Nadežda Durova

Allikas: Vikipeedia

Nadežda Durova ohvitserivormis

Nadežda Andrejevna Durova (vene keeles Надежда Андреевна Дурова; 17. september 1783 Kiiev – 2. aprill 1866 Jelabuga) oli vene sõjaväelane ja kirjanik, esimene naissoost ohvitser Venemaal.

Ta on tuntud ka pseudonüümide Aleksandr Sokolov (kasutas 1806–1807) ja Aleksandr Aleksandrov (kasutas 1807–1866) all.

[redigeeri] Elulugu

[redigeeri] Lapsepõlv

Nadežda Durova oli husaariohvitseri Andrei Vassiljevitš Durovi ja tema abikaasa, ukraina aadlike Aleksandrovitšite suguvõsast põlvneva Nadežda Ivanovna Durova esimene laps.

Ühtedel andmetel sündis tüdruk Kiievis, teistel andmetel perekonna valdustes Vjatka kubermangus. Igal juhul oli tütre sünd ema jaoks eriline pettumus, sest ta oli lootnud poja abil lepitada oma isa, kes polnud talle kunagi andestanud salaja sõlmitud kihlust ja hilisemat abielu ohvitser Duroviga.

Nii ei koheldud Nadežda Durovat lapsepõlves erilise armastusega. Ema elas tema peal välja oma negatiivsed emotsioonid ja isegi ehk vihkas teda. Ükskord viskas ta karjuva lapse lihtsalt tõlla aknast välja. Nii äärmuslik käitumine šokeeris lapse isa ja too langetas väga kummalise otsuse – anda tüdruk eaka husaari Astahhovi hoole alla.

Astahhov, kes kasvatas tüdrukut kuuenda eluaastani, oskas õpetada Nadeždale vaid seda, mida ta ise valdas – sõjakunsti ja sellega seonduvat. Nii õppis Durova juba lapsepõlves ratsutama ja mängis peamiselt püstolite ning mõõkadega.

1789 läks Andrei Durov erru ja kolis kogu perega Sarapuli linna. Selleks ajaks olid perekonda sündinud lisaks Nadeždale veel kaks tütart ja kaua oodatud poeg. Lapse kasvatamisega hakkas taas tegelema ema, kellega lähedasi suhteid Nadeždal ei kujunenudki. Tema peamiseks mõjutajaks sai jällegi mees ja sõjaväelane, isa Andrei Durov. Isa poolt 12. sünnipäevaks tütrele kingitud tšerkessi hobune Alkid aitas vaid kaasa Nadežda mehelike huvide süvenemisele.

1797 saadeti Nadežda ajutiselt elama sugulaste juurde Ukrainasse – algul vanaema, pärast tädi hoole alla. Tädi juures armus ta noorde mõisnikusse Kirjakovi, kellega kavatses abielluda, kuid noormehe ema ei pidanud Nadeždat oma poja vääriliseks.

[redigeeri] Noorus

Õnnetu armastuse läbi elanud ja koju tagasi pöördunud Durova hakkas otsima võimalusi ema mõju alt pääsemiseks. Nii otsustas ta oktoobris 1801 18-aastasena võtta vastu Sarapuli maakohtu alamametniku Vassili Tšernovi tehtud abieluettepaneku. Kahe aasta pärast, 1803 sündis nende ainus laps Ivan. Abielu ei olnud aga Nadežda Durovale meelepärane, juba aasta pärast poja sündi lahkus ta Irbiti üle viidud abikaasa juurest ja kolis koos lapsega vanematekoju tagasi.

Temas süvenes üha huvi mehelike tegevusalade vastu, kõike naiselikku ta lausa põlgas. Aastal 1805 või 1806 tutvus ta Kaasanis kasakate jessauuli Grigori Švartsiga, kellesse armus; Nadežda emale see sõprus aga ei meeldinud. Soov ema mõju alt vabaneda ja unistus sõjaväelase karjäärist kulmineerusid 1806 põgenemisega kodust. Oma nimepäeval läks Nadežda Durova jõkke ujuma, jättis oma riided jõekaldale ja riietus ümber kasaka vormi. Tema vanemad arvasid kaua aega, et nende tütar uppus; tegelikult liitus Nadežda Aleksandr Sokolovi nime all Grigori Švartsi kasakate väeüksusega.

