Tallinna Toompea Kaarli kogudus
Allikas: Vikipeedia
| Vajab toimetamist |
EELK Tallinna Toompea Kaarli Kogudus on Eesti suurim luterlik kogudus.
Kogudus tekkis 1636. aastal.
Esimeseks pastoriks oli Martin Gilläus.
Rootsi kuningas Karl XI laskis Tõnismäele eesti koguduse jaoks ehitada puukiriku, mis õnnistati 1670. aastal. (Hoone hävis Põhjasõja ajal.) Tänutäheks nimetatigi kirik Kaarli kirikuks ja kogudus Kaarli koguduseks.
Pärast Põhjasõda liitus suurem osa kogudusest Tallinna Püha Vaimu kogudusega.
Pärast praeguse kiriku sissepühitsemist 1870. aasta 4. advendil hakkas koguduse liikmete arv jõudsalt kasvama. 20. sajandi alguseks oli liikmeskond nii suur, et tuli moodustada II pihtkond ja tööle võtta veel üks õpetaja. 1906. aastast teenis I pihtkonda Aleksander Leon Richard Kapp ja II pihtkonda Rudolf Hurt.
28. detsembril 1917 suri südamerabanduse tagajärjel II pihtkonna õpetaja Rudolf Hurt. Hakati tegelema uue õpetaja otsimisega. Samal ajal kerkis päevakorda ka III pihtkonna loomine, sest koguduse liikmete arv oli paisunud suureks ning leiti, et kaks õpetajat ei suuda oma ülesandeid korralikult täita.
1919. aasta suvel kinnitati II pihtkonna õpetajaks Friedrich Stockholm ja Artur Soomre (1930. aastate alguseni Sommer). Kolmanda pihtkonna loomine tekitas pingeid koguduses ja ka õpetajate endi vahel. Lõpuks tekkiski III pihtkond vabtahtliku liitumise teel.
1920. aastate algul toimusid kiriku korrastustööd. Need olid tingitud sellest, et kirikus peeti paljusid olulisi tähtpäevateenistusi (Toomkirik oli saksa koguduse käes). Kirik oli talviti külm, orel amortiseerunud, ümbrus korrastamata.
5. juunil 1921. aastal toimus Kaarli kirikus (mitte Tallinna Toomkirikus, nagu mõnedes allikates ekslikult väidetakse) Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku esimese piiskopi Jakob Kuke pidulik ametisse õnnistamine. Talitust viisid läbi Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom ja Soome piiskop Jaakko Gummerus.
Korrastustööd kulmineerusid 1923. aasta 16. detsembril, kui toimus uuendatud kiriku ja uue oreli pühitsemine.
Kirik sai keskkütte, elektrivalgustuse ja topeltaknad. Seinad ja lagi said uue värvi.
1927. aastal hakati Kaarli kirikust esmakordselt raadio teel ülekandama jumalateenistusi.
1930. aastatel oli pidevalt päevakorras uue koguduse maja ehitamne.
Koguduse uue maja nurgakivi panek toimus 7. septembril 1939. aastal. (Selles hoones töötas pikka aega Tallinna Stomatoloogia Polikliinik, nüüd on maja tagastatud kogudusele, kes rendib seal ruume välja. Hoones asuvad praegu koguduse kantselei, arhiiv, raamatukogu ja lastetöö ruumid). Maja planeeringus oli mõeldud nii kogudusele kui ka õpetajatele. Õpetajatele oli majja planeeritud kolm kabinetti koos ooteruumide ja kantseleiga.
7. septembril 1940. aastal sai Kaarli koguduse uue maja peremeheks punalipuline merevägi.
[redigeeri] Sotsiaalhoolekanne
Lastehoid ja vaestehoolekanne said Kaarli koguduses alguse 19. sajandi teisel poolel.
Laste hoidmisega tegeles Tallinna Väikelaste Hoiu Selts, mis oli asutatud 1880. aastal. 1. juunil 1920 kinnitati Tallinna Haapsalu Rahukohtus Tallinna Väikelaste Hoiu Seltsi põhikiri. Seltsi peamisteks tegevussuundadeks ja eesmärkideks oli pakkuda Tallinna elanikele, eriti Kaarli koguduse liikmetele, võimalust oma lapsi, sel ajal kui vanemad tööl, lastehoidu panna. Kasvatustöö toimus kiriklikus vaimus.
Hoiuseltsil oli avarate ruumidega maja, mis asus Suur-Juhkentali 1 (Liivalaia 63). Teise korruse ruume üüris kogudus vanadekodu tarbeks.
Kasvatustegevuses lähtuti Fröbeli ja Montessori metoodikast.
Tallinna Väikelaste Hoiu Seltsi lasteaed töötas kuni 1940. aastani. 25. novembrist 1940 pärineb rahanduse rahvakomissari otsus selts likvideerida. 24. jaanuaril 1941 võttis likvideerimiskomisjon seltsile kuuluva vara üle.
Vaestehoolekande kohta Kaarli koguduses on andmeid juba 1864. aastast, mil tegutseti Vaestehoolekande Komitee nime all. Erinevalt lasteaiast, mis võttis vastu ka teisi linna lapsi, oli Vaestehoolekande Seltsi eesmärgiks toetada oma koguduse abivajajaid.
Vaestehoolekande töö saab jagada kaheks. Ühe osa moodustas vaeste toetamine. Sõltuvalt inimese olukorrast anti talle kas igakuist toetust või ühekordseid summasid. Jõulutoetused olid ette nähtud nii vaestele kui vanadele. Teise osa moodustas vanadekodu ülevalpidamine. Seal tasuta peavarju leidnud koguduse vanakestele regulaarset toetust ei antud. Ainult pühade puhul maksti väikestes summades ühekordseid toetusi.
Vaestehoolekande Seltsil oli oma vanadekodu, mis asus Alendri 2. 1930. aastate alguses osteti uus vanadekodu aadressil Magdaleena 6 (mõlemad hävinud).
Pärast uue vanadekodu soetamist korraldati koguduse vaestehoolekande tegevus ümber.
1932. aasta alguses moodustati kõigi pihtkondade juurde vaestehoolekande ringid. Kaarli koguduse nõukogu ja Vaestehoolekande Seltsi vahel sõlmiti uus leping ja võeti vastu uus kodukord. Nüüd jäi Vaestehoolekande Seltsi otseseks tegevuseks leida sissetulekuid Magdaleena 6 võlgade tasumiseks ning vanurite ülalpidamiseks vanas ja uues vanadekodus.
Vaestehoolekande Selts töötas koguduse faktilise abiorganina, mida kogudus võimaluse piires rahaliselt toetas.
Uue korra järgi ei andnud Vaestehoolekande Selts koguduse vaestele enam rahalist toetust. Seda tegi nüüd iga pihtkond ise oma õpetaja juhatusel.
Selts likvideeriti 1940. aastal ning vanurid paigutati linna teistesse hooldeasutustesse.
Saksa okupatsiooni ajal lubati küll taas tegutsema hakata, kuid hilisem nõukogude kord ei lubanud kirikul mingisugust hoolekannet.
