Armastus
Allikas: Vikipeedia
See artikkel räägib armastusest; ansambli Genialistid albumi kohta vaata artiklit Armastus (Genialistid); Ervin Lillepea kogumiku kohta vaata artiklit Armastus (Lillepea)
See artikkel on viletsas seisus.
 |
Selle artikli sisu on vaidlustatud! Loe kriitikameelega! Lisateavet vaidlustamise põhjuse kohta saad artikli arutelust. |
| Vajab toimetamist |
Armastus on tunne ehk emotsionaalne side, mis teeb armastuse objekti läheduse inimese jaoks nauditavaks ning võib teha temast eemaoleku piinavaks. Armastus on mitmetahuline nähtus ja seda on väga raske üheselt ning ammendavalt defineerida. Armastus võib väljenduda tunnetes, mõtetes, hoiakutes ja käitumises. Armastus võib põhineda näiteks vanemlikel instinktidel (ema armastus lapse vastu), harjumustel ja kasvatusel (kodumaa-armastus) või seksuaalsel külgetõmbel (erootilis-romantiline armastus). Tavakeeles kasutatakse armastust väga erineva intensiivsusega tundesideme tähistamiseks (vrd "ma armastan juustu" või "ma olen valmis oma armastatu eest surma minema").
Sisukord |
[redigeeri] Inimestevaheline armastus
Inimestevaheline armastus esineb eri vormides mitmesugustes inimsuhetes perekonnaliikmete, sõprade ja partnerite vahel. Inimestevahelise armastuse juurde kuuluvad emotsionaalne, vaimne ja füüsiline lähedus, altruism, abivalmidus ja pühendumus; teatud suhete puhul ka seksuaalne kirg. Armastus võib olla vastastikune või ka vastamata. Tihti käib armastusega kaasas ka armukadedus, soovimatus oma armastatu lähedust teistega jagada. Armastuse erandlikud vormid võivad põimuda vihkamisega ning isegi ajendada armastuse objekti hävitama.
Üks inimesi kõige enam huvitanud ning kunstis enim käsitletud armastuse liike on erootilis-romantiline armastus. Kõige sagedamini mõistetaksegi armastuse all sügavat vaimset, füüsilist ja emotsionaalset kiindumust kahe inimese vahel - erakordset tunnet, mis kogu maailma imelisena paista laseb. Psühholoogid on püüdnud selle komponente ja stiile kirjeldada.
[redigeeri] Armastuse kolmnurgamudel
Sternbergi kolmnurgamudeli järgi on armastuse kolm komponenti kirg, lähedus ja kohustus, mis võivad esineda üksi või mitmesugustes kombinatsioonides. Ainult lähedus on armastus sõprade vahel. Ainult kirg on pime armumine esimesest pilgust. Ainult kohustus ilma kire ja läheduseta on ärakulunud või tühi armastus. Romantiline armastus koosneb kirest ja lähedusest ilma kohustuseta. Vennalik armastus koosneb lähedusest ja kohustusest ilma kireta; selline suhe võib valitseda ka staažikate abielupaaride vahel. Mõtlematu armastus koosneb kirest ja kohustusest, kuid selles puudub ühendav ja stabiliseeriv lähedus. Ainult küps armastus koosneb kõigist kolmest komponendist ja selle alalhoidmine nõuab pidevat pingutust.
[redigeeri] Armastusstiilid
Psühholoogid Susan ja Clyde Hendrick töötasid välja oma armastusstiilide teooria:
- Eros – füüsilisel külgetõmbel põhinev kirg
- Ludus – mänguline, naljatlev armastus
- Storge – aeglaselt arenev kiindumus ja lähedus
- Pragma – pragmaatiline armastus
- Mania – üliemotsionaalne, meeletu romantiline armastus
- Agape – isetu ja vaimne armastus
Hendrickite järgi on meestele omane pigem Ludus, naistele Storge ja Pragma. Püsivamaks pidasid nad sarnastele armastusstiilidele rajatud suhteid.
[redigeeri] Armastuse kolm faasi
Helen Fisher pakkus välja armastuse kolm faasi: iha, kiindumus ja seotus. Armastus algab ihaga, mille juures mängivad tähtsat rolli seksuaalinstinktid ning füüsilised signaalid. Kiindumuse staadiumis muutub oluliseks isiklik side ja truudus partnerile. Seotus asendab esialgset tugevat füüsilist kirge keskmiselt 2-3 aasta jooksul.
