Aleksander Aberg
Allikas: Vikipeedia
| See artikkel vajab toimetamist |
Aleksander Richard Aberg (11. august 1881 (vana kalendri järgi 30. juuli) Kolga vald – 15. veebruar 1920 Armavir, Venemaa), oli eesti maadleja, paljukordne elukutseliste maailmameister maadluses, üks kolmest kõige kuulsamast eesti elukutselisest maadlejast Georg Lurichi ja Georg Hackenschmidti kõrval.
Tema kehamõõdud 1905: pikkus 178, kael 48, rind 125, biitseps 43, reis 64 ja säär 41 cm. Ta kaalus umbes 90 kg ja jäi sellega vastastele sageli paarikümne kiloga alla, sest tollal ei jagatud elukutselisi kaalukategooriatesse.
Sisukord |
[redigeeri] Haridustee
1891 asusid Abergi vanemad, kes seni olid olnud mõisatöölised, elama Tallinna. Aberg õppis Tallinnas Nikolai gümnaasiumis ja oli pärast seda Tallinna masinatehases algul õpilane ja siis tööline. Samal ajal treenis ta "Linda" aida raskejõustikuklubis.
[redigeeri] 1899
Juba 18-aastaselt surus Aberg parema käega 100 kg, 19-aastaselt parema käega juba 50 kg 50 korda.
Esimest korda mainiti teda ajalehes seosel 1. augustil Rannavärava mäel toimunud võistlustega kahe käega kangi üles viskamises, kus ta 106,5 kiloga teist kohta jagas.
[redigeeri] 1900
Kevadel tuli Aberg juba Tallinna (teistel andmetel Eestimaa kubermangu) meistriks ja sügisel kaitses tiitlit.
[redigeeri] 1901
Aprillis Peterburis toimunud Venemaa meistrivõistlustel amatööridele viigistas Aberg avapäeval soomlase Carl Alléniga ja kaotas 11 minutiga Mart Liivale, kuid järgmistel päevadel võitis mitu kohtumist ja tuli lõpuks Liiva järel teiseks. Kolmikvõidu kindlustas eestlastele Tõnu Võimula. See oligi Abergi viimane esinemine amatöörina.
Alates augustis ja oktoobris Riias toimuvatest tšempionaatidest kuni surmani võistles Aberg Georg Lurichi trupis. Riias ta veel suurt edu ei saavutanud, kuid ei teinud ka häbi. Lisaks võitudele keskpäraste maadlejate üle väsitas ta poole tunniga endast üle 20 kilo raskema sakslase Paul Bellingi nii ära, et see andis loobumisvõidu. Simultaanmaadluses seljatas ta 12 minutiga 6 Riia amatööri. Oktoobri lõpul Liepājas toimunud amatööride ja professionaalide segatšempionaadil tuli ta juba Lurichi järel teiseks, kolmas oli saksa meistermaadlejat Pohl-Abs II.
[redigeeri] 1902–1905
Aberg kuulus jätkuvalt maailma tippu, kuid polnud veel absoluutne tipp. Keskpäraseid maadlejaid võitis ta alati, võitis ka tippmehi (13. märtsil 1904 Carl Alléni Helsingis), kuid suurturniire tal võita ei õnnestunud. Sageli maadles ta samadel turniiridel koos Lurichiga, kes tavaliselt võitis. Esikolmikusse kuulus Aberg see-eest peaaegu alati.
Oktoobris 1904 pidasid Aberg ja Lurich Mannheimis kaks ägedat maadlusmatši. Esimene neist lõppes viigiliselt, teise võitis Aberg. See oli tema esimene teadaolev võit Lurichi üle.
[redigeeri] 1906
Esimest korda tuli Aberg maailmameistriks mais-juunis Peterburis toimunud tšempionaadil. Tehti palju viike ja ühe vastasega võis maadelda ka mitu korda. Aberg võitis Wladyslaw Pytlasinski näiteks pärast kaht viigiga lõppenud matši kolmandas 52 minutiga. Finaalis kohtus ta Lurichiga. Varem olid nad maadelnud viiki, nüüd, võistluste pikimas kohtumises võitis Aberg ajaga 1:17.10.
