Arianism
Allikas: Vikipeedia
Arianism ehk ariaanlus oli 4.–7. sajandil levinud kristlik teoloogiline õpetus ja usuvool, mis sai nime Aleksandria presbüteri Areiose järgi.
Ariaanlik kristoloogiline õpetus eitab pre-eksisteeriva Jeesus Kristuse kui Jumala Poja täielikku jumalikkust. Areios väitis, et "oli aeg, kui teda ei olnud," ja seega on Kristus loodud ja ajalik. See on vastuolus kolmainsuseõpetusega. Kirik kuulutas I Nikaia kirikukogul (325) arianismi väärõpetuseks.
Arianismi tähtsad esindajad olid Areiose kõrval Eusebius Nikomedeiast, Eunomios, Vastupaavst Felix II, Wulfila ja Konstantinoopoli patriarhid Makedonios, Eudoxios Antiookiast, Demophilos ja Maxentius.
Arianismi tähtsamad vastased, kes kaitsesid ortodoksset õpetust, olid Athanasios Aleksandriast, Basileios Kaisareast, Gregorios Nazianzosest, Gregorios Nyssast, Ambrosius Milanost ja Hilarius Poitiers'st.
Hilisantiikajal kasutasid I Nikaia kirikukogu otsuste pooldajad oma vastasste kohta nimetust "ariaanid" ka juhul, kui need tegelikult ei olnudki Areiose õpetuse pooldajad.
Mitmed germaani rahvad, nagu läänegoodid, langobardid, burgundid ja vandaalid, omandasid ristiusu esmalt arianismi kaudu.
[redigeeri] Välislingid
- Katoliiklik Entsüklopeedia arianismist (inglise keeles)
