Rummu Jüri

Allikas: Vikipeedia

Rummu Jüri (Jüri Rummo; sündinud 2. augustil (21. juulil) 1856) oli eesti legendaarne seikleja, varas ja röövel. Ta sündis Kehtna vallas talurentniku Jaan Rummo ja tema naise Anne esimese lapsena.

Rummu Jüri oli noorukina toapoisiks Kehtna mõisas (Kechtel), kus ta õppis pisut saksa keelt. Kord varastas ta mõisast oma haige isa jaoks tüki liha (teiste andmete järgi pudeli veini), mille eest härra lasi talle tallis ihunuhtlust anda. Mõni aeg hiljem mõistis Harju maakohus talle 6 kuud vangistust kauba varguse eest vene rändkaupmehelt.

Vabanedes hakkas ta mõisaid röövima. Tema lähemad kaaslased röövretkedel olid Mats Salm ja Ado Antrep, kes aga peagi tabati. Korduvalt peeti ka Rummu Jüri peale ajujahti, mitu korda tabatigi, aga iga kord õnnestus tal põgeneda. Seda isegi Tallinna lossivanglast, kus ta ronis läbi lae ning lõpuks laskus lossitornist köit mööda alla. Selleaegsed saksa ja saksameelsed maakeelsed ajalehed ("Tallinna Sõber") kurtsid, et “mõistmata rahvas” hoidvat teda “läike pärast, mis tema kelmipea ümber hiilgab”, ja nimetasid teda sealjuures “Eestimaa Rinaldo Rinaldiniks”, “meie provintsi Fra Diavoloks” ja et “naesterahvad olla teda siin ja seal põgenemiste juures aidanud ehk teda peitnud ja kaitsnud”, siis ka “Eestimaa Don Juaniks”. Samad ajalehed tõid näiteid, kus ta “uhket meelt” üles näitas ning vaeseid abistas. Nii maksis ta vaesele lesele söögiks tapetud põrsa (teiste andmete järgi kana) eest 25 rubla jne. Teatati ka tema “isesugusest kirjavahetusest, kus ta kõik kirjad hoolega nummri alla paneb, nagu ametlikud kohtukirjad”. Eestimaa mõisnikekogu lubas tema tabajale autasuks 100 rubla, millele Tallinna linnavalitsus veel 75 rubla lisas.

27. detsembril (15. detsembril) 1879 tabati Jüri Rummo lõpuks oma koduvallas Kehtna vabadiku Jaan Seimanni juures. Jüri Rummo oli siis 23-aastane. Ka seekord oli ta kinnipidamisel haagikohtuniku juures oma rauad juba läbi viilinud ja ühe seinapalgigi läbi lõiganud. Selle eest ja “trotslikkuse pärast” lasi haagreht talle 30 hoopi anda. Tallinna toodi ta raudus, kahe kõrval istuva saatja vahel saani külge seotult. Tallinna lossivanglas kohandati tema jaoks eriline kamber kahekordse lae ja põrandaga ning rautatud uksega, mille võti oli vangla inspektori enda käes. Algul kinnitati Jüri raudus käed veel raudlati külge, nii et ta ise süüagi ei saanud, vaid valvurid söötsid teda “nagu väikest last” – nii teatas "Revalsche Zeitung" kahjurõõmsalt. Jüri kuulutas näljastreigi. Siis teatas vangla inspektor samas ajalehes, et latt olnud vaid seni, kuni kambrit viimistleti, nüüd olevat Rummol ainult käed raudus. Päevapiltniku juurde viidi raudus Jüri 9 valvuri saatel, nendest üks ratsa. Sellest käigust pärineski foto, mis trükitud ka Aarne Vinkeli “Eesti Rahvaraamatus” (1966). Näeme sellel sõbraliku, kuid tahtekindla ja pisut iroonilise vaatega noormeest. Harju maakohus mõistis Jürile 6 aastat sunnitööd vabrikutes, kuid Ülemmaakohus tõstis karistusmäära 15 aastale, arvestades eriti röövimist Sausti mõisas, kus ta oli ähvardanud kõik Eestimaa mõisad paljaks röövida.

Pärast Jüri Siberisse saatmist ilmus mõnes ajalehes sõnum tema põgenemise kohta teel, misjärel Eestimaa mõisates algas paanika. Sõnum osutus aga ekslikuks, nähtavasti valvati Rummot ka teel erilise hoolega. Tema käekäigust Siberis tõi oma mälestustes usaldatavaid andmeid vaid sunnitööliste laagrite ülevaataja krahv Alfred Keyserling. Tema kohanud Rummot Aleksandrovskoje vanglas (praeguses Irkutski oblastis), kus see teda vihelnud ja masseerinud. “Ma võtsin rikastelt ja andsin vaestele,” rääkinud vang. “Ma võisin minna kuhu tahes, kui vaid ütlesin, kes olen. Igal pool võeti mind vastu, pandi paremad söögid ja joogid ette, naised rippusid mul kaelas. Jüri Rummot Eestimaal ei unustata.”

1894 täitus Rummu Jüril karistusmäär 15 aastat. Ta oli siis 38-aastane.