Sellest ajast kuni 1913. aastani, mil ta siirdus Ameerika Ühendriikidesse, ei kaotanud Aberg Venemaal ühtki matši, välja arvatud 1907, kui ta poolaka Franz Benkowskiga maadeldes trauma sai ja katkestama pidi.
Ivan Lebedevi raskejõustikuklubis surus Aberg vasaku käega 106,5 ja paremaga 110,5 kg.
[redigeeri] 1907
Tartu noored raskejõustiklased Jaan Jaago, Aleksei Palm, Johannes Tigane ja teised asutasid uue klubi, millele valiti nimeks “Aberg”. Samal aastal hiljem tekkis ka Lurichi-nimeline klubi, aga Hackenschmidti klubi Eestis ei tekkinudki. Varsti asutati ka New Yorgis Lurichi-Abergi atleetikaklubi.
[redigeeri] 1908
21. septembril ukj. Aberg vahistati kojamehe löömise pärast. Nimelt nägi Aberg kojameest kassi piinamas. Suure loomasõbrana astus Aberg vahele ja tegi kojamehele sedasama, mida see kassile oli teinud. Ta sai 4 päeva aresti.
Abergi loomaarmastusest räägib ka lugu, kus ta elas võõrastemajas koos hästi suure koeraga. Kui ta siis ühele võistluskaaslasele samuti oma numbris öömaja pakkus ja see enne peremehe tulekut magama heitis, ehmatas too kõvasti, kui öösel talle üks päratusuur karvane elukas kõrvale trügima hakkas. Selgus, et ta oli heitnud koera voodisse.
[redigeeri] 1910
Aberg tahtis osta lennukit. Õnnekombel nõudis ta enne proovilendu. Selle ajal kukkus lennuk alla ja piloot hukkus, kuid säilinud on postkaart mitme tiivaga sõidukist, nurgal Abergi portree.
Samal aastal käis ajakirjanduses sõnasõda Ivan Poddubnõiga, kes väidetavalt vältis maadlemist Lurichi ja Abergiga.
[redigeeri] 1911
Et Poddubnõi polnud Abergist nõrgem, sai siiski selgeks. Kõik tema 4 matši Abergiga kestsid 1-2 tundi ja lõppesid viigiga.
Kõige kogukam vastane, keda Aberg võitis, oli ligi 220 cm pikkune ja 160 kg raskune Grigori Kaštšejev.
[redigeeri] 1913
Novembris sõitsid Aberg ja Lurich USA-sse. Koos nendega treenis 1916. aasta olümpiamängudeks valmistuv Oskar Kaplur.
[redigeeri] 1914
Üks väheseid, kellele Aberg kaotas, oli poolakas Stanislaw Cyganiewicz (Zbyszko) 23. veebruaril. Esimese raundi võitis Cyganiewicz 1:02.43-ga, teise Aberg 30.25-ga ja kolmanda Cyganiewicz 0.29-ga. Kui üks Müncheni ajaleht avaldas mais Cyganiewiczi kirja võidust Abergi üle, järgnes juunis sellele Abergi vastus, kus ta tunnistab, et oli sõltuv temast, tema mänedžerist ja direktorist ning oli seetõttu sunnitud kaotama. Täpsemalt, nagu Aberg kinnitas seejärel ameerika ajakirjandusele, olid Zbyszko mänedžer ja direktor talle kinnitanud, et kui ta ei nõustu kaotama, ei taha keegi temaga enam maadelda, kartes kaotust. Et Aberg ei teadnud uustulnukana ameerika spordi tingimusi ja olukorda, andis ta lõpuks järele, mida aga hiljem kibedalt kahetses. Revanšmatš jäi ära puhkenud maailmasõja tõttu. Ühendus Euroopaga halvenes märgatavalt, aga Zbyszko oli enne seda Ameerikast lahkunud.
