Innocentius XII
Allikas: Vikipeedia
| Innocentius XII | ||||||||||||||||||
|
Innocentius XII, Antonio Pignatelli (13. märts 1615 – 27. september 1700) oli paavst 1691–1700. Ta oli 242. paavst.
Antonio Pignatelli sündis Spinazzola markii Francesco Pignatelli ja Andria hertsogi tütre Porzia Carafa 5-lapselises peres 4. lapsena. Tema isa suguvõsast pärines paavst Eugenius III, tema ema suguvõsast Paulus IV. Innocentius XII jäi viimaseks paavstiks, kes pärines Lõuna-Itaaliast.
Pignatelli õppis Roomas jesuiitide kolleegiumis õigusteadust ja omandas doktorikraadi. Ta toetas Poolas tegutsedes armeenia kiriku ühinemist katoliku kirikuga ja rajas vaimulikele Lecces seminari. 28. aprillil 1687 sai Pignatelli palliumi. Kardinal Pignatelli osales 2 konklaavil 1689 ja 1691. Temast sai viimane paavst, kes kandis habet.
Sisukord |
[redigeeri] Ametid
- Signatura gratiae ametnik
- August 1643 – jaanuar 1644 aselegaat Urbinos
- 1645–1646 Fano kuberner
- 1646 – veebruar 1649 Malta inkvisiitor
- 11. aprill 1650 – 1652 Viterbo kuberner
- 14. oktoober 1652 – 4. mai 1671 Larissa titulaarpeapiiskop (pühitseti 27. oktoobril 1652)
- 26. oktoober 1652 – 21. mai 1660 nuntsius Toscanas
- 21. mai 1660 – 9. märts 1668 nuntsius Poolas
- 9. märts 1668 – 2. mai 1671 nuntsius Viinis
- 4. mai 1671 – 30. september 1686 Lecce piiskop
- 1673 piiskoppide kongregatsiooni sekretär
- 29. mai 1675 – 12. juuli 1691 paavstipalee prefekt (kinnitati ametisse 10. oktoobril 1676)
- 1. september 1681 – 12. juuli 1691 kardinalpreester
- 22. september 1681 – 12. juuli 1691 San Pancrazio kardinalpreester
- 12. jaanuar 1682 – 30. september 1686 Faenza peapiiskop
- 2. oktoober 1684 legaat Bolognas
- 30. september 1686 – 12. juuli 1691 Napoli peapiiskop
[redigeeri] 1691. aasta konklaav
Inocentius XII valiti paavstiks 12. juulil 1691 ja krooniti 15. juulil. Ta võttis nime Innocentius XI järgi. 12. veebruarist 12. juulini toimunud konklaavi viimases voorus osales 61 kardinali. See oli pikim konklaav pärast 1314–1316 toimunud konklaavi, millel valiti Johannes XXII. Hiljem on veel pikem olnud ainult 1740 toimunud konklaav, millel valiti Benedictus XIV.
Sellel konklaavil jagunesid kardinalid Prantsusmaa, Hispaania ja Zelanti fraktsioonideks. Zelanti fraktsiooni juhtis kardinal Giovanni Francesco Negroni, kes ei pooldanud Giovanni Delfino valimist paavstiks. Konklaavi ajal puhkes kardinal Lorenzo Altieri kambris tulekahju. 19. märtsil saabusid konklaavile Prantsusmaa kardinalid. 4. aprillil soovitas kardinal Flavio Chigi valida paavstiks kardinal Gregorio Barbarigo, kuid selle ettepaneku vastu olid prantslased. Innocentius XII valiti paavstiks kompromisskandidaadina, kuigi tema puhul kardeti Hispaania mõju kasvu, kuna Lõuna-Itaalia oli sel ajal Hispaania mõjusfääris. Viletsa tervise tõttu lahkusid konklaavilt kardinalid Giulio Spinola 21. veebruaril, Raimondo Capizucchi 13. aprillil, Federico Visconti 19. juunil ja Federico Baldeschi Colonna 29. juunil.
