Stoikud
Allikas: Vikipeedia
 |
Võimalik autoriõiguste rikkumine. Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele. Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud. |
http://www.hot.ee/indrme/stoikud.htm
Indrek Meos
Filosoofiline koolkond Vanas Kreekas, mille rajas Zenon Kitionist (u 336–264 e.m.a). Tuntumad stoikud on veel Seneca (4 e.m.a – 65 m.a.j.), Epiktetos (u 50–130) ja Marcus Aurelius (121– 180).
Kõnekeeles tähendab sõna stoiline 'eluraskustes vankumatu, kindlameelne'. Just sellist eluviisi pidasid vääriliseks filosoofid, kelle õpetus sai nimeks stoitsism. Nimetus ise on juhuslik ja ei peegelda õpetuse sisu. Nimelt kogunesid Zenoni mõttekaaslased Ateena agoraal asuvas sammaskojas, mida nimetati Stoa'ks.
Maailmas valitseb stoikute arvates saatus ning inimene saab õnnelik olla vaid siis, kui ta allub saatusele, sest
"saatus juhib seda, kes allub ja tirib vägisi seda, kes ei allu" (Seneca). Tähelepanuväärne on pärimus Zenoni surmast. Ta suri niimoodi: kord loengult tulles olevat ta komistanud ja endal sõrmeluu murdnud. Zenon koputas vastu maad ja ütles: "Tulen, tulen juba, milleks veel kutsuda." Ja ta suri sealsamas, hoides hinge kinni.
Maailma pole võimalik muuta, muuta saab ainult oma suhtumist maailma. Tähtis on aru saada, mis on tõeline hüve/ hea ja mis on kurjus/ halb ning mis ei ole ei üks ega teine. See, mis inimese tahtest ei sõltu ei ole hea ega halb ning sellesse tuleb suhtuda ükskõikselt, stoilise rahuga, mida nimetatakse apaatiaks (kr apatheia 'tundetus, kirgede puudumine').
Neutraalsete nähtuste hulka kuuluvad elu ja surm, tervis ja haigus, nauding ja kannatus, ilu ja inetus, jõud ja jõuetus, rikkus ja vaesus, kuulsus ja kuulsusetus, kõrge päritolu ja madal päritolu. Tõelisteks hüvedeks on voorused: tarkus, õiglus, mehisus ja arukus. Kurjus seisneb pahedes: rumaluses, ebaõigluses, arguses ja arutuses.
Stoitsismist on alguse saanud mõte, et vabadus on tunnetatud paratamatus või teisisõnu: vabaduseni viib paratamatuse tunnetamine. Tõeliselt vaba saab olla ainult tark, sest tark tahab ainult seda, mis on kooskõlas asjade loomuliku korraga (saatusega). Saatus ei tiri teda vägisi kaasa, sest tark laseb saatusel ennast juhtida.