[redigeeri] Bioloogilised ja psühholoogilised käsitlused
Armastuse bioloogilised teooriad ja mudelid käsitlevad seda ihulise tungi ja vajadusena nagu nälg või janu. Armastuse peamisteks tõukejõududeks peetakse seksuaalset külgetõmmet ning kiindumust, mis kujuneb täiskasvanute vahel umbes samamoodi nagu ema ja väikelapse vahel. Äsja armunud inimeste ajuskaneeringud näitavad, et neil on aktiviseerunud sama ajupiirkond, mis nälja, janu ja uimastinälja puhul. Aja jooksul see reaktsioon nõrgeneb ning aktiviseeruvad ajupiirkonnad, mis vastutavad pikaajaliste sidemete eest.
Psühholoogilised käsitlused vaatlevad armastust kui sotsiaalset ja kultuurilist nähtust. Eristatakse kirglikku armastust ja kiindumusarmastust. Esimese juurde kuulub tihti füsioloogiline erutus (nt kiirenenud südamelöögid), teine on lähedustunne ilma füüsilise erutuseta. Tõenäoliselt mängivad armastuse kujunemise ja kogemise juures rolli nii hormoonid ja feromoonid kui ka kultuuritaust.
[redigeeri] Armastus religioonis
Armastus on levinud ja oluline mõiste paljudes religioonides, kus nõutakse armastavat pühendumist mõnele jumalusele või usutakse, et jumal või jumalad armastavad oma palvlejaid. Paljudes usundites on mõni jumal või jumalanna armastuse kehastuseks või kaitselmuseks.
Kristlaste usuliste kohustuste hulka kuulub ligimesearmastus, mida on tõlgendatud mitte niivõrd emotsionaalse sidemena kuivõrd teadliku hoiaku ja valmisolekuna soovida inimestele head ja teha head.
[redigeeri] Armastus filosoofias
[redigeeri] Platon
Alustrajavalt on armastuse käsitlemisest lääne filosoofias ja kultuuris mõjutanud Platon, kes jagas hinge kolmeks osaks: madalamalt kõrgemale himu (thymos), teadmine (epistēmē) ja mõistus (nous). Vastavalt jagas ta ka armastuse kolmeks liigiks:
- Erōs ehk meeleline armastus. Selle etaloniks on armastus abikaasa vastu. Seda armastust tajutakse meelte (nägemise, kuulmise, kompimise jt) abil.
- Philia etaloniks on armastus sõbra vastu. Seda armastust tajutakse intellekti abil, näiteks kollektsioneerimine ja ristsõnade armastamine.
- Agapē etaloniks on armastus jumala vastu. Siia kuuluvad nii-öelda kõrgemad tunded, näiteks kodumaa-armastus ja seaduskuulekus.
[redigeeri] "Pidusöök"
Lähemalt artiklis Pidusöök
Armastusele on pühendatud Platoni dialoog "Pidusöök". Selles kirjeldatakse koosviibimist, kus iga osaline peab ette kandma kiidukõne armastusele. Eelviimasena, pärast viit eelnenud kõnet, esineb Sokrates oma filosoofilise armastusekontseptsiooniga ning lõpuks esineb hilinenud Alkibiades, kes esitab Sokratest armastaja ideaalina. Taustaks on mehe homoseksuaalne armastus nooruki vastu, millel oli oluline koht nooruki sotsialiseerimisel. Heteroseksuaalsete suhetega ei seostatud vaimset armastust.