[redigeeri] Teenistus sõjaväes

Paiknenud koos kasakatega ümber Hrodnasse, võeti aastal 1807 Nadežda Durova taas Aleksandr Sokolovi nime all aadlisoost reamehena vastu Poola ulaanipolku. Ta osales sõjalistes operatsioonides Preisimaal, paistes silma Gutstadti, Heilsbergi ja Friedland lahingus Napoléon Bonaparte'i vägedega. Vapruse eest ohvitseri elu päästmisel autasustati teda sõjaväelise Georgi ristiga. Preisimaalt kirjutas ta isale rahulolust oma uue eluga. Viimane pöördus seejärel keiser Aleksander I poole palvega tütar üles leida.

Nadežda Durova leiti kiiresti üles ja kutsuti Peterburi. Keiser oli tütarlapse südikusest ja vaprusest vaimustunud. Ta andis Nadeždale oma nime järgi uue nime – Aleksandr Andrejevitš Aleksandrov, mida Durova kandis surmani. Lisaks ülendas keiser ta ohvitseriks ja viis ta üle Mariupoli husaaripolku.

Veidi hiljem, tõenäoliselt 1808. aastal kolis ta tagasi koju Sarapuli linna, loobudes mõneks aastaks tegevteenistusest. Teenistusse pöördus Nadežda tagasi 1811. aasta alguses, liitudes Leedu ulaanipolguga.

1812. aasta isamaasõjast võttis ta osa viimati mainitud polgu koosseisus. Ta osales lahingutes Smolenski, Kolotski kloostri ja Borodino all ning oli feldmarssal Mihhail Kutuzovi adjutant. Borodino lahingus sai Durova haavata ja ravis ennast kevadeni 1813 kodulinnas Sarapulis.

Pöördunud 1813 sõjaväeteenistusse tagasi, osales ta 1813–1814 sõjalistes operatsioonides Saksa alade vabastamiseks, sealhulgas Modlini kindluse, Hamburgi ja Harburgi linnade piiramisel. Vapruse eest pälvis mitmeid autasusid.

Aleksandr Aleksandrov (Nadežda Durova) läks erru pärast kümneaastast teenistust 1816. aastal staabi-rittmeistri auastmes koos õigusega kanda sõjaväevormi.

[redigeeri] Elu pärast sõjaväge

Pärast sõjaväeteenistusest lahkumist elas Durova mõned aastad Peterburis onu juures, siis kolis aga Jelabugasse, kus elas kuni surmani. Ta kandis alati meesterõivaid ja lühikest soengut, suitsetas sigareid, kasutas enda kohta kõnes ja kirjas ise meessoo vorme ning solvus rängalt kui teda kõnetati naisena. Ka paistis ta silma erakordse armastuse poolest loomade vastu.

Enda sõnul igavusest alustas ta Jelabugas kirjanduslikku tegevust. Aastate jooksul avaldas ta arvukaid jutustusi ja romaane, millest on võimalik lähemalt lugeda loomingut käsitlevast peatükist.

Nadežda Durova suri 2. aprillil (vana kalendri järgi 21. märtsil) 1866 83. eluaastal Jelabugas. Ta maeti kui ohvitser kõigi ettenähtud sõjaväeliste auavalduste saatel.

[redigeeri] Kirjanduslik tegevus

Nadežda Durova põhiteoseks on tema memuaaride kogumik "Märkmed" ("Записки"). Esimesed katkendid neist ilmusid 1836. aastal ajakirja "Sovremennik" ("Современник") teises numbris. Samal aastal anti välja memuaaride kaks esimest osa raamatutena pealkirja "Neiu ratsaväelane" ("Кавалерист-девица") all. Aastal 1839 lisandunud kolmas osa kandis juba pealkirja "Märkmed". Mälestusi sisaldab ka 1838 ilmunud "Üks aasta elu Peterburis" ("Год жизни в Петербурге").