[redigeeri] Välispoliitika
| Kuuria | ||||||||
|
[redigeeri] Suhted Prantsusmaaga
Paavstide suhted Prantsusmaa kuningaga olid halvenenud alates Innocentius X ajast ja Innocentius XI ajal polnud välistatud gallikaani kiriku eraldumine katoliku kirikust. Innocentius XII saavutas tõsisema kriisi ärahoidmiseks Prantsusmaaga mõlemaid pooli rahuldava kokkuleppe ja kinnitas ametisse kõik Prantsusmaa kuninga poolt nimetatud piiskopid, kes polnud osalenud 1682 assambleel, kus võeti vastu gallikaani artiklid. 14. septembril 1693 tühistas Louis XIV gallikaani artiklid ja pärast seda tunnustas Innocentius XII kuninga regaaliõigusi neljas vaidlusaluses piiskopkonnas.
Paavsti esindajad ei osalenud 20. septembril 1697 Ryswicki rahulepingu sõlmimisel.
1698 määras Louis XIV suursaadikuks Rooma kardinal Emmanuel Théodose de la Tour d'Auvergne de Bouilloni, kuid et kardinal toetas kvietismi pärast puhkenud teoloogilises vaidluses François de Salignac de la Mothe de Féneloni, kutsuti ta augustis 1700 Roomast tagasi. 22. juulil 1700 suri kardinalide kolleegiumi dekaan Alderano Cibo ja kardinal de Bouillon pidi asedekaanina jääma ametikohustuste tõttu Rooma.
[redigeeri] Suhted keisriga
Innocentius XII toetas keiser Leopold I Habsburgi võitlust türklastega.
Keisri suursaadik Roomas krahv Georg Adam von Martinitz hakkas Rooma kuberneriga vaidlema saadikute privileegide üle, soovides omada austusväärsemat positsiooni liturgilisel protsessioonil. Innocentius XII kinnitas saadikule, et vanu traditsioone tuleb asutada, kuid krahv õhutas keisrit võtma vastu otsust, mille järgi peavad kõik keisririigi alamad, kes omavad valdusi Itaalias, tõestama oma tenuuri. Paavst tühistas keisri otsuse, kuna see hõlmas ka Kirikuriigi valduseid, kuid keiser määras seepeale kuurvürstideks Brunswicki ja Hannoveri hertsogid, kes polnud katoliiklased.
Suhete parandamiseks keisriga saatis Innocentius XII 1699 keisrinnale „kuldroosi”.
[redigeeri] Suhted Hispaaniaga
Hispaania kuningas Carlos II oli otseste pärijateta ja Hispaania primaadi kardinal Luis Manuel Fernández de Portocarrero-Bocanegra y Moscoso-Osorio soovitusel asus Carlos II pärast Baieri printsi Joseph Ferdinandi surma 6. veebruaril 1699 toetama Louis XIV pojapoega Philippe’i. Portocarrero soovitusel nõustus ka paavst toetama Philippe’i, mis halvendas suhteid keisriga, kes soovis Hispaania troonipärijana näha oma poega Karli.
[redigeeri] Suhted teiste riikidega
Innocentius XII määras 1693 nuntsiuseks Poola Melchior de Polignaci.
24. märtsil 1699 saabus Rooma Poola kuninga Jan III lesk Maria, kes asus elama Livio Odescalchi paleesse.
1700 võttis paavst vastu Toscana hertsogi Cosimo III.
[redigeeri] Klerikaalsete institutsioonide reformid
1693 tunnustas Innocentius XII 1639 Antoine Le Quieu rajatud kongregatsiooni (sakramentiini õed).
1693 saatis ta laiali Rutilio Brandi rajatud kongregatsiooni.
18. juulil 1695 rajas ta kleeruse distsipliini kongregatsiooni ja 1698 rajas Loreto kongregatsiooni.
1695 keelas ta toomkapiitlitel valida piiskoppe.
6. oktoobril 1696 avaldatud apostellikus konstitutsioonis kinnitas ta, et kõik regulaarvaimulikud, samuti jesuiidid peavad kuuletuma paavsti määratud vikaarile.
23. detsembril 1697 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga "Nuper" sätestas ta jesuiitide provintsiaali kohustused.
1698 ühendas ta iiri regulaarvaimulike kongregatsiooni lateraani regulaarvaimulike kongregatsiooniga.
20. juunil 1699 avaldatud bullas "Sanctissimus" sätestas ta, et noviitside elukohad peavad olema tunnustatud Püha Tooli poolt.
24. oktoobril 1699 tunnustas ta mariaani isade kongregatsiooni (MIC).
