Aleksandr Grin
Allikas: Vikipeedia
| See artikkel vajab toimetamist |
Aleksandr Grin (ka Aleksander Grin; Александр Грин; õieti Aleksandr Stepanovitš Grinevski (vene Александр Степанович Гриневский; poola Aleksander Gryniewski; 23. august (vana kalendri järgi 11. august) 1880 Slobodskoi – 8. juuli 1932 Starõi Krõm) oli vene proosakirjanik, romantiline realist.
Hoolimata oma romaanide ja jutustuste armastatusest ei elanud ta nendest ära ning sattus alatasa vaesusse. Tänapäeval on ta üks loetavamaid vene kirjanikke ning tema looming on Venemaal väga armastatud.
Tema teoste tonaalsus ulatub fantastilisest muinasjutulisusest veidra huumorini (viimast leidub eriti lühijuttude puhul). Tema loomingus on utoopia, imeulme, gooti romaani ja müsteeriumikirjanduse elemente. Ta on loonud omapärase kunstilise maailma, kus elavad ideaalsed kangelased, kes leiavad oma õnne ja teevad teoks oma unistused; see maailm erineb põhimõtteliselt Edgar Allan Poe maailmast, kuigi teda viimasega sageli võrreldakse. Silmatorkavad on heakõlalised ja assotsiatiivsed väljamõeldud isiku- ja kohanimed.
Sisukord |
[redigeeri] Elu ja looming
Aleksandr Grinevski sündis 11. (23.) аugustil 1880 Vjatka kubermangus Slobodskoi linnakeses. Tema isa Stefan Gryniewski (Stepan Jevzibijevitš Grinevski) oli 16-aastasena asumisele saadetud poolakas, Wilno kubermangu Dzisna maakonna pärusaadlik, kes oli võtnud osa Jaanuariülestõusust. Ta töötas väikeametnikuna (haigla arvepidajana, õlletehase teenistujana) ning tuli vaevalt ots otsaga kokku. Aleksandri ema oli venelanna, kes suri 37-aastasena, kui poiss oli 13-aastane. Aleksandril oli kolm õde-venda.
Varsti pärast Aleksandri sündi kolis perekond Vjatkasse.
Aastal 1888 hukkus teenistuskohustuste täitmisel kirjaniku lell alampolkovnik Grinevski. Temalt saadi päranduseks kolm suurt kohvritäit poola-, vene- ja prantsuskeelseid raamatuid. Kaheksa-aastane Aleksandr sukeldus neid lugedes Jules Verne'i ja Thomas Mayne Reidi külgetõmbavasse maailma, kust ta ei tahtnud enam reaalsusesse tagasi tulla. Raamatute tõukel unistas ta madrusena merele minemisest. Nii püüdis ta hiljem mitu korda kodust põgeneda.
Aastal 1889 astus Aleksandr Grinevski Vjatka reaalkooli. Usuõpetuses, geograafias ja ajaloos olid tal väga head hinded. Aritmeetikas aitas teda isa, nii et ta sai sellegagi hästi hakkama, kuid teised ained valmistasid talle tõsiseid raskusi. Ta hakkas kirjutama luuletusi, milles ta pilkas mõningaid õpetajaid. Selle eest sai ta korduvalt karistada ning lõpuks heideti ta koolist välja. Aastal 1894 pani isa ta neljaklassilise linnakooli. Tulevane kirjanik paistis silma oma entsüklopeediliste teadmistega, kuid tal tekkisid probleemid väljakutsuva käitumise tõttu ning teda ähvardati kaks korda koolist välja heita. Siiski lõpetas ta 1896 kooli lootes, et diplom aitab tal merekooli sisse saada.
Pärast kooli lõpetamist sõitis 16-aastane Aleksandr Grinevski Odessasse, kaasas isalt saadud 25 rubla. Tee peal kulus suurem osa rahast ära, nii et Odessasse jõudis ta 6 rubla ja väikese pagasiga. Odessa jättis oma haljastatud tänavate, eksootilisi kaupu täis luksuslike poodide ning maste täis sadamaga noorele Aleksandr Grinevskile sügava mulje. Ent laevale madruseks ei tahetud teda võtta. Kaks nädalat elas ta peaaegu hulkurina, teenides pakikandjana kopikaid. Lõpuks õnnestus tal pääseda [junga]]ks aurikule Platon. Nii nägi ta esimest korda Kaukaasiat ja Krimmi. Pärast seda oli ta jälle kuude kaupa ilma tööta. Ta suundus Hersoni, kus ta võeti purjelaevale Svjatoi Nikolai, mis vedas katusekive. Aleksandr tegi laeval mitmesuguseid töid: tegi süüa, lõhkus puid, seisis vahis. Töö ja elutingimused olid väga rasked: magada tuli paljal põrandal, mis koosnes laudadest, mille ümber olid mähitud märjad kaltsud. Lõpuks pandi teda vastutama tee peal katki läinud katusekivide eest. Aleksandr läks Odessasse tagasi ning sai seal meremeheks laevale Tsesarevitš, mis sõitis Aleksandriasse. See jäi tema elu ainsaks välisreisiks. Tal õnnestus saada madruseks laevale, mis kurseeris marsruudil Odessa–Bathumi–Odessa.
