Clemens XIII
Allikas: Vikipeedia
| Vajab toimetamist |
| Clemens XIII | ||||||||||||||||||
|
Clemens XIII, Carlo della Torre Rezzonico, (7. märts 1693 - 2. veebruar 1769) oli paavst 1758 - 1769. Ta oli 248. paavst.
Carlo della Torre Rezzonico sündis Venezias jõuka kaupmehe Giovanni Battista Rezzonico ja Vittoria Barbarigo peres. Tema isa ostis 1687 aadlitiitli. Rezzonico õppis esmalt Bolognas jesuiitide kolleegiumis retoorikat ja filosoofiat, seejärel Padua ülikoolis õigusteadust ning omandas 1713 doktorikraadi. Pärast õpinguid Roomas Accademia ecclesiasticas asus ta tööle kohtunikuna ja tema koostatud protokollid avaldati 1759 kolmes köites. 23. detsembril 1731 ordineeriti Rezzonico preestriks ja 19. märtsil 1743 Benedictus XIV poolt piiskopiks. Piiskop Rezzonico pidas 1746 sinodi, taastas kohaliku seminari ja soosis vaeste hoolekannet. Tal oli oluline roll Venezia ja keisri vahelises dispuudis Aquileia patriarhaadi jurisdiktsiooni üle. Kardinal Rezzonico osales 2 konklaavil 1740 – 1758.
[redigeeri] Ametid
- 28. märts 1716 apostellik protonotar
- 1716 Signatura gratiae ametnik
- 21. mai 1716 (või 1718) – 12. juuli 1721 Rieti kuberner
- 12. juuli 1721 Fano kuberner
- 1729 (või 1728) Rota Romana kohtunik Venezias
- 20. detsember 1737 – 15. mai 1747 kardinaldiakon
- 27. jaanuar 1738 – 15. mai 1747 San Nicola in Carcere kardinaldiakon
- 17. detsember 1740 Püha Peetruse basiilika apostellik visitaator
- 11. märts 1743 – 6. juuli 1758 Padua piiskop (pühitseti piiskopiks 19. märtsil 1743)
- 15. mai 1747 – 17. veebruar 1755 San Maria in Aracoeli kardinalpreester
- 17. veebruar 1755 – 6. juuli 1758 San Marco kardinalpreester
[redigeeri] 1758. aasta konklaav
Clemens XIII valiti paavstiks 6. juulil 1758 ja krooniti 16. juulil. Ta võttis nime Clemens XII järgi. 15. märtsist 6. juulini 1758 toimunud konklaavi viimases voorus osales 44 kardinali. Kuna vahetult enne Benedictus XIV surma olid väga oluliseks saanud arutelud jesuiitide staatusest, moodustusid konklaavil kaks mõjukat fraktsiooni, millest üks pooldas jesuiitide laialisaatmist, teine mitte. Hispaanlased jäid kardinal Joaquín Fernández Portocarrero Mendoza juhtimisel selles küsimuses neutraalseks. Konklaavi esimeses voorus osalesid 27 kardinali. 24. juunil lahkus konklaavilt kardinal Girolamo de' Bardi. Louis XV nõudel esitas kardinal Paul d'Albert de Luynes veto kardinal Carlo Alberto Guidobono Cavalchini vastu.
[redigeeri] Jesuiitide pagendamine
| Kuuria | ||||||||
|
Benedictus XIV viimastel aastatel teravnesid Euroopas vaidlused jesuiitide staatuse üle. 3. septembril 1758 sooritati Portugali kuninga Jose I vastu atentaadikatse, mille kavandamises süüdistati jesuiite. Kui paavst ei soostunud jesuiitide tegevust keelustama, saadeti jesuiidid 16. septembril 1759 Portugalist Kirikuriiki ja seltsil keelati Portugalis tegutseda. Paavst võttis pagendatud jesuiidid 24. oktoobril 1759 Roomas vastu ja mõistis Portugali tegevuse hukka, kuid seepeale saadeti nuntsius Filippo Acciaiuoli 17. juunil 1760 Portugalist välja ja kutsuti suursaadik Roomast tagasi.