[redigeeri] Teoloogilised vaidlused
Innocentius XII keelas 6. veebruaril 1694 piiskoppidel lisada Aleksander VII avaldatud janseniste hukkamõistvale apostellikule konstitutsioonile täiendavaid sätteid. 25. novembril 1696 kinnitas ta, et ei tee oma eelkäijate otsuste tõttu jansenistide suhtes mingeid järeleandmisi.
Innocentius XII käskis selgitada jesuiitide ülemkindrali Tirso Gonzalez de Santalla kirjutatud ilmeksimatuse traktaadi vastavust kiriku õpetusega ja paavsti loal ilmus see 1694.
Prantsusmaal puhkes vaidlus Jane Bouvier de la Motte-Guyoni vaadete üle. Guyoni toetas ka Cambrai peapiiskop Fénelon, kelle teos "Explication des Maximes des Saints sur la Vie Intérieure" põhjustas prelaatide seas vaidluse selle teoloogilise õigsuse üle ja Féneloni ägedamaks vastaseks sai Jacques Benigne Bossuet. Fénelon saatis 1697 oma teose Rooma, kus teoloogid pidid kontrollima selle vastavust katoliku õpetusega. 12. märtsil 1699 avaldatud apostellikus kirjas "Cum alias" mõistis Innocentius XII hukka 23 Féneloni teoses sisaldunud teesi.
Innocentius XII määras kardinal Pier Matteo Petrucci "Santa Nunziata" apostellikuks visitaatoriks.
1698 lõpetas Innocentius XII karmeliitide ja bollandistide vahel puhkenud vaidluse, milles mõlemad ordud väitsid oma õpetuse tuginemist prohvet Eelija juhistele.
Innocentius XII keeldus taunimast Celestino Sfondrati teost predestinatsioonist, hoolimata Bossuet vastuseisust, kes süüdistas Sfondratit kvietismis.
[redigeeri] Liturgilised reformid
Innocentius XII kohustas 5. septembrit tähistama Lorenzo Giustiniani mälestuspäevana.
Ta kohustas 15. septembril 1691 pidama missasid Šotimaa Margareeta austuseks ja 21. veebruaril 1693 kohustas ta Margareeta mälestuspäeva tähistama 10. juunil. 27. märtsil 1694 ja 15. mail 1694 andis ta välja vastavad otsused Margareeta asutamise kohta.
15. mail 1693 kohustas ta katoliiklasi pidama Neitsi Maarja pärispatuta saamise püha.
1700. aastat tähistati juubeliaastana, kuid 1699 avas Püha Peetruse basiilika ukse palveränduritele kardinal de Bouillon, sest paavst pidi viletsa tervise tõttu olema voodis.
[redigeeri] Muud otsused
Innocentius XII taunis kirikuametite müümist ja vähendas kuuria kulutused miinimumini.
Innocentius XII korraldusel hakkasid piaristid (Sch.P.) Rooma ülikoolis tasuta õpetama.
Ta lasi laiendada Civitavecchia ja Nettuno sadamaid ning käskis Kirikuriigi rannikule rajada kaitseks piraatide eest kindluse.
Ta rajas Rooma Ripa Grande Püha Miikaeli vaestemaja, millest sai Euroopa suurim vaestemaja. Ta muutis ka osa Lateraani basiilikast vaestemajaks.
31. augustil 1692 avaldatud bullas "Ad radicitus" tühistas ta juutidele määratud erilised sätted.
1694 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Speculatores" määras Innocentius XII alamvaimulike jurisdiktsiooni sätted.
17. veebruaril 1694 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga "Christi fideium" reguleeris ta kardinal protektori ametiülesanded.
1694 kinnitas ta Innocentius XI otsuse, mille alusel võisid frantsiskaanid paigutada kirikutesse ristitee pilte.
23. septembril 1695 avaldas ta apostelliku konstitutsiooni "Ecclesiae catholicae", milles keelas 1352. aastast konklaavidel kasutatud kapitulatsioonid, mis sidusid valitava paavsti kardinalide nõudmistega.
15. jaanuaril 1697 tunnustas ta Nicolas Charmot tegevust misjonärina Hiinas.
Ta rajas "Forum Innocentianumi".
Ta kohustas Rooma inkvisitsiooni uurima vaidlust hiina riituse üle.
Ta määras ametisse komisjoni, mis pidi uurima Hispaania õukonna soovitusi Maria de Agreda teose lugemiseks.