Näitekirjanik Aristophanes räägib armastusest müüdi kaudu: kunagi koosnes inimsugu meessoost, naissoost ja mõlemasoolistest olenditest. Igaüks neist olenditest oli ligikaudu kerakujuline, nelja jalaga, nelja käega, kahe ühesuguse vastassuundadesse pööratud näoga ümaral kaelal ning ühe peaga, mis võis vastassuundadesse pöörduda. Nad olid väga uhked ja nii vägevad, et ründasid koguni jumalaid. Nad jäid alla, kuid Zeus halastas neile, et jumalate austamine ja ohvrid neile saaksid jätkuda. Et aga mässu edaspidi ära hoida, tegi ta inimolendid nõrgemaks, poolitades nad. Iga pool igatses taga teist poolt, millest ta oli ära lõigatud - nii tekkis armastus, mida inimolendite seas varem ei olnud. Kui pooled said jälle kokku, siis nad embasid teineteist ja üritasid kokku kasvada. Zeus viis inimeste suguelundid keha teisele küljele, nii et mõned inimesed said teineteist emmates uusi inimesi sigitada. Sellest ajast on inimene alati otsinud oma teist poolt. Mõlemasoolise olendi üheks pooleks olevad mehed armastavad naisi. Naissoost olendi pooled on lesbilised. Meessoost olendi pooled armastavad noorukina mehi ja mehena noorukeid. Nemad on parimad, sest nad on kõige mehelikumad. Armastus on seega terviku ihaldamine ja püüdlus selle poole.
Pärast Aristophanest kõneleb Agathon, kelle kõne on eelviimane ja pärast teda peaks kokkulepitud järjekorrale vastavalt kõnelema veel Sokrates. Kõik pidulised on Agathoni kõnest hirmus vaimustatud ja leiavad, et see oli armastuse kiidukõnede absoluutne tipp.
Kõnelema peab hakkama Sokrates. Sokrates teeb Agathoni kontseptsiooni paranduse, rõhutades, et armastus ei saa olla ise täiuslik, sest siis ei hakkaks inimesed armastusest osa saades midagi püüdlema, vaid jääksid rahunenuna paigale. Seetõttu tuleb välja, et armastus pole ei hea ega halb, jumalik ega loomalik, tark ega nõme, vaid täpselt vahepeal, sest armastus eeldab püüdlust, st vahepealolekut. Inimene, kes midagi armastab, taotleb head, mis selles peitub. Armastus on iha head jäädavalt vallata. Ent miks siis kõik inimesed kogu aeg ei armasta? Asi on selles, et armastust tuleb mõista laiemalt, kui seda tavaliselt tehakse. Inimene võib armastada näiteks tarkust. Kui inimene midagi ihaldab, siis alati hea pärast, mida see endas kätkeb. Nii teevad inimesed kõike armastuse pärast. Tulebki välja, et ilma armastuseta poleks midagi. Ent vähesed teavad, mida nad lõppkokkuvõttes tegelikult ihaldavad. See on hüve idee või ilu idee. See, mis on tõeliselt kaunis, peab olema hea, ja see, mis on tõeliselt hea, peab olema kaunis. Kes näeb, et kehaliselt inetu inimene on hea, see näeb, et ta on kaunis. Inimene peab jõudma taipamisele, mida ta tegelikult ihaldab ja armastab.
Ideaalne armastaja läbib viis staadiumi. Kõigepealt armub ta konkreetsesse inimesse, kelle välimus on eriti ligitõmbav. Edasi märkab ta, et füüsiline ilu ei piirdu tema armastatuga, ning hakkab armastama füüsilist ilu üldse. Järgmisena taipab ta, et hinge ilu on väärtuslikum, kui keha ilu. Nii hakkab ta hindama ka mehi, kes on head ja ilusad, olgugi, et nende välimus pole ligitõmbav. Nende vooruslike hingede seltskonnas kiigub ta sotsiaalse ja moraalse ilu tasandile. Ta hakkab kontempleerima institutsioonide ja üllaste tegevuste ilu. See omakorda viib teda teaduse uurimisele ja tarkuse omandamisele. Ta vabaneb kiindumusest ilu konkreetsetesse kandjatesse, olgu siis keha, hinge või ühiskonna näol. Sellisel tarkusearmastajal tekib palju kauneid ja hunnituid tundeid ja mõtteid, kuni ta lõpuks silmab ühtainust teadust, mis tegeleb iluga. See ilu on igavene, muutumatu ja absoluutne. Kõik muud kaunid asjad osalevad temas.
[redigeeri] Kirjandus
[redigeeri] Filosoofia
- Platon. Pidusöök, tõlkinud Astrid Kurismaa. – Platon. Pidusöök. Sokratese apoloogia, Tallinn 1985; Platon. Pidusöök (Symposion). Sokratese apoloogia, Tallinn 2002; Platon. Sokratese apoloogia; Phaidon; Kriton; Pidusöök; Charmides; Phaidros; Euthyphron, Tartu 2003.
