Kambja kirik

Allikas: Vikipeedia

Kambja kirik on Kambjas asuv kirik.

Esimesed teated kogudusest Kambjas pärinevad aastast 1330 (teistel andmetel 1430). 14. sajandil on ehitatud ka Kambja kirik.

Kahel korral põletasid vene väed kiriku maatasa. Pärast esimest süütamist 1558 kulus taastamistöödeks 84 aastat. 1663. aastal üles ehitatud kirik hävis uuesti Põhjasõjas. Kirik ehitati kirik üles 1720 ning selle põhiosa müürid on aluseks ka praegusele kirikule. 1874. aastal suurendati kirikut, ehitades pikilöövile lisaks kaks külglöövi. Kirikukellad valati Moskvas.

1660. aastal määrati siia ametisse kirikuõpetaja Andreas Verginius (1640–1701), kes oma poja Adrian Verginiuse abiga tõlkis esimest korda eesti keelde ja kirjastas "Wastse Testamendi". See ilmus 1686 ja kiriku seinal avati 1996 avatud sellekohane mälestustahvel. Samal 1686. aastal alustas kiriku juures tegutsemist üks Eesti esimesi talurahvakoole, mille samuti asutas Andreas Verginius. Esimeseks õpetajaks oli seal Bengt Gottlieb Forseliuse andekas õpilane Ignatsi Jaak, kelle nime Kambja Põhikool praegugi kannab.

1773. aastal õnnistati Kambja surnuaed, seni oli matmispaik kiriku kõrval. Samasse aega jääb ka Kambja kiriku, koguduse ja kihelkonna õitseaeg: kogudusse kuulus 6819 inimest, kihelkonnas tegutses 8 külakooli.

1792. aastat loetakse mitmehäälse koorilaulu alguseks Eestis, kuna Kambja vennastekogudus asutas siis esimese taolise koori. Seetõttu nimetatakse Kambjat ka eesti koorilaulu hälliks. Seda peavad oma eelkäijaks nii Kambja sega- kui ka lastekoor.

18. sajandi teisel poolel ja 19. sajandi alguses oli Kambja üks vennastekoguduste liikumise keskusi Lõuna-Eestis.

Lisaks Adrian ja Andreas Verginiusele on Kambjas pastoriametit pidanud Albrecht Sutor, Karl Eduard Hasselblatt, Johannes Rennit ja teised.

1944. aasta pommitamises Kambja kirik hävitati ning seejärel seisis too varemeis kuni Nõukogude okupatsiooniaja lõpuni meie maal.

1989. aastal alustati kiriku taastamist ning 1994. aastaks jõuti ehitustöödega juba nii kaugele, et taastamisel olevas kirikus saadi pidada jõulujumalateenistus.

1996. aastal toodi Kambjasse tagasi vanad, Moskvas Kambja kiriku jaoks valatud kellad, mis olid olnud sõjamöllu eest peidetud Nõos. Üks, tervem kell paigutati ajutiselt torni, kuid temagi oli kannatada saanud ega kõla algupäraselt.

Sõpruskoguduse liikmed Saksamaal (Wilhelm Johanning, Günter Kammeier, Gunter Schmitz ja Gerhard Bösh) võimaldasid kolme uue tornikella valmistamise ja ülespaneku Kambja kirikusse. 27. septembril 2002 valati Saksamaal Gescheri linnas kolm uut pronkskella: Usk, Lootus ja Armastus. Kellad pühitseti 1. detsembril 2002 pidulikul jumalateenistusel ning sellest ajast alates on nad oma kauni helinaga kutsunud rahvast kirikusse Jumalat teenima ning tuletanud neli korda päevas täistunnil (kell 9, 12, 15 ja 18) meelde aja kulgemist.

1990ndate keskel kingiti kogudusele Rootsist Träslövsläge koguduse vana orel. Aastaid seisis ta vallamaja laos, kuni 2002. aasta lõpul eraldas Eesti Kultuurkapital kogudusele 80 000 krooni oreli ülespanekuks. Oreli paigaldas Olev Kentsi orelitöökoda ning orel pühitseti 2003. aasta augustis. Samal aastal valmisid ka kiriku uus altar ja kantsel.

2004. aastal kaeti kiriku põrand uue kivikattega, mille annetas üks Saksa firma.

Lisaks pühapäevastele jumalateenistustele toimuvad leeritunnid. Kirik on populaarne paik laulatuste läbiviimiseks. Kambja kirikus toimub ka palju kontserte. Suvel on kiriku uksed avatud kõigile külastajaile.

Kirikuaias kasvab Tartu Ülikooli 300. juubelipidustuste ajal siin külas käinud Rootsi kroonprintsi Gustavi istutatud tamm, nn. Kuninga tamm.

Kambja koguduse õpetajad:

1626–1630 Johann Printz

1630–1634 Heinrich Fabricius

1660–1701 Andreas Virginius

1702–1709 Erich Timmermann

1709–1715 Võnnu koguduse õpetaja Johannes Svenske

1715–1719 Otepää koguduse õpetaja Johann Heinrich Grotjan

1719–1758 Albrecht Sutor

1760–1772 Heinrich Johann Frost

1772–1783 Johann Georg Zimmermann

1785–1808 Heinrich Andreas Erxleben