Võrdlev psühholoogia
Allikas: Vikipeedia
| Vajab toimetamist |
See artikkel on väga halvas seisus. Igasugune abi selle artikli parandamisel on teretulnud.
Võrdlev psühholoogia on psühholoogia haru, mis tegeleb loomade käitumise ja psüühiliste protsesside uurimisega. See on sünonüüm loomapsühholoogiale, kuigi see on õigem termin, kasutatakse seda vähe.
Sisukord |
[redigeeri] Ajalugu
Võrdleva psühholoogia mõiste tuli kasutusele 19. sajandi lõpul, kui George Romanes alustas tööd loomapsühholoogiaga, inspireerituna Charles Darwini uurimustest. Sellest sai tähtis akadeemiline teadusharu Edward Thorndike uuringute ja Ivan Pavlovi tingitud käitumise uurimisega.
Algselt kasutati võrdlevat psühholoogiat katseloomadel, et leida bioloogiliste organismide käitumise põhitõdesid, mida rakendada ka inimestel. Huvi loomade sotsiaalse käitumise vastu on alati olnud võrdleva psühholoogia väiksem osa, kuigi Thorleif Schjelderup-Ebbe kanade sotsiaalse domineerivuse uuringud, pannes aluse "nokkimisjärjekorra" (pecking order) mõistele, oli tähtsaks panuseks sellel alal.
[redigeeri] Võrdlev psühholoogia ja võrdlev meetod
Otseselt rääkides peaks võrdlev psühholoogia sisaldama võrldlevat meetodit, milles sarnaseid uuringuid tehakse erinevate loomaliikidega ja tulemused tõlgendatakse fülogeneetilise või ökoloogilise tausta tingimustes.
Võrdleva psühholoogia pika ajaloo jooksul on tehtud korduvad katsed, et peale sundida veel korrastatumat lähenemist, eriti etoloogia tõusuajal 20. sajandi keskpaigas. 1970. aastatel andis käitumisökoloogia veel tugevama aluse sellele, mida võrdlev psühholoogia võib arendada.
Püsiv küsimus võrdlevate psühholoogide ees on olnud loomaliikide intelligentsuse suhtelisus. Palju katseid on olnud seletamaks, et see ei ole hea küsimus, kuid see ei kao. Tõepoolest, mõned varased katsed võrdleva psühholoogia alal põhinesid sellel, kuidas liigid õpivad eri ülesandeid. Need katsed nurjusid. Tagantjärele võib öelda, et nad ei olnud piisavalt keerulised, isegi mitte ülesannete analüüsi nõudlused ega liigivalikud. Hilisemad võrdlemisuuringud on olnud edukamad.
[redigeeri] Uuritud liigid
Psühholoogid on uurinud suurt hulka liike. Siiski on sellel alal domineerinud väike arv liike. Pavlovi kasutas koeri. Kuigi neid on uuritud palju, ei ole neid mõistetud väljapaistvalt. Kasvav huvi loomade ebanormaalse käitumise vastu on viinud uurimised taas koduloomade juurde. Thorndike kasutas kasse, kuid Ameerika võrdlevad psühholoogid läksid kiirelt üle rottidele, kes on jäänud muutumatuks uurimisobjektiks alates 20. sajandi esimesest poolest. Burrhus Frederic Skinner tutvustas uurimisobjektina tuvisid, nad on jäänud mõnel alal oluliseks. Alati on olnud huvi, uurimaks primaate; tähtis panus sotsiaal- ja arengupsühholoogias oli Harry Harlow uuringutel, kus ta uuris ahvide ema kaotust. Huvi primaatide uurimise vastu on suurenenud tänu loomade teadmiste uurimisele.
Loomad keda on arvatud olevat intelligentsed, on samuti tõusvalt uuritud. Näiteks varesed, papagoid (eriti Aafrika hall papagoi) ja delfiinid.
[redigeeri] Loomade teadmised
1980ndatest alates on võrdlev psühholoogia läbi teinud pöördelise muutuse algtõdedes. Selmet otsida loomade käitumise põhimõtteid inimkäitumise seletamiseks, on võrdlevad psühholoogid hakanud võtma põhimõtteid, mis on avanenud inimteadmiste uurimisel, ning hakanud kasutama neid loomade peal. See lähenemine ongi looma teadmiste uurimine. See on viinud märkimisväärsete edasijõudmisteni meie arusaamas loomade mälu, probleemilahendamisoskuste ning teiste kognitiivsete võimete kohta.
[redigeeri] Häired loomade käitumises
Tänapäeval tuntakse loomade psüholoogilist seisundit kui tähtsat osa nende elutingimustes kodustamises või vangistuses. Tavalised käitumishäired vangistuses olevate või lemmikloomade seas on stimulatsiooni puudumine, sobimatu stimulatsioon või ülestimuleerimine. Need tingimused võivad viia häire, ettearvamatu ja tahtmatu käitumiseni ning mõnikord isegi psüühiliste sümptomite või haigusteni. Näiteks rottidel, kes on pandud pikaks ajaks valju muusika kätte, areneb tahtmatu käitumine, mida saab võrrelda inimeste psühhoosiga, näiteks omanike hammustamine.
Koerte käitumine alastimuleerituse puhul sõltub väga palju koera tõust ja individuaalse looma iseloomust. Näiteks laikad rikuvad täielikult aiad ja majad, kui nad ei saa piisavalt aktiivsust. Koerad kalduvad ka psühholoogilisele kahjustusele, kui nende peal kasutatakse vägivalda. Kui neid koheldakse väga halvasti, võivad nad muutuda ohtlikuks. Süstemaatiline loomade käitumishäirete uurimine põhinebki loomapsühholoogia uuringutel, kaasates ka tingliku ja vahenditega uuringu, kuid ka etoloogilised uuringud loomuliku käitumise kohta. Igatahes, vähemalt sarnaste koduloomade puhul aitab kaasa kogunenud kogemus, mis on tulnud pikaajalisest loomadega töötamisest.