Ta naasis koju Vjatkasse. Seal püüdis ta jälle elatuda juhutöödest, kuid see ei õnnestunud. Ta suundus Bakuusse, kus ta hakkas naftaplatvormi tuletõrjujaks. Pärast seda oli ta jälle ilma tööta. Siis hakkas ta kaluriks ning haigestus malaariasse. Nüüd hakkas ta jälle meremeheks, kuid läks varsti tagasi isa juurde. Hiljem suundus ta Uuralitesse, kus ta oli algul kullaotsija, hiljem puuraidur.
Raskest tööst meeleheitel olles astus ta kevadel 1902 vabatahtlikult sõjaväkke. Sõjaväeteenistus osutus julmaks dressuuriks. Nelja kuu pärast ta põgenes. Ta võeti kinni ning teda karistati kolmekuulise kartseriga leiva ja vee peal. Ta viidi üle Sevastopolisse. Seal sattus ta esseeride mõju alla. Ta põgenes teist korda kasarmust ning hakkas tegelema revolutsioonilises tegevuses. Aastal 1903 arreteeriti ta propagandatöö eest Sevastopoli madruste seas. Põgenemiskatse eest pandi ta range režiimiga vanglasse, kus ta istus umbes kaks aastat. Ta vabastati amnestiaga Sevastopoli vanglast ning ta suundus Peterburgi.
Aastal 1906 arreteeriti Grin Peterburis uuesti ning ta saadeti neljaks aastaks välja Siberisse Tobolski kubermangu Turinskisse. Ta põgenes Vjatkasse, hankis endale isa abiga võõra passi hiljuti surnud A. Malginovi nimele, millega ta sõitis Peterburgi.
Aastal 1906 sündis tema esimene poliitiliselt angažeeritud jutustus (agitatsiooniline brošüür) "Заслуга рядового Пантелеева" ("Reamees Pantelejevi teene"), mis pidi avaldatama initsiaalide А. С. Г. (A. S. G.) all. Tiraaž konfiskeeriti politsei poolt trükikojas ning põletati. Pseudonüüm A. S. Grin ilmus esimest korda jutustuse "Случай" (1907) juures (teistel andmetel jutustuse "Апельсины" ("Apelsinid"; 1908) juures. Aastal 1908 ilmus Grinil esimene kogu "Шапка-невидимка" ("Võlukübar") alapealkirjaga "Рассказы о революционерах" ("Jutustused revolutsionääridest").
Kirjutades aina uusi jutustusi, leidis Grin aegamööda oma stiili, mis tegi hiljem populaarseks ja armastatuks. Kirjaniku enese sõnul ilmus tema esimene romantiline novell ("Остров Рено") 1909. aastal. Järgnesid teised samas laadis teosed – "Колония Ланфиер" (1910), "Зурбаганский стрелок" (1913), "Капитан Дюк" (1915).
Aastal 1910 pandi ta jälle vangi, seekord Arhangelski kubermangus. Peterburgi naasis ta mais 1912. Peterburis sõi ta end kirjandusringkondadesse sisse ning tegi kaastööd paljudele ajakirjadele. 1916. aastal hakkas ta kirjutama jutustust "feeria-jutustust" (повесть-феерия) "Алые паруса" ("Punased purjed" (ilmus 1923).
Et Grinil tekkis võimudega konflikt, pidi ta 1916. aasta lõpust varjama end Soomes. Pärast Veebruarirevolutsiooni puhkemist naasis ta Petrogradi. Kevadel 1917 kirjutas ta jutustus-olukirjelduse "Пешком на революцию", mis andis tunnistust kirjaniku lootusest uuenemisele. Varsti aga pidi ta pettuma.
Aastal 1919 mobiliseeriti Grin Punaarmeesse sideväelaseks ja ta haigestus tähnilisse tüüfