Zhou

Allikas: Vikipeedia

Vajab toimetamist

Huanghe lisajõe Weihe orgu hakkas II aastatuhande keskel eKr asunduma Zhou suguharu.

“Laulude raamatusse” (“Shi-jing`i”) kogutud laulud jutustavad legendaarsest Hou-tse`st (Vürst hirsiterast), kes viis Zhou suguharu läänepoolseist mägedest Wei jõe orgu. See oli peamiselt karjakasvatusega tegelev rändsuguharu. Kasvatati veiseid, hobuseid, lambaid ja sigu. Erilist tähtsut omas hobusekasvatus, millest annab tunnistust asjaolu, et zhoulastel oli hobuse jaoks kakskümmend kaks erinevat nimetust. Karjakasvatuse kõrval säilitas oma tähtsuse ka küttimine. Põlluharimine oli juhuslikku laadi. Siirdudes kohalt kohale, puhastasid zhoulased külviks maapinna põõsapadrikust, kui aga saak oli korjatud, liikusid uutele kohtadele. Suguharupeaks oli "kung". Tema juures oli sugukonna ülikkonna esindajatest koosnev vanematenõukogu. Ülikkond hakkab kogukonnas esile kerkima.

Asudes elama Wei orgu, sattus Zhou suguharu looduslikesse tingimustesse, mis soodustasid paikseks muutumist. Peale steppide ja metsade oli seal häid põlde maaharimiseks, jõgedes külluses kalu ja mägedes metalli. Põlluharimine hakkas zhoulaste majapidamises pikkamööda vallutama esikohta. Juhti (kungi) peeti suguharu majanduse, muuhulgas ka põlluharimise juhtijaks. Juht võttis osa lõikuspüha pidulikust talitusest ja näiteks “Bambusannaalid” jutustavad, et “kuningas maitses suve neljandal kuul esimesena nisu (esimesi viljapäid)”.

Zhou suguharu liikus mööda Wei jõge pikkamööda ida poole ja hõivas põlluharimiseks soodsad maad. Zhou keskuseks sai Hao linn (praegu Siang). XIII sajandil hakkab Zhou tungima Yini valdustesse. Et kaitsta oma piire vaenulike barbarlike suguharude vastu, pöördus Yini keiser (vang) sageli Zhou kungi poole, kes sõdis nomaadide vastu ja sai selle eest Yini keisrilt autasu (Yini vang andis Zhou valitsejale tiitli (si bo) – Lääne valitseja.

Esimeseks si boks sai Tse Li, kelle pojast Chang'ist sai hiljem Yini vastaste hõimude koalitsiooni initsiaator. “Bambusannalid” jutustavad, et Zhou kungile kingiti maid, kallist nefriiti ja orje. Zhou suguharu siirdumine paiksele põllumajandusele, mis võimaldas suuri rikkuse kuhjumisi ja Yini keisrilt saadavad kingid põhjustasid Zhou suguharus sugukondliku aristokraatia terava eraldumise rahvamassidest.

Alatised sõjad nõrgestasid sel ajajärgul Yini riiki, sisevastuolud temas teravnesid. “Shijingi” legend jutustab: “Nimekad ja sugukonna eesotsas seisjad teostavad üks teise järel kuritarvitusi ega rakenda süüdlaste vastu kohaseid abinõusid. Vang püüab koguda üha suuremaid ja suuremaid varusid ja äratab sellega enda vastu viha”. Jätkuvad barbarite pealetungid millega kaasnevad rahutused. Viimane Shangide dünastia keiser Šousin kurnab rahvast suure maksukoormaga, vasallid lähevad üle mässajate poole, keda juhatab Wu-Wang, Zhou hõimu juht või pealik.

Kasutades Yini riigi nõrkust, organiseeris Wu Wang suure armee, läks üle Huanghe ja põrkas (???) Mu-ö (???) orus kokku Yini viimase keisri armeega. Nomaadide toetusel lööb Wu Wang 1027. eKr Šousini sõjaväed puruks ja keiser tapab enda meeleheitel. Nagu jutustab legend, põgenes Šousin oma pealinna, kus ta, sulgedes enda lossi “Hirvetorni”, põles ära koos oma aaretega. Niivisi 11. sajandil eKr purustas Zhou hõim Shang-Yini riigi. Wu Wang jääb Zhou dünastia rajajaks, kelle valitsemisel riik uuesti õitseaja üle elab. Lääne-Zhou riik hõlmas suurema osa Põhja-Hiinat.

Ida-Zhou riigi ajal (8. - 3. sajand eKr) keskvõim nõrgenes ja käis kohalike valitsejate võitlus. Eriti äge oli see 5.- 3.sajandil eKr, mil riik oli jagunenud 5-7 riigiks (Zhanguo ehk võitlevate riikide aeg).

6.-5. sajandil eKr (teiste andmete järgi 650. aasta paiku) võeti kasutusele raud. Hakkas kujunema maaeraomandus (mis vormistati 4. sajandil eKr Quini riigis Shang Yangi reformidega). Tekkisid hiina traditsioonilise ideoloogia põhivoolud: konfutsionism (zhu-jia), taoism (dao-jia), legism (fa-jia), motism (mo-jia, Mo Di) ja nominalism (min-jia) + yin-yang-jia.

Keisrid lasevad kaevata kanaleid, ehitavad tamme ja kuivatavad soid. Harimiseks võetud maa jagatakse vana harjumuse järele väikesteks kvadraatideks, mis omakorda jaotatakse üheksaks ühesuuruseks osaks. 8 osa antakse põllumeestele, üheksas osa haritakse ühisel jõul ja on valitsejate omandus, kes seal kasvanud vilja kohe tarvitavad või hiigelaitades alal hoiavad ikalduse või uputuse puhuks.

Valitsuse dekreetidega reguleeriti kalapüügi- ja jahiõigus ning ühise karjamaa tarvitamine. Arenes siidikasvatus. Maad katab teedevõrk, õitseb kaubandus. Suuremail teesõlmil korraldab valitsus järjekindlalt turgu, annab välja turukorra-, kaubavahetuse- ja teisi määrusi. Seatakse sisse üldine sõjaväekohustus meestele 16-65 a. vanuseni.

Asutatakse koole ja ülikoole. (ENE Koole oli Hiinas juba II aastatuhandest eKr. V.sajandist eKr mõjutas haridust Kong Fuzi õpetus. Koolis õpetati umbes 10 õppeaasta vältel hieroglüüfkirja, eetikat, muusikat, kalligraafiat ja filosoofiat.) Umbes 112. eKr avatakse nn. Siiditee Hiina ja Kesk-Aasia vahel. Umbes 105 a leiutatakse Hiinas paber.