[redigeeri] Uued piiskopkonnad
- 16. märts 1694 Šotimaa apostellik vikariaat
- 1694 taastas Prantsusmaal Alais piiskopkonna.
- 15. oktoober 1696 Hiinas Kuiceu, Fo-Kieni ja Chekiangi apostellikud vikariaadid.
- 1. juuli 1697 Prantsusmaal Blois' piiskopkond
[redigeeri] Kanoniseerimised
Innocentius XII kanoniseeris 5. septembril 1696 Zita. Ta kuulutas õndsaks 10 isikut:
- Maria di Cervellon 13. veebruar 1692
- Luguesio de Poggibonsi 27. märts 1693
- Portugali Jane 4. aprill 1693
- Pietro Gambacorta 9. detsember 1693
- Humiliana de’ Cerchi 24. juuli 1694
- Delfina de Puimichel de Galdéves o de Signes 24. juuli 1694
- Osanna Andreasi 24. november 1694
- Helen Enselmini 29. oktoober 1695
- Maria de la Cabeza 11. august 1695
- Augustinus Gazotich 17. juuli 1700
Ta alustas Innocentius XI ja Antoine Le Quieu beatifikatsiooniprotsesse. Ta tunnustas 1693 Foligno Angela austamist.
[redigeeri] Onupojapoliitika
Innocentius XII avaldas 22. juunil 1692 dekreedi "Romanum decet pontificem", milles taunis sugulaste edutamist kõrgetele ametikohtadele. Selle korraldusega võib paavst pühitseda kardinaliks vaid ühe sugulase, kuid tema sissetulekud peavad olema väga tagasihoidlikud. Innocentius XII nimetas oma „onupoegadeks” vaeseid ja abivajajaid.
Tema lähisugulane Francesco Pignatelli sai 1700 nuntsiuseks Poolas.
[redigeeri] Innocentius XII kultuuriloos
Innocentius XII määras Vatikani raamatukogu juhatajaks Giovanni Casanata. Paavsti ihuarst oli Marcello Malpighi, kantsler John Dryden.
Innocentius XII peatas Aleksander VIII asutatud teatri tegevuse Tor di Nonas.
Ta lasi renoveerida Ludovisi palee (Palazzo Ludovisi), mida hiljem tunti kui Curia Innocentianat.
Ta oli Michael Moore’i patroon.
Innocentiuse tegelaskuju esineb Robert Browningi 1869 ilmunud teoses "The Ring and the Book".
[redigeeri] Kardinalide pühitsemised
Innocentius XII pühitses 30 kardinali 4 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 3 prantslast, 2 hispaanlast, 1 austerlane ja 1 portugallane. 1699 pühitses ta kaks kardinali in pectore, kuid nende nimesid ei avalikustatud kunagi.
- konsistoorium 12. detsember 1695
- Giacomo Boncompagni
- Federico Caccia
- Giovanni Giacomo Cavallerini
- Baldassare Cenci in pectore
- Tommaso Maria Ferrari
- Henri Albert de la Grange d'Arquien
- Giacomo Antonio Morigia in pectore
- Enrico Noris
- Giuseppe Sacripante
- Celestino Sfondrati
- Giambattista Spinola
- Sebastiano Antonio Tanara
- Domenico Tarugi
- Taddeo Luigi dal Verme
- konsistoorium 22. juuli 1697
- Pierre-Armand du Camboust de Coislin
- Giorgio Cornaro
- Alfonso Aguilar Fernández de Córdoba
- Vincenzo Grimani
- Fabrizio Paolucci in pectore
- Luiz de Sousa
- konsistoorium 14. november 1699
- Giuseppe Archinto
- Marcello d'Aste
- Daniello Marco Delfino
- Giovanni Maria Gabrielli
- Niccolò Radulovich in pectore
- Andrea Santacroce
- Sperello Sperelli in pectore
- konsistoorium 21. juuni 1700
- Francisco Antonio de Borja-Centelles y Ponce de León
- Johannes Philipp von Lamberg
- Louis-Antoine de Noailles
[redigeeri] Surm
Innocentius XII suri 85-aastaselt 27. septembril 1700 Roomas.
| Eelnev: Aleksander VIII |
Rooma paavst 1691–1700 |
Järgnev: Clemens XI |
