Filosoofia

Allikas: Vikipeedia

Selle artikli alternatiivne redaktsioon on väljatöötamisel leheküljel Kasutaja:Oop/Filosoofia(päris artikkel)

Filosoofia (kreeka sõnast φιλοσοφία, mille ligikaudne tähendus on 'tarkusearmastus') defineerimine on ise filosoofiline küsimus. Filosoofia uurib sääraseid fundamentaalseid küsimusi (filosoofilisi küsimusi, nagu tõe, hüve ja ilu loomus, teadmise saavutamise võimalikkus või välismaailma olemasolu). Ta püüab neile küsimustele põhiliselt mõistusele toetudes vastata või ka kritiseerib seda ettevõtmist. Filosoofiale on tüüpiline ratsionaalsete argumentide esitamine ja nende kritiseerimine ning refleksioon oma meetodi üle.

Selliste küsimuste üle on mõtiskletud üle maailma ning mõneski kohas on kujunenud filosoofilised traditsioonid. Lääne akadeemilistes ringkondades mõeldakse filosoofia all tavaliselt läänemaailma filosoofilisi traditsioone, mille kogumit nimetatakse ka lääne filosoofiaks. Sõna "filosoofia" ilma täiendita tähendabki tavaliselt lääne filosoofiat. Lääne filosoofia on alguse saanud Vana-Kreekas ning selle traditsioon on kandunud tänase päevani. Kuulsate lääne filosoofide hulka kuuluvad Sokrates, Platon, Aristoteles, Aquino Thomas, René Descartes, David Hume, Immanuel Kant, Georg Hegel, Friedrich Nietzsche ja Ludwig Wittgenstein.

[redigeeri] Filosoofia terminoloogia

Filosoofilised terminid kujunevad välja kahel viisil: nii-öelda sõnalt tähendusele ja tähenduselt sõnale.

Tavakeeles olemasolevatest sõnadest, millel on oma tähendusväli, kuid mille tähendus ei ole selgelt piiritletav, kujunevad tasapisi filosoofia terminid, ja võiks vist isegi öelda, et "filosoofide tavakeel". Kui filosoofid omavahel oma tavakeelt räägivad, siis ei maksa arvata, et nad oskavad iga sõna defineerida, isegi juhul, kui see sõna on filosoofia "termin". Veel enam, filosoofid kipuvad vaidlema iga sõna tähenduse üle, ja näiteks küsimusest, mida tähendab teadmine, on saanud omaette filosoofiline probleem. Siin meenutab olukord seda olukorda, mis esineb luules. Sõnu, mida luuletaja kasutab, ta ei defineeri. Sõna tähenduse mõistmine lugeja poolt tugineb selle sõna tähendusele tavakeeles ning ka luuletraditsioonis, mida võiks nimetada "luuletajate tavakeeleks". Teisalt kipub luuletaja andma sõnadele erilise, selle luuletaja isikupärasesse luulekeelde kuuluva või ka ühe konkreetse luuletuse puhul kehtiva tähenduse, mida lugeja mõistab aimamisi ja mille piirjooned on lahtised. Ka filosoofias juhtub, et mõne termini mõistmiseks tuleb tunda nii vastava sõna tähendusvälja tavakeeles, selle termini kasutamise traditsiooni filosoofia ajaloos kui ka konkreetse filosoofi loomingut tervikuna ning samuti tuleb vihjete varal aimata, mida filosoof silmas peab. Ühe ja sama termini erinevad tähendused tekivad käesolevas lõigus kirjeldatud juhul traditsioonide lahknemise tõttu. Traditsioonide lahknemine omakorda põhineb klassikute isikupärasel sõnakasutusel.

Juhtub muidugi ka nii, et mõni filosoof võtab kasutusele uue mõiste ning tähistab selle siis mingi sõnaga. See olukord on sarnane terminite kasutuselevõtule defineerimise teel matemaatikas. Ühelt poolt on termini tähendus ühemõtteline ning see nõuab termini kasutamisel täpsust. Termini kasutamise õigsus on kontrollitav. Teiselt poolt võimaldab just täpse definitsiooni (seega siis ka täpse mõiste) olemasolu muuta fikseeritud mõiste väljendamiseks kasutatavat terminit kui tahes sageli. Sellisel juhul ei tasu norida sõnade kallal, vaid tuleb olla salliv kui tahes imelike sõnakasutuste vastu, eeldusel, et filosoof teeb täpselt selgeks, mida ta ühe või teise terminiga silmas peab. Sõnade mitmetähenduslikkus põhineb käesolevas lõigus kirjeldatud juhtumil sõnade tinglikkusel.