[redigeeri] Kultuurilugu
- Juri Rjurikov. Kolm kiindumust: armastuse minevik, tänapäev ja tulevik, Tallinn 1976, tõlkinud Arvi Siig.
- Arnaud de La Croix. Erootika keskajal: ihu, iha ja armastus, Tallinn 2001, tõlkinud Anneli Kavald.
[redigeeri] Psühholoogia ja psühhoanalüüs
- Erich Fromm. Armastuse kunst, Tallinn 1989, tõlkinud Ann Alari.
- John Gray. Mehed, naised ja suhted: rahusõlmimine vastassugupoolega, Tallinn 1995, tõlkinud Matti Piirimaa.
- John Gray. Mehed on Marsilt, naised Veenuselt: praktiline juhend, kuidas parandada suhtlemist ja saavutada seda, mida te oma suhetest soovite, Tallinn 1996, tõlkinud Tiina Vallikivi.
- Robin Norwood. Naised, kes armastavad liiga palju: Sulle, kes Sa aina soovid ja ootad, et Tema kord muutub, Tartu 1996, tõlkinud Age Kristel Kartau.
- John Gray. Armunud Marss ja Veenus: südamlikud ja siirad lood köitvatest vastastikustest suhetest, Tallinn 1997, tõlkinud Matti Piirimaa.
- John Gray. Marss ja Veenus magamistoas, Tallinn 1997, tõlkinud Armas Lepikson.
- Fritz Riemann. Võime armastada: psühhoanalüütiline uurimus, Tartu 1998, tõlkinud Tiiu Mikenberg.
- Walter Trobisch (kaanel Trobish). Armastus on tunne, mida tuleb õppida, Tallinn 1998.
- John Gray. Marss ja Veenus kohtuvad: nõuandeid kestvate armastussuhete kujundamise viies staadiumis, Tallinn 1998, tõlkinud Matti Piirimaa.
- John Gray. Marss ja Veenus – uus algus: praktilisi nõuandeid, kuidas pärast rasket lahkuminekut, lahutust või armastatu kaotust leida uuesti armastust, Tallinn 1999, tõlkinud Siiri Sau.
- John Gray. Marss ja Veenus igavesti koos: suhtlemisoskus kestvaks armastuseks, Tallinn 2001, tõlkinud Tiina Vallikivi.
[redigeeri] Kristlus
- Ema Teresa. Minu kutsumus on armastus, Tallinn, koostanud Kristiina Krabi, tõlkinud Liina Ootsing ja Kristiina Krabi.
- Ross Campbell. Raamat kristlikust kasvatusest, Tallinn 2002.
- George Verwer. Armastuse revolutsioon: oma elu kujundamine Jumala peegelpildiks, Tallinn 2003, tõlkinud Ann Kitsnik.
[redigeeri] Esoteerika
- Rudolf Steiner. Armastus ja selle tähendus maailmas: loeng Zürichis 17. detsembril 1912, Tallinn 1991.
- Bô Yin Râ. Armastuseraamat. Ülestõusmine, Kuressaare 1993, Tartu 2003, tõlkinud Genadi Noa.
- Juha Janerva. Numeroloogia ja armastus, Tallinn 1993, tõlkinud Eha Tammeraid.
- Alan Watts. Loodus, mees ja naine. Mircea Eliade. Vaim, valgus ja seeme. Tallinn 1995, tõlkinud Valev Mirtem.
- Valev Mirtem. Intiimastroloogia: armastus ja seks tähtede valgel, Tallinn 1995.
- Maharishi Mahesh Yogi. Armastus ja Jumal, Tallinn 1997.
- Richard Webster. Armastus ja romantika feng shui abil, Tallinn 2000, tõlkinud Marja Liidja.
- Lillian Too. Kergesti kasutatav armastuse feng shui, Tallinn 2000, tõlkinud Jana Linnart.
- Peter Schlapp. Õnne ja armastuse horoskoop: kuidas leida oma horoskoobi järgi armastuses rahuldust, Tallinn, tõlkinud Kattri Ezzoubi.
[redigeeri] Kuulsuste armuelu
- Valev Mirtem. Suured armastajad: jutustusi armastuse geeniustest ja õnnelastest, Tallinn 1994.
