Ungari kuningas
Allikas: Vikipeedia
Ungari kuningas oli kuningriigi valitseja tiitel aastatel 1001–1918 (ametlikult kuni 1948. aastani).
Esialgu, alates 9. sajandist, valitsesid ungarlasi Ungari vürstid. Kuningatiitli esimene kandja oli István Püha, kes sai selle Püha Rooma keisrilt Otto III-lt (nagu ka esimene Poola kuningas Bolesław Vapper). Kuningast kujunes Kagu-Euroopa võimsaim valitseja: peagi sai temast ka Horvaatia ning Balkani poolsaare põhjaosa isand. Paavst andis talle (kui selle ala võimsaimale katoliiklikule valitsejale) apostelliku kuninga tiitli.
Kuni 14. sajandi alguseni valitses Ungaris kohalik Árpádi dünastia. Selle väljasuremise järel algasid dünastilised võitlused, mis kestsid üle kahe sajandi. Et Ungari troon (nagu ka Poola ja Böömimaa omad) oli valitav, siis oli ühel dünastial end seal suhteliselt raske kehtestada. Esialgu läks troon Anjou dünastiale, seejärel Luxemburgidele, ent seegi ei suutnud trooni kuigi kaua hoida. 15. sajandil said võimule Jagelloonid ning pärast nende sealse haru (mis valitses ka Böömimaad) väljasuremist läks troon Habsburgidele, kes olid Ungari valitsejateks kuni 1918. aastani (alates 1780. aastast Habsburgide-Lotringide dünastiana).
Aaastal 1918. aastal loobus viimane valitseja, Károly IV, troonist, ent ametlikult jäi Ungari monarhistlikuks riigiks. Kuningata kuningriiki valitses aastatel 1919–1944 laevastikuta admiral Miklós Horthy, kes isiklike ambitsioonide tõttu vabariiki välja ei kuulutanud. Lõplikult sai Ungarist vabariik alles 1948. aastal, mil seal toimus vabariiklik riigipööre.
