Allikas: Vikipeedia
"Kui tean, siis kirjutan" -- minu meelest ainuke arvestatav Vikipeedia toimimise printsiip.
Alati saab parandada ja täiendada. Aga keegi peab ju selleks ka põhjust andma.
Kui minu kirjutatu ei kõlba ja seda tuleb laita, siis selle pärast pole vaja minu ees vabandada. Vähemalt need asjad on mu elus paigas.
Kaubamärkidest
- Harrastan teadlikku ja plaanipärast lahkukirjutamist niisugustel puhkudel, kus on tavaks kirjutada kokku. N: põhiprintsiip versus põhiline printsiip; loogikaseadus versus loogika seadus; ideedeõpetus versus ideede õpetus jne. Leian, et paljude liitsõnade puhul produtseerib kokkukirjutamine kaubamärgistumisefekti, mille toimel muutub sõna tähendus sageli tajumatuks, kaob vahetu mõistmise võimalus ja sõna on võimalik mõtestada ainult läbi eksplitsiitse definitsiooni. Kui aga definitsiooni pole -- nagu enamasti -- antud, siis on sellistel sõnadel sageli pooleldi ideoloogiline pooleldi emotsionaalne tähendus. Selline nähtus (nt sõna "kaubamärgistumisefekt") ei leia minu heakskiitu.
- Harrastan võõrkeelsete sõnade "tõlkimist" sõnaühendi või fraasiga. Minu meelest pole mingit vajadust, et ühe keele sõna peaks vastama üheleainsale sõnale mingis teises keeles. Ent märkan, et selline püüe või ideaal esineb laialdaselt. Minu seisukohalt on siin tegemist tarbimisühiskonna nähtusega, mille raames vajatakse sõnu, mis on ühtsed ja rahvusvaheliselt tunnustatud kaubamärgid ja mille tarvitamisel saab tulemustes alati kindel olla. Nähtuse teine külg seisneb sõnaliste kaubamärkide käänamise vältimises, mis on anglitseerumise ilming. Häbiväärne on kirjutada sõna kord ühtmoodi ja siis teistmoodi -- eriti, kui tegu on termini või mõistega! Aga miks?