Ajalooliselt ei saa tema memuaare siiski täielikult usaldada. Kohati on ta esitanud valeandmeid nii ajalooliste sündmuste kui ka oma elu kohta. Nii väitis Durova näiteks oma memuaarides, et oli kodust põgenedes 16-aastane, kuigi tegelikult oli ta sel ajal juba 23. Vaatamata sellele olid need väga menukad ja pälvisid isegi tuntud luuletaja Aleksandr Puškini tähelepanu. Puškini kiiduavaldused Durova aadressil mõjutasid teda kirjanduslikku tegevust jätkama.

Nadežda Durova avaldas 1830.–1840. aastatel mitmeid jutustusi ja romaane. Paljud tema kirjutised ilmusid ajakirjade "Sovremennik", "Biblioteka dlja tštenija" ("Библиотека для чтения") ja "Otetšestvennõje zapiski" ("Отечественные записки") veergudel. Tema tuntuimate teoste hulka kuuluvad "Paviljon" ("Павильон"), "Suminad" ("Гудишки"), "Kolgas" ("Угол"), "Aare" ("Клад") ning kogumik "Novellid ja jutustused" ("Повести и рассказы"). 19. sajandil oli tegu loetud ja kriitikute poolt kõrgelt hinnatud teostega, kuid püsivat kirjanduslikku väärtust need ei evinud ja on hilisemate põlvkondade poolt unustatud.

[redigeeri] Isiklik elu

Nadežda Durova oli abielus vaid korra ja väga lühikest aega. Aastatel 1801–1804 kestnud abielu kohtuametnik Vassili Tšernoviga ei olnud õnnelik. Sellest suhtest sündinud poega Ivani ema ise ei kasvatanud ja lähedast vahekorda neil ei tekkinud. Oma vahetutest perekonnaliikmetest olid tal head suhted ainult isa Andrei Durovi ja venna Vassili Duroviga.

Tuntud on tema kiindumus kasakaohvitser Grigori Švartsi vastu, mis etendas olulist osa ka Nadežda kodust lahkumisel ja armeega liitumisel 1806. aastal. Huvitaval kombel on ta ise memuaarides väitnud, et mitte armastus ei mõjutanud teda kodust lahkuma, vaid kindel soov saada "sõduriks-amatsooniks".

Nadežda Durova käitumismallid, mehelikud huvid ja hoiakud koos tõsiasjaga, et tema hilisematest, küpsetest eluperioodidest ei ole teada ühtegi meessuhet, on pannud mitmeid aja- ja kirjandusloolasi kahtlema Nadežda seksuaalses identiteedis. Vaatamata sellele, millised olid Venemaa esimese naisohvitseri tegelikud seksuaalsed eelistused, oli ta kahtlemata üks esimesi stereotüüpsete soorollide murdjaid ning esimene avalikkusele tuntud transvestiit vene kultuuriruumis.

[redigeeri] Teosed temast

Niivõrd erakordne ja tavapärasest erinev elu äratas huvi juba kaasajal. Esimest korda kajastas Nadežda tegevust Aleksandr Rõkatšov oma biograafilises jutustuses "Nadežda Durova" ("Надежда Дурова") 1842. aastal.

Nõukogude ajal sai Nadežda Durovast Aleksandr Gladkovi näidendi "Ammusel ajal" ("Давным-давно") peategelase Šura Azarova prototüüp. Näidend kanti esmakordselt ette 1941. aastal sakslaste poolt sisse piiratud Leningradis ja sai hiljem omakorda aluseks Eldar Rjazanovi poolt 1962. aastal lavastatud filmile "Husaari ballaad" ("Гусарская баллада"). 1957 kasutas valgevene lavastaja Anatoli Bogatõrjov Gladkovi libretot ooperi "Nadežda Durova" lavastamisel.

[redigeeri] Kasutatud allikad

Кирсанов, Владимир. 69. Русские геи, лесбиянки, бисексуалы и транссексуалы. Москва: Ганимед, 2005. ISBN 5902333040
Шикман, Анатолий. Деятели отечественной истории. А-К : биографический словарь-справочник. Москва : АСТ, 1997.