Pole teada, et Aberg oleks Ameerikas kellelegi teisele kaotanud. Maailmameister Frank Gotch oli hakanud tiitlimatše vältima ja osales vaid aeg-ajalt näidisvõistlustel. Aberg pakkus talle 20 000$, kui see suudab talle tund aega vastu panna. Pärast pakkus ta koguni 100 000$ võidu ja 20 000$ kaotuse puhul, kuid Gotch ei maadelnud enam kellegagi. Ta suri 1917 37-aastaselt nefriiti.
[redigeeri] 1915
Kevadel toimusid New Yorgis maailmameistrivõistlused prantsuse maadluses (vabamaadluses). Need kestsid 33 päeva ja neil osales 33 maadlejat paarikümnest riigist, sealhulgas kolm eestlast. Georg Lurich esindas Venemaad. Johannes Tigast reklaamiti enne võistlusi kui Joan Tigane Mongooliast, aga võistluste ajal kui Michael Tigan Ungarist. Aberg seevastu esindas Eestit. Võistlejate ühisfotol oli ta sinimustvalge särbiga ning ka ameerika ajakirjanduses nimetati teda eestlaseks. Aberg tuligi maailmameistriks, võites kõik vastased peale Wladyslaw Cyganiewiczi (Wladek), kellega kaks korda viiki maadles (finaal kestis 3:35). Lurich jagas kolmandat-neljandat kohta.
25. oktoobril toimunud revanšmatši Abergi ja Wladeki vahel võitis tunni ajaga Aberg.
8. novembrist 1915 29. jaanuarini 1916 kestsid New Yorgis maailmameistrivõistlused kreeka-rooma maadluses, kuigi osa kohtumisi peeti ka vabamaadluses. Aberg võitis selle veenvalt (maadles vaid kreeka-rooma stiilis). Turniiri organiseeris Samuel Rachman, kes oli aga kuulu järgi variisik ja tegelikult olevat võistluste organisaator hoopis Lurich.
Nagu Lurich, esines ka Aberg aeg-ajalt kõnemehena, sealhulgas eesti emigrantide klubides, kuid selles jäi ta Lurichile alla.
[redigeeri] 1917
Märtsis lahkusid Lurich ja Aberg USA-st. Nad sõitsid üle Vaikse ookeani Jaapani ja Hiina kaudu Venemaale. Suvel võistlesid nad juba Petrogradis, sügisel olid taas Eestis.
[redigeeri] 1918
Viimane turniir, kus nad Tallinnas osalesid, jäi Saksa vägede lähenedes pooleli. Lurich ja Aberg lahkusid Petrogradi.
Aberg tuli Petrogradis viimast korda maailmameistriks (raskekaalus, keskkaalus võitis Oskar Kaplur).
[redigeeri] 1920
Kodusõja keerises sattusid Lurich ja Aberg Armaviri linna Põhja-Kaukaasias, kus Lurich 22. jaanuaril 43-aastaselt tüüfusesse suri. Aberg olevat tüüfusest küll jagu saanud, kuid haigestunud siis kopsupõletikku ja surnud samuti 15. veebruaril. Nad maeti ühte hauda.
[redigeeri] Mälestusvõistlused
Alates 1960ndatest peetakse Kehras Aleksander Abergi mälestusvõistlusi kreeka-rooma maadluses.
[redigeeri] Kirjandus
- Georg Kristjanson, "Eesti raskejõustiku ajaloost" (Lurichist Taltsini). Eesti Raamat, Tallinn 1973, lk. 145–157
- Arkadi Suhhanov, "Aleksander Aberg". Algselt ilmunud vene keeles: Алекс Аберг – загадка ковра, 1971; eesti keelde tõlkinud Olaf Langsepp, Eesti Raamat, Tallinn 1977, 144 lk.
