Vaikiv ajastu
Allikas: Vikipeedia
Vaikiv ajastu on nimetus Eesti ajalooperioodile 12. märts 1934. kuni 21. juuni 1940. Seda perioodi on kutsutud ka Põhiseaduse kriisiks, riigipöördeks, kojarevolutsiooniks. Selle tulemusena muudeti Eesti riigikorda ulatuslikult.
Sisukord |
[redigeeri] Vaikiva ajastu algus
Vaikivat ajastut alustas 12. märtsil 1934 aastal riigivanem Konstantin Pätsi poolt välja kuulutatud kaitseseisukord, millega kindral Johann Laidoner määrati vägede ülemjuhatajaks. Vabadussõjalaste (Vapsid) liidud suleti kogu riigis ja kõik nende ajalehed suleti. Vangistati nende juhid. Pandi seisma ka kõikide teiste erakondade tegevus ja keelati poliitilised koosolekud. Riigi raudteed, post, telefon ja telegraaf said otsealluvusse kaitsevägede ülemjuhatajale. Kaitseseisukorra rikkumise eest oli ette nähtud karistus arest, vangistus kuni kolme kuuni või rahatrahv kuni kolmetuhande kroonini.
3. oktoobril 1934 saatis K. Päts V Riigikogu laiali, kuna leidis, et Riigikogu pole koostöövõimeline valitsusega ja ainult häirib rahulikku elu.
Ainus legaalne partei oli Pätsi toetuseks loodud Isamaaliit. Detsembris andis siseminister Kaarel Eenpalu määruse, mis keelas ajakirjandusel Eesti Vabariigile ja selle kodurahule ja ühistahtele kahjulike teadete avaldamise, nõudis riigijuhtide tegevuse kirjeldamist võimalikult jaatavas vormis ning kohustas lehti avaldama võimude poolt saadetavaid ametlikke teadaandeid, seletusi ja kirjeldusi.
[redigeeri] Põhjused kaitseseisukorra alustamiseks
Ametlikult teatati, et kaitseseisukorra kehtestamise põhjusteks märgiti, et Vapside tegevus oli viinud riigis sarnase seisukorrani, kui oli Eestis enne 1. detsembri ülestõusu. Rahva hulgas levis paanika, mille põhjustajateks peeti vapside avalikke ähvardusi teisitimõtlejate aadressil.
[redigeeri] Uus parlament ja põhiseadus
1937. aasta veebruaris astus kokku Rahvuskogu, kes sama aasta 28. juunil võttis vastu uue põhiseaduse.
VI Riigikogu valimised toimusid uue põhiseaduse alusel 1938. aasta veebruaris. Riigikogu oli kahekojaline (Riigivolikogu ja Riiginõukogu). Alamkoda ehk Riigivolikogu koosnes 80 liikmest, kelle valis rahvas isikuvalimistel (valimistel Pätsiga opositsioonis olevad poliitikud kas boikoteerisid valimisi või tehti neile võimude poolt kandideerimisel takistusi; selle tulemuseks oli Pätsi poliitikaga nõustuvate inimeste ülekaal Riigivolikogus). Ülemkoda ehk Riiginõukogu oli 40 liikmeline; see moodustus kutsekodade esindajatest; presidendi poolt määratutest või vastavalt ametikohale.
1938. aastal viidi läbi ka prsidendi valimised. Kuna teisi kandidaate Pätsi kõrvale ei seatud, siis Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks kinnitati ametisse K.Päts.
[redigeeri] Enne Teist maailmasõda
Kui 1939. aasta septembris algas II Maailmasõda, siis Eesti, erinevalt Leedust, Lätist ja Soomest ei teostanud ka mitte osalist mobilisatsiooni. Põhjenduseks toodi väide, et Nõukogude Liit võib pidada mobilisatsiooni enda vastu sihituks ja rünnata.