Kevadel 1761 esitas Pariisi parlament nõude jesuiitide tegevuse vastu, kuid Clemens XIII soovitas kuningal parlamendi soovitustega antud küsimuses mitte nõustuda. 1762 tegi paavst Prantsusmaa prelaatidele ülesandeks teha kuningale ettepanek, et kuningas loobuks sellistest nõunikest, kes tahtsid takistada jesuiitide tegevust Prantsusmaal. 2. augustil 1762 avaldas Pariisi parlament otsuse, mille järgi tuli jesuiidid riigist välja saata. Kui paavst tühistas parlamendi otsuse, nägid Prantsusmaa juhid selles paavsti sekkumist riigi siseasjadesse ja 1. detsembril 1764 tühistati jesuiitide tegevus Prantsusmaal Louis XV dekreediga. 7. jaanuaril 1765 avaldas Clemens XIII bulla Apostolicum pascendi, milles ta kinnitas kiriku toetust jesuiitidele.
3. aprillil 1767 pagendati jesuiidid Hispaaniast, 3. novembril 1767 Napolist ja Sitsiiliast ning 14. jaanuaril 1768 Parmast. Clemens XIII tühistas seepeale 30. jaanuaril 1768 mõned Parmale kuuluvad privileegid ja ekskommunikeeris Parma hertsogi. Paavst keeldus teiste valitsejate nõudmistele vaatamata langetatud otsust tühistamast, mille peale okupeeris Prantsusmaa paavstile kuuluvad Avignoni ja Venaissini, Napoli väed aga Benevento ja Pontecorvo. 18. jaanuaril 1769, 20. jaanuaril 1769 ja 22. jaanuaril 1769 esitasid Prantsusmaa, Hispaania ja Napoli suursaadikud paavstile noodid, milles nad nõudsid Jeesuse Seltsi viivitamatut laialisaatmist. Clemens XIII soostus tekkinud olukorda arutama spetsiaalsel konsistooriumil, mis kutsuti kokku 3. veebruariks 1769, kuid paavst suri vahetult enne selle toimumist.
[redigeeri] Teised välispoliitilised otsused
Venezia taastas pärast Clemens XIII paavstiksvalimist varem katkestatud diplomaatilised suhted paavstiga. Clemens XIII saamisel paavstiks saatis senat paavsti vennale õnnitlused.
19. augustil 1758 avaldatud apostellikus kirjas Carissima in Christo lubas Clemens XIII Ungari kuningal kasutada tiitlit „apostellik majesteet”.
Preisimaa kuningas Friedrich II lasi 30. jaanuaril 1759 pärast edukat Hochkirchi lahingut võltsida dokumendi, milles paavst olevat teda võidu puhul õnnitlenud.
1767 saabus Poolas toimunud tagakiusamise tõttu Rooma Krakowi peapiiskop. Clemens XIII käskis nuntsius Antonio Eugenio Viscontil kaitsta katoliiklaste huve Poolas.
1767 suri Kirikuriigis läbisõidul olnud Austria printsess Marie Josephine, kes oli teel Napolisse, et saada kuningas Fernando IV naiseks. 8. mail 1768 saabus Rooma tema õde printsess Marie Caroline, kellest sai hiljem Napoli kuninganna.
[redigeeri] Teoloogilised vaidlused
Clemens XIII mõistis 2. detsembril 1758 hukka jesuiit Isaac-Joseph Berruyeri teose Histoire du peuple de Dieu.
14. juunil 1761 mõistis ta hukka Napolis trükitud kristliku doktriini tõlgenduse.
Ta mõistis 27. veebruaril 1764 hukka febronianismi.
[redigeeri] Suhted teiste klerikaalsete institutsioonidega
Clemens XIII tunnustas Abram Atar Poresighi rajatud antoniaanide kongregatsiooni.
1760 määras ta melkiitide kirikus tekkinud segaduse tõttu Baalbeki metropoliidi Maximos Hakimi uueks patriarhiks, tagandades sellest ametist Ignatios Jauhari. Jauhar ei tunnustanud paavsti otsust ja ekskommunikeeriti 1764.
30. augustil 1763 lubas ta frantsiskaanide ordukindralil anda apostellikku õnnistust kaks korda aastas, kuid eelnevalt on selleks vaja saada paavstilt luba.
Ta tunnustas 1764 Val-des-Choux kloostri järgi nimetatud ordu konstitutsiooni tsistertslaste reeglite järgi.
18. juunil 1765 vabastas ta Monte Oliveto Maggiore kloostri Pienza piiskopi jurisdiktsiooni alt.