- Kuulsuste armuelu, Tallinn 1997, koostanud Vallo Kraat.
- Barbara Sichtermann. Paarid: kõige kuulsamad armastajapaarid, Tallinn 2004, tõlkinud Andres Luure.
[redigeeri] Armastuskirjad
- Ma Teile kirjutan: valimik kaunimaid armastuskirju, Tallinn 1996, koostanud Valev Mirtem.
- Armastuskirjad, Tallinn 2001, koostanud Jill Dawson, tõlkinud Kaja Riikoja.
- Kuulsuste armastuskirjad, Tallinn, koostanud Anastassia Tšebotarevskaja, tõlkinud Toomas Puhvel.
[redigeeri] Aforismid
- Armastus: aforismiraamat, Tallinn 1999, koostanud Valev Mirtem.
[redigeeri] Muud
- Vjatšeslav Tšekalin. Armastus ja perekond, Tallinn 1965, tõlkinud M. Juske.
- Valev Mirtem. Jutustan kaunist lugu, Tallinn 1995.
- Eestlaste esimese armastuse lood, Tallinn 1997, kogunud Valev Mirtem.
- Vaatsjaajana. Kaama suutra: armastuse kunst]], Tallinn 1997, tõlkinud Erik Arro.
- Üksindusest armastuseni, Tallinn 1997, koostanud Anu Tammemäe.
- Üksindusest armastuseni. 2, Tallinn 1997, koostanud Anu Tammemäe.
- Harry Leesment. Tulevase elukaaslase valimine, Tallinn 1998.
- Üksindusest armastuseni. 3, Tallinn 1998, koostanud Anu Tammemäe.
- Tobias Brocher. Armastuse raskus, Tartu 1999, tõlkinud Nelli Marbe.
- Henri J. M. Nouwen. Armastuse sisemine hääl, Tallinn 1999, tõlkinud Aldo Randmaa.
- Bob Mumford. Ja nad elasid õnnelikult kuni elu lõpuni, Rakvere 2000.
- Chérie Carter-Scott. Kui armastus on mäng, siis siin on mängureeglid: 10 reeglit armastuse leidmiseks ja püsiva ning tõelise suhte loomiseks, Tallinn 2000, tõlkinud Ulla Säre.
- James Dobson. Armastuse pikk meel, Tallinn 2001, tõlkinud Sulev Kivastik.
- Morgan Scott Peck. Tavatu tee, Tallinn 2001, tõlkinud Kaarel Tamre.
- Anne Hooper. Kamasuutra, Tallinn 2001, tõlkinud Ulla Säre.
- Alain de Botton. Armunu esseed, Tallinn 2002, tõlkinud Indra Feldman.
- Barbara De Angelis. Kuidas armastada kogu elu, Tallinn 2002, tõlkinud Mall Laur ja Helje Heinoja.
- Peter Corey. Kuidas armastusega hakkama saada, Tallinn 2002, tõlkinud Urmas Alas.
- Deepak Chopra. Tee armastuse juurde: tervenemise vaimsed võimalused, Tallinn, tõlkinud Riina Soosaar.
- Patricia Mennen, Dagmar Geisler. Esimene armastus: raamat armastusest ja seksuaalsusest, Tallinn, tõlkinud Maire Aigro.
- Glenn D. Wilson (kaanel Glenn B. Wilson]], Jon Cousins. Otsin sind: igavese armastuse saladus, Tartu, tõlkinud Karin Rannula.
- Suzi Malin. Armastus esimesest pilgust: miks te armastate seda, keda te armastate, Tallinn 2004, tõlkinud Matti Piirimaa.
- Josh McDowell. Armastuse saladus: kuidas saavutada kestvat lähisuhet, Tallinn 2004, tõlkinud Lii Tõrra.
- Louise L. Hay, Linda Carwin Tomchin. Jõud sinu sees, Tallinn, tõlkinud Kadri-Ülle Masing.
- Megan Tresidder. Millest kõneleb armastus, Tallinn, tõlkinud Aili Saks ja Touri Saks.
- Hazel Dixon-Cooper. Närune armastusepäev: abimees tõelise hingekaaslase leidmiseks või kaotamiseks, tõlkinud Hels Hinrikson.
