Pärispea

Allikas: Vikipeedia

Pärispea

Elanikke: 113 (1.07.2006)

koordinaadid: 59°39' N 25°42' E

Pärispea on küla Harju maakonnas Kuusalu vallas Lahemaa rahvuspargis Pärispea poolsaare põhjaosas Hara lahe ääres.

Külavanem on Valdek Laansalu.

Sisukord

1 Rahvastik
2 Majandus
- 2.1 Veevarustus
3 Kultuur
4 Looduskaitse
5 Ajalugu
6 Pähknemännik ja sõjaväerajatised
7 2005. aasta jaanuaritorm
8 Vaata ka
9 Välislingid

[redigeeri] Rahvastik

Elanike arv:

enne Teist maailmasõda: 500
1973: 175
1998: 118
1999: 113
2000: 107 või 110
2004: 116 või 117

[redigeeri] Majandus

Külas oli Pärispea kalakasvatus, kus kasvatati mereveega kalatiikides forelle.

Pärispeal on avastatud mineraalvee varud.

Nõukogude Liidu ajal oli Pärispeal Kirovi-nimelise kalurikolhoosi kalasadam, kalatsehh, õmblustsehh ja puidutsehh.

Varasematel aegadel on tähtis elatusallikas olnud salapiiritusevedu.

Loksale viib asfalteeritud kohalik maantee. Teine kohalik maantee viib Viinistule. Pärispead läbib bussiliin nr 155.

[redigeeri] Veevarustus

Loksa vallavalitsus ja MTÜ Pärispea Veeselts esitasid 2002 Keskkonnainvesteeringute Keskusele taotluse küla veevarustuse süsteemi väljaehitamiseks. Veetrasse oli ette nähtud rajada 4 km ulatuses.

Veebruari lõpus 2003 otsustati toetada Pärispea veevarustuse väljaehitamist veekaitse programmist 1 000 000 krooniga. Projekti kogumaksumus on 1,7 miljonit krooni. Vald lisas 0,1 miljonit krooni, nii et Pärispea elanikud pidid ise tasuma 0,6 miljonit krooni.

Ehitust alustati 2003. Valmis puurkaev ja osa trassidest. Vees oleva metaani kogunemise tõttu pumbamaja plahvatas.

Ehitus jätkus 2004, mil saadi veevarustuse süsteemi väljaehituseks ja puurkaevu kordategemiseks Keskkonnainvesteeringute Keskuselt 1,18 miljonit krooni. Valla eelarvest lisati 120 000 krooni. Kaevu paigaldati gaasieraldusseadmed ning jätkati trasside ehitamist.

Veetorustiku projekti jättis Keskkonnainvesteeringute Keskus 2004 finantseerimata.

[redigeeri] Kultuur

Külas on MTÜ Pärispea Seltsimaja (juhataja Leidi Piibeleht, varem Maie Laansalu) mere kaldal koos külaplatsiga, mille pindala on 1 hektar. Tegutsevad naisrahvatantsu rühm, naisansambel, sõnakunstnikud, pillimehed ja solistid. Seltsimajas töötab ühiskondlikel alustel raamatukogu. Seal on ka muuseum.

Seltsimaja hakati rajama 1994 120-aastasesse koolimajja, mis tuli taastada. Koolimaja ehituseks andis materjali Kolga krahv ja selle ehitasid külamehed. Kool suleti 1971. Kuuekümnendatel aastatel tehti seal veel näitemängu.

Pärast kooli sulgemist ehitati majja mitu väikest korterit, millest üks on praegugi alles. Külaelanikud lõhkusid korterite vaheseinad ja majas on nüüd jälle kaks suuremat ruumi.

Seltsimaja tegutses algul ainult ühiskondlikel alustel. Aastal 1995 hakati juhatajale palka maksma. Talvel 1995/1996 saadi Kulturjapitalist 5000 krooni toetust, mille eest korraldati Pärispea päevad.

[redigeeri] Looduskaitse

Külas on III kategooria kaitsealuste taimede kaitseala ja rändrahn Odakivi (rannas). Pärispea rändrahn ehk Taneli kivi asub mõnedel andmetel Suurpea küla territooriumil.

Külas on ka Pärispea männik (Pähknemännik).

[redigeeri] Ajalugu

Pärispea on Eesti vanim teadaolev ja kunagi üks suuremaid rannakülasid, kus kunagi oli 100 majapidamist.

Pärimuse järgi rajasid küla 1219 sakslaste eest põgenenud sõjapõgenikud. Küla olevat nimetatud Pärnispeaks kaugele merele paistnud pärnasalu järgi.

Küla mainiti esimest korda 1259 (teistel andmetel 1295) Pernispe nime all. Külas räägiti rootsi keelt. Pärispea külast läks soomepoistena sõdima 29 meest.