[redigeeri] Baaside leping
28. septembril 1939. aastal surus NSVL Eestile peale (kasutades süüdistusi neutraliteedi rikkumises ja Eesti võimetuses ennast maailmasõja tingimustes kaitsta) nn. baaside lepingu. Ajendiks oli Tallinna sadamas 15. septembril interneeritud Poola allveelaeva Orzel põgenemine. Moskva kasutas Orzeli juhtumit ja Venemaa teatas, et Eesti vaatleb Nõukogude laevastikku kui neutraalse riigi oma, tervitab jälitusaktsiooni Eesti vetes ja võtab ise tarvitusele kõik abinõud Poola piraatlaeva tabamiseks. 25 septembriks kutsuti Eestis kokku Riigivolikogu- ja Riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjoni ühine koosolek. Kriisi haripunktis palus välisminister Nõukogude Liidu Tallinna saadikult kutset Moskvasse. Palvet põhjendas välisminister sooviga anda allkiri sõlmitavale kaubanduslepingule. 22. septembri õhtul sõitiski Karl Selter Moskvasse. Ametlikult teatati, et Nõukogude valitsus kutsus välisministri Moskvasse kaubanduslepingut alla kirjutama. Saades Molotovilt 24. septembri õhtul nõude vastastikuse abistamise lepingu sõlmimiseks ja baaside saamiseks pakkus välisminister Molotovi küsitud Tallinna ja Pärnu asemel baase Saaremaal, Hiiumaal ja Paldiskis. 24. septembril ühes avalikus kõnes väitis peaminister Eenpalu, et Eestit ei ähvarda mittemingisugune oht. Peaminister teatas, et valitsus hakkab kõigi vahenditega võitlema kuulujuttude levitajate vastu. Siin mõeldi neid, kes rääkisid punaarmee peatsest saabumisest ja Eesti iseseisvuse lõpust. Ajakirjanduse kaudu kutsuti rahvast üles nuhkima ja peale kaebama. Moskvas toimuvaid läbirääkimisi püüti hoida täielikus saladuses.
[redigeeri] Eesti Vabariigi lõpp
Pärast baaside lepingu sõlmimist lahkus ametist senine peaminister Kaarel Eenpalu ja 12. oktoobril astus ametisse uus Eesti Vabariigi valitsus eesotsas professor Jüri Uluotsaga. N. Liidu valitsuse kutsel külastas Eesti Sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Laidoner 7. detsembril Moskvat. Seal kinnitas Stalin taas Balti riikide puutumatust. Pätsi eestvedamisel tehti sise- ja välispoliitikas kõik selleks, et NSVL-i mitte häirida oma tegevusega ja Eesti välispoliitiline isolatsioon kasvas. 21. juunil 1940. aastal toimusid Tallinnas ja teistes linnades meeleavaldused, mida organiseeriti Venemaa toel. Nõuti valitsuse tagasi astumist ja süüdistati neid NSV Liidu ja Eesti vastastikuse abistamise pakti rikkumises. Vabastati poliitilised vangid. Nõuti Kaitseliidu laiali saatmist. Pika Hermani torni heisati punane lipp. Uueks peaministriks sai Johannes Vares-Barbarus.
5. juulil 1940 toimus valitsuse istung. Sellel istungil vastu võetud otsusega saadeti laialai parlamendi mõlemad kojad. Uued valimised otsustati läbi viia 14. ja 15. juulil. Samal päeval pidid toimuma valimised ka Lätis ja Leedus. Kandidaatide esitamise tähtajaks oli 10. juuli, seega vaid kolm ja pool päeva. Kandideerida lubati kõigi erakondade kandidaatidel. 10. juuli hommikul sai aga teatavaks, et kõik kandidaadid peavad 10. juulil kella kaheks päeval esitama oma valimisprogrammi. Väljaspool Töötava Rahva Liitu kandideerinud kaheksakümnest kandidaadist on seitseteist loobusid “vabatahtlikult”. Üks on arreteeriti ja 58 kuulutati valmiskomisjonide poolt kõlbmatuiks. Põhilisteks süüdistusteks oli, et esitatud programm oli kopeeritud Töötava Rahva Liidu programmist või oli provakatiivse sisuga. Kandidaate süüdistati nii kriminaases kui rahvavaenulikus või Nõukogude Liidule vaenulikus minevikus. Samuti ei saanud kõik kandidaadid kokku nõutavat 50 toetusallkirja.
Riigivolikogu valimiste tulemuseks teatati 18. juulil, et valimistest võttis osa 84,1% hääleõiguslikest kodanikest, kellest 92,9% hääletas valitseva Töötava Rahva Liidu poolt.
[redigeeri] Kasutatud kirjandus
- Ajaleht "Kaja" märts 1934. Numbris 60, 61
- Päevaleht 3.10.1934 ja juuni 1940
- www.kool.ee
