Leida Kibuvits
Allikas: Vikipeedia
| See artikkel vajab toimetamist |
Leida Kibuvits (18. oktoober 1907 Haaslava vald, Tartumaa – 5. detsember 1976) oli eesti kirjanik.
[redigeeri] Biograafia
Ta sündis Kurepalu karskusseltsimajas rätsepaks õppinud isa ja aastaid sakste teenijana töötanud ema ainukese lapsena. Lapsepõlveaastad möödusid Emajõe ääres. Umbes 4-aastaselt kolisid vanemad Tartusse ja pidasid seal nii kojamehe, vürtspoodniku kui ka apteekriabilise ametit. Isa hukkus, kui Leida oli 12-aastane.
Koolitee sai alguse 1913. aastal Tartu Salomoni saksakeelses tütarlastekoolis, kus ta õppis aastani 1919, hiljem jätkas haridusteed 1927. aastani Tartu Tütarlastegümnaasiumi humanitaarharus. Aastail 1922–1924 täiendas end Pallase kunstikoolis. Sellega tema haridustee ka piirdus. Olude sunnil algasid teenistusaastad. 1950. aastal vangistati poliitilistel motiividel, 1954 pöördus Siberist tagasi Tallinna. Maetud Metsakalmistule.
[redigeeri] Töökäik
- 1927 apteekriabiline
- 1927–1929 "Varrak" trükitööline
- 1929–1931 Kaitseministeerium (abielu leitnant Kibuvitsaga)
- 1933-1944 Kutseline kirjanik (Pärnus ja Viljandis)
- 1944-1946 "Rahva Hääle" kultuuriosakonna juhataja
[redigeeri] Looming
Leida Kibuvitsa debüütromaaniks oli 1932. aastal romaanivõistlusel võitnud romaan "Soomustüdruk". Järgnesid romaanid "Rahusõit" (1933), "Paradiisi pärisperenaine" (1934), "Manglus Sepapoeg", (1936), "Kass arvab, et..." (1936).
Hilisemas loomingus jäigi Leida Kibuvits novelli juurde, sellest sai tema peamine žanr. Temalt ilmusid novellikogud "Rist ja Rõõm" (Tartu, 1938); "Sipelgaõli" (Tartu, 1941). "Kaks meest on ikka kaks meest" (Tallinn, 1947) ning "Tuljak ja Tups" (Tallinn, 1948). Ta on avaldanud ajakirjanduses kirjanduskriitikat, följetone, olustikukirjeldusi ja vesteid. Sealhulgas pikema sarja oma “ Rahva Hääle” toimetaja karjääri jooksul, nime all “Kilde ja killukesi”. Postuumselt ilmus 1977. aastal proosakogumik “Endistest aegadest”, kus olid ka romaanide “Paradiisi pärisperenaise” ja “Kass arvab, et…” uustrükid (sealsamas). Eesti novellivaramu sarjas trükiti Linda Uustalu koostamisel Leida Kibuvitsa valimik “Lepatriinupunane” (1987). Uustalu kirjutas sellele valimikule ka järelsõna. Leida Kibuvits on tõlkinud Goethe “Wilhelm Meisteri õpiaastad” (1958) ning “Wilhelm Meisteri rännuaastad” (1959) ja samuti ka valimiku Stefan Zweigi “Novelle” (1965) koos Nigol Andreseniga.
