Aleksander Tassa

Allikas: Vikipeedia

Vajab toimetamist

Aleksander Tassa (1882-1955) oli eesti kunstnik, kirjanik ja muuseumitöötaja. Kuulus "Noor-Eesti", "Siuru" ja "Tarapita" rühmitustesse. Osales "Noor-Eesti" tegevuses. Kunstiühingu ja -kooli "Pallas" asutaja nind õppejõud. Töötas Eesti Rahva Muuseumis ja Tallinna Kunstimuuseumis.

[redigeeri] Elulugu

1907. aastal reisis Tassa koos Konrad Mäe ja Nikolai Triigiga Pariisi. I maailmasõja puhkemisel kunstnik mobiliseeriti ja saadeti Kaukaasiasse, kust ta sattus Türgi rindele. 1918. aastal oli ta taas kodumaal, kus osales kunstiühingu ja kunstikooli "Pallas" asutamisel. 1918–22 oli Tassa ühingu juhataja ja 1925–1926 kooli õppejõud. Hiljem oli Tassa seotud Eesti Rahvamuuseumiga Tartus (1931–1940) ja kunstimuuseumiga Tallinnas (1940-1943), etendades olulist osa muuseumitöö korraldamisel Eestis. Uuris eesti raamatuillustratsiooni, eriti puulõikeillustratsiooni ajalugu. Aleksander Tassa suri 1955. aastal Tallinnas.

[redigeeri] Haridustee

1897. aastal Tartu Käsitööliste Seltsi joonistuskursused.
1904. aastal Peterburi A. Stieglitzi Kunsttööstuskool, kust koos teiste eestlastega oli sunnitud lahkuma seoses üliõpilasrahutustega 1905 aastal.
1905. a. järgsel perioodil jätkas õpinguid pagulasena Helsingis.
1907 - 1913.a. õppis ja töötas Pariisis jm
1908. a. Norras õppimas
Seejärel õppis ta mõnda aega kunstnik Ants Laikmaa ateljeekoolis Tallinnas, ning taas Peterburis, sedapuhku Jakob Goldblatti kunstikursustel.
õppis katkendlikult Witte’i eraakadeemias, H. Anglada-Camarosa ja K. van Dongeni ateljees.

[redigeeri] Looming

Ta on loonud maastikumaale, juugendlikke raamatuillustratsioone, avaldanud kunstiuurimusi. Tema sulejoonistused on juugendstiili äärmuslikumaks näiteks Eesti juugendi kunstis. Ta kuulub oma akvarellidega 20. sajandi alguse eesti modernismi klassikasse. Kirjanikuna on ta tõlkinud, kirjutanud fantastilisi ja piiblimotiividel legendilaadseid novelle, näidendeid.

1908. aastal viibides koos K. Mäega Norras, valmisid mitmed maastikud, millede ainetel on kujundatud 1909. aastal ilmunud kunstnikke ja kirjanikke koondava rühmituse "Noor-Eesti" III albumi päisliistud. Neis avaldub täielikult A. Tassas peituv sümbolist ja romantik. Nagu tema kirjadest selgub, köitsidki tema tähelepanu sel ajal šveitslane Arnold Böcklin, sakslane Max Klinger, prantslane Gustav Moreau. Õlimaale on sellest ajast suhteliselt vähe säilinud.

Pärast viibimist Euroopa erinevais paigus, otsustas A. Tassa nagu enamik eesti kunstnikke, 1913. aastal kodumaale tagasi pöörduda. Seekord asus ta teele koos Anton Starkopfi ja kirjanik Friedebert Tuglasega. Peatuti Ahvenamaal, ning just siin loodu kujunes säravamaks leheküljeks A. Tassa loomingus. Sündisid arvukad akvarelltehnikas teostatud etüüdid omapärastest väänduvatest taimedest ja maani ulatuvate okstega puudest, mitmed järvemaastikud, õlimaalid kividest. Uue joonena nende tööde puhul võime märgata ekspressiivse tundetooni süvenemist. Ahvenamaal asus ta kavandama ka F. Tuglase novellikogu "Õhtu taevas" (1913) kujundust. Erinevate novellide meeleolu kujutamine ühe maastikupildi kaudu esitleb siin selgelt kunstniku arusaamu loodusmotiivi sügavast tähenduslikkusest.

1914. aastal sündisid veel mõned tööd raamatuillustratsioonide vallas, kuid üha enam pühendus ta kirjanduslikule tegevusele, millele oli innustust andnud tihe läbikäimine Friedebert Tuglasega. A. Tassa enda 1919. aastal ilmunud fantastiliste novellide kogumik ilmus Ado Vabbe kaanekujundusega.

Kirjanduslikku tegevust alustas vene ja poola autorite (Vassiili Žukovski, Anton Tšehhov, Bolesław Prus jt) teoste vahendamisest (1902-1903). Pagulasperioodil saatis nii ajakirjale "Noor-Eesti" (jm) kunstikirju (nt "Soome kunstinäitus Pariisis", 1908; "Salon d'Automne", 1909 jt) ning ka kirjanduslikku kaastööd. Kõige viljakam kirjanduslik loomeperiood jäi 1920. aastatesse, mil avaldas fantastiliste novellide kogu "Nõiasõrmus" (1919) ja legendidel põhinevate novellide kogumiku "Hõbelinik" (1921). Ajakirjas "Looming" ilmusid piibliainelised näidendeid "Lihavõttemäng", "Põrgumäng" ja "Mooramaa isand" (1924), seejärel lühinäidendid "Sügiskõnelused" ja "Seitse magajat" (1927). Tassa stiili iseloomustab dekoratiivsus ja detailirohkus, süžeelisele liikuvusele on pööratud vähem tähelepanu. Peale 1920. aastaid avaldas Tassa põhiliselt ERM-i kunstikoguga seotud teateid, tema ilukirjanduslik pärand on säilinud käsikirjalisena.