Põhja-Schleswig
Allikas: Vikipeedia
Põhja-Schleswig (saksa keeles Nordschleswig, taani keeles varem Nordslesvig, praegu Sønderjylland 'Lõuna-Jüütimaa') on ajaloolise Schleswigi hertsogkonna ja hilisema Preisimaa Schleswig-Holsteini provintsi põhjaosa, mis 1920. aastal läks rahvahääletuse tulemusel Taanile (piirkond ulatub 30 km kaugusele Saksamaa piirist).
Schleswigi hertsogi tiitli sai Saksa riigilt Lõuna-Jüütimaa krahv (jarl) Knud Lavard 12. sajandil.
Saksa vähemus Taanis nimetab seda piirkonda praegugi Põhja-Schleswigiks ja kasutab saksakeelseid kohanimesid. Nii ajalooliselt kui ka tänapäeval on piirkonna keskus Åbenrå (saksa keeles Apenrade). Teised tähtsamad linnad on Tønder (saksa keeles Tondern ja Sønderborg (saksa keeles Sonderburg. Alsi saar (saksa keeles Alsen) oli kunagi Saksamaa suurim saar Läänemeres.
Põhja-Schleswig on Väike-Belti ääres, mistõttu Deutschlandlied'i 1. salmis öeldakse von der Etsch bis an den Belt ('Etschist Beltini').
Taanlased on Põhja-Schleswigis alati enamuses olnud ning väljendit "Põhja-Schleswig" nad ei kasuta, vaid ütlevad alati "Lõuna-Jüütimaa".
Åbenrås ilmub saksa vähemuse päevaleht "Der Nordschleswiger".
[redigeeri] Rahvahääletus
Juba Praha rahu, mis sõlmiti 1866 pärast Preisimaa võitu Austria üle, nägi ette rahvahääletuse Preisi-Taani piiril. Kui aga Preisimaa 1867 Schleswigi ja Holsteini annekteeris ning provintsina annekteeris, siis seda Praha rahu punkti eirati. See teravdas taani ja saksa elanike vahelist konflikti.
Pärast Saksamaa kaotust Esimeses maailmasõjas määrati lähtudes USA presidendi Woodrow Wilsoni rahvaste enesemääramisõiguse printsiibist Versaille' rahu artiklitega 109–114 kindlaks, et Põhja-Schleswigi elanikkond saab rahvahääletusega otsustada, kust hakkab jooksma Saksamaa ja Taani vaheline piir. Rahvahääletus toimus kahes hääletuspiirkonnas.
Esimene hääletuspiirkond hõlmas ala Schleswigi põhjapiirist Königsaust kuni Clauseni liinini Tønderist lõuna pool ja Flensburgist põhja pool, mis vastab praegusele Saksa-Taani piirile. Hääleõiguslikud olid kõik enne 1. jaanuari 1900 sündinud isikud, kes olid kas rahvahääletuspiirkonnast pärit või hiljemalt 1900. aastast seal elanud või enne 1900. aastat seal elanud, kuid Saksa võimude poolt välja saadetud. Kumbki rahvusgrupp mobiliseeris väljaspool piirkonda elavaid inimesi. Teine hääletuspiirkond hõlmas teatud ala lõuna pool Clauseni liinist (see hõlmas ka Niebülli ja Flensburgi linna). Algselt ettenähtud kolmas hääletuspiirkond veelgi lõuna pool jäeti Taani ettepanekul ära.
Hääletuskord tekitas vaidlusi. Taani arvas esimeses hääletuspiirkonnas kõik hääled kokku. See kahjustas eelkõige neid külasid ja linnu, kus sakslased olid ülekaalus, näiteks Tønder, Åbenrå, Haderslev ja Sønderborg. Teises hääletuspiirkonnas hääletati linnade ja valdade kaupa.
Esimeses hääletuspiirkonnas anti 10. veebruaril 1920 74,9% hääli Taani kasuks. 14. märtsil 1920 anti 80,2% hääli teises hääletuspiirkonnas Saksamaa kasuks. Nii läks esimene hääletuspiirkond üle Taanile.
[redigeeri] Rahvusvähemuste kohtlemine Taanis ja Põhja-Saksamaal
26. septembrilil 1949 tagati Kieli deklaratsiooniga taani vähemusele Lõuna-Schleswigis õigus rahvuslikule identiteedile. Loodeti, et Taani valitsus tagab saksa vähemusele Põhja-Schleswigis analoogilised õigused. Kuid seda ei juhtunud: põhjašlesviglaste Lõuna-Jüütimaa saksa vähemuse vara jäi konfiskeerituks ning saksakeelsete koolide lõputunnistusi ei aktsepteeritud. Ka Schleswig-Holsteini poolel kasvas Kristlik-Demokraatlikku Liitu esindava peaministri Friedrich-Wilhelm Lübke ajal (juuni 1951 – oktoober 1954) surve taani vähemusele. Enne Saksamaa LV NATO-sse astumist tuli suhted Taaniga korrastada. Liidukantsler Konrad Adenauer alustas Taaniga läbirääkimisi. 23. märtsil 1955 kuulutati välja Bonni-Kopenhaageni deklaratsioonid. Kaotati kooliõiguse kitsendused Põhja-Schleswigis ja valimisõiguse kitsendused Lõuna-Schleswigis.