[redigeeri] Pähknemännik ja sõjaväerajatised

Küla juurde kuulub 15 hektari suurune alates 1960. aastast looduskaitsealune mereäärne Pähknemännik (ametlikult: Pähklimännik; ka: Pähkneeme männik), kus asuvad liivaluited ja kasvavad männid. See kanti 1937 kinnistusse Pärispea kogukonna maana pindalaga 12...13 hektarit. Tegemist oli külarahva kokkusaamiskohaga. Omandireformi käigus seda ei tagastatud, sest kogukondlikud maad jäid omandireformi alt välja.

Nõukogude ajast on Pärispeal säilinud sõjaväelinnak kunagise õppekeskuse ümber Pähknemännikus. Sellega suleti külarahvale juudepääs mereranda. Sõjaväerajatised (sõjaväehoone ja lasketiiru) kuulutas Loksa vallavolikogu 20. veebruaril 2003 peremeheta varaks ja võttis valla valdusse. Rahvuspark juhtis sellele maa-ameti tähelepanu. Rajatisi pakuti piirivalvele, kuid see ei olnud neist huvitatud.

Pähknemännikus asuvaid rajatised otsustas vallavolikogu oksjonil maha müüa 2002. aasta suvel. Külaelanike vastuseisu tõttu muutis volikogu erakorraline koosolek selle otsuse enne 19. juuniks väljakuulutatud oksjonit 18. juunil ära (rajatisi otsustati mitte müüa). Asi oli üks 2002. aasta volikogu valimiste teemasid. 18. oktoobril 2002 (päev enne valimisi) pidid rajatised vallavolikogu istungil maha kantama, kuid eelnõu võeti päevakorrast välja.

Küla on vallavalitsuselt taotlenud Pähknemännikus olevate rajatiste lammutamist ning ala jätmist avalikuks kasutuseks, sest taheti säilitada loodusväärtuslikku tervikut ja ära hoida randa pääsemise võimaluste kitsenemine. Kardeti Pähknemänniku kinniseks alaks muutumist.

8. veebruaril 2003 toimus külakoosolek, kus Pärispea elanikud hääletasid üksmeelselt Pähknemänniku sõjaväelasketiiru varemete lammutamise ja maa riigile jätmise poolt. Külaelanikud ei olnud nõus ka oksjonilt teenitud rahaga maanteele musta katte rajamisega.

22. juuliks 2004 kuulutas Loksa vald välja oksjoni Pähknemännikus asuva lasketiiru, punkrite, spordirajatiste ja endise sõjaväehoone müügiks. Need rajatised olid valla bilansis väärtusega 15 000 krooni. Alghinnaks kuulutati 500 000 krooni. Ostjale kuulus õigus erastada hoonete teenindusmaad 0,7 ha ulatuses (Tiiru maaüksus, mille merepoolne piir on rannast 200 meetri kaugusel). Lahemaa rahvuspargi administratsioon kinnitas, et ehitustöödeks ega renoveerimiseks luba ei anta. Rahvuspark väitis, et rajatised kuuluvad riigile ning et looduskaitsealusesse Pähknemännikusse ei saa ega tohi ehitada.

Oksjon toimus Loksa vallamajas. Ostjaid registreeriti 7, sealhulgas Pärispea elanikud, oksjonivastased aktivistid Mäido Rosen ja Alari Lahe, kes ühtegi pakkumist ei teinud. Võitjaks osutus eraisik Heiki Tuul ja ostuhinnaks kujunes 1,1 miljonit krooni.

Oksjonit saatsid külaelanike piketid. Kohal olnud 20...30 inimest kandsid plakateid "Pähknemännik on meie laste ja lastelaste mängumaa!", "Austatud varemete ostja(d), Loksa valla valitsejad petavad teid!" ja "Pähknemännik pole võimuvõitlus!". Oksjoni võitnud mehele hüüti väljumisel "Häbi!".

Pärast oksjoni lõppu lubas Loksa vallavolikogu liige Helle Lootsmann toimunu maavanema juures vaidlustada, sest ta pidas oksjonit protseduurireeglite rikkumise tõttu õigustühiseks. 29. juulil esitas ta Tallinna Halduskohtule kaebuse.

26. juulil kinnitas vallavalitsus oksjoni tulemused. Ostusumma tasuti õigeaegselt.

20. oktoobril 2004 võeti keskkonnaministri käskkirjaga riigi omandisse sihtotstarbelise maatulundusmaana Pähklimänniku maaüksus pindalaga 9,08 hektarit, mis hõlmab ka suurema osa lasketiiru rajatiste alusest maast. Rajatiste juurde jäeti ainult 800 ruutmeetrit. Seega jäi omanik ilma õigusest saada teenindusmaad.

[redigeeri] 2005. aasta jaanuaritorm

2005. aasta jaanuaritormi tõttu tõusnud merevesi muutis läbimatuks Piksi külatee. Truubi juurest uhuti ära umbes 20 m teed. Kahju oli umbes 18 000 krooni.