1768 saatis ta laiali Nonantola benediktiini kloostri mungad, kuid Pius VII taastas kloostri tegevuse.
[redigeeri] Liturgilised otsused
Clemens XIII lubas 3. jaanuaril 1759 pidada missa armulaua pühitsemisele eelnevat osa (prefatio) pühapäeviti Kolmainsuse auks.
5. septembril 1759 kinnitas ta Sixtus V ja Benedictus XIII määratud indulgentsid Jeesuse nime austamiseks.
Ta kinnitas 6. veebruaril 1765 jumalateenistuse kongregatsiooni 26. jaanuari otsust, milles kinnitati Jeesuse Pühima Südame austamine.
Ta lubas 1766 Hispaanias Loreto litaania pühitsemisel lisada mõiste Mater intermerata järel Mater immaculata mõiste.
Ta tunnustas tsistertslaste riitust.
[redigeeri] Muud otsused
3. märtsil 1759 käskis Clemens XIII kõikidel prelaatidel, kes viibivad Roomas ilma mõjuva põhjuseta, lahkuda Roomast 12 päeva jooksul oma ametipostidele.
Clemens XIII saatis 1759 Venezia doodžile Francesco Loredanole „kuldroosi.”
23. aprillil 1762 kinnitas ta, et vaidlused mõnede kohtuametnike (konservaatorid) määramise üle tuleb lahendada Roomas.
3. septembril 1762 lubas ta apostelliku õnnistust anda patriarhidel, primaatidel, peapiiskoppidel ja piiskoppidel, kes paluvad selleks paavstilt luba.
Ta soovitas kõikidel piiskoppidel tutvustada usklikele katekismust.
[redigeeri] Uued piiskopkonnad
- 27. juunil 1762 Süüria Aleppo apostellik vikariaat
- 1763 Saint Pierre et Miqueloni apostellik vikariaat
- 1763 Senegali apostellik prefektuur
- 1763 Saksamaal Saksimaa apostellik vikariaat
- 18. mail 1763 Itaalias Iglesiase piiskopkond
[redigeeri] Kanoniseerimised
Clemens XIII kanoniseeris 16. juulil 1767 kuus isikut
- Cupertino Joosep
- Geronimo Emiliani
- Jeanne-Françoise de Chantal
- José de Calasanz
- Johannes Cantius
- Montegranaro Serafino
Clemens XIII kuulutas õndsaks 9 isikut
- Agostino Novello 11. juuli 1759
- Angela Merici 30. aprill 1768
- Angelo Agostino Mazzinghi 7. märts 1761
- Benvenuta Bonjani 6. veebruar 1763
- Bernardo di Corleone 15. mai 1768
- Giovanni Marioni 5. detsember 1764
- Elizabeth Achler 19. juuli 1766
- Sebastian Maggi 15. aprill 1760
- Wincenty Kadlubek 18. veebruar 1764
8. veebruaril 1759 kuulutas ta austusväärseks (venerabilis) Avila Johannese.
[redigeeri] Clemens XIII kultuuriloos
Clemens XIII lasi 1759 keelatud raamatute indeksisse paigutada Diderot Encyclopédie, 1759 Helvetiuse ja 1763 Rosseau teose.
25. novembril 1766 avaldatud entsüklikas Christianae reipublicae mõistis ta hukka kõik publikatsioonid, mis ei vasta katoliiklikule dogmaatikale.
Ta määras teoloog Francesco Antonio Zaccariale aastase pensioni.
Tema ajal rajati Vatikanis Sala Concistoriale.
[redigeeri] Onupojapoliitika
Innocentius XII 1692 avaldatud dekreedi järgi pidi paavst onupoliitikast hoiduma ja võis määrata kardinaliks vaid ühe sugulase. Clemens XIII määras oma vennapoja Carlo Rezzonico kardinaliks.
[redigeeri] Kardinalide pühitsemised
Clemens XIII pühitses 52 kardinali 7 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 4 prantslast, 2 austerlast ja 1 hispaanlane. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Clemens XIV.
[redigeeri] Surm
Clemens XIII suri 2. veebruaril 1769 Roomas südamerabandusse. Ta oli vahetult enne surma põdenud kopsupõletikku.
[redigeeri] Välislingid
| Eelnev: Benedictus XIV |
Rooma paavst 1758 -1769 |
Järgnev: Clemens XIV |
