Punane terror
Allikas: Vikipeedia
Punane terror (vene keeles красный террор) oli kommunistide rakendatud vägivallakampaania, mille esimene suurem laine ujutas Venemaa üle 1905. ja 1917. aasta revolutsioonide vahel ja mis kommunistliku võimuhaarde järel kujunes üheks totalitaristlikuks võimumeetodiks.
Punaterrori oluline instrument oli aastal 1917 Lenini poolt asutatud erakorraline komisjon (Tšekaa). Ta pani maksma julma diktatuuri ja tema eestvedamisel alustati sovetliku võimu teostamiseks rahvale kuuletumise ja allumise õpetamist repressiivmeetodite kaudu. Uljanov andis isiklikult käsu tappa tsaar Nikolai II koos perekonnaga ja tema korraldusel hakati rajama koondus- ja töölaagreid (Gulag).
Oktoobris 1918 andis sovetlik valitsus välja dekreedi "Punasest terrorist", mille alusel täiendati erakorralise komisjoni ridu ja anti tollele õigus juhtida toiduainete, vilja ning kütuse konfiskeerimist elanikelt, samuti sai Tšekaa nüüd voli repressioonideks sundkorjanduse vastustajate suhtes. Tavaline karistus oli viivitamatu mahalaskmine. Toiduainete rekvireerimine kaasas 1919-1923 ulatusliku näljahäda.
Aastal 1920 laiendati erikomisjoni õigusi veelgi ja pandi tollele ülesandeks saata kahtlusaluseid — st ilma kohtuta süüdlaseks tehtuid — kuni 5 aastaks töölaagritesse. Repressioonide hulgas massiivselt domineerinud mõrvad asendasid peagi sunnitöö massilise rakendamisega n-ö kommunismi ehitusel, tegelikkuses totalitaarse süsteemi orjamiseks, olgu siis töölaagreis või väljasaadetuina Siberisse ja teistesse sovetiimpeeriumi kaugetesse näljapiirkondadesse.
Kui kahe revolutsiooni vahelisel ajal 1905–1917 surmati Venemaal punaterroristide käte läbi hinnanguliselt üle 15 000 inimese, siis Lenini valitsemise ajal (1917–1924) hukati punaterrori raames vähemalt 200 000 inimest.
[redigeeri] Punaterror hiljem
Punase terrori jätkuks võib lugeda stalinistlikku terrorit, mille kõrgaeg langes aastaile 1934-1954. Eestis olid punase terrori kõrgaegadeks 1918-1919, 1941, 1944-1958.
Punane terror valimatute tapmiste ja massiküüditamise kujul vaibus ajapikku Stalini surma järel. Aastail 1953–1959 lasti enamik ellujäänud küüditatuist koju ja hakati süüdimõistetuid tasapisi rehabiliteerima.
Hiljem represseeriti ainult erimeelseid, kes püüdsid kehtivat riigikorda kukutada (vastupanuliikumine) või julgesid avalikult esineda võimukriitliste avaldustega (dissidentlus).
[redigeeri] Kirjandust
Mart Laar, "Punane terror. Nõukogude okupatsioonivõimu repressioonid Eestis" (Tallinn, 2005, ISBN 9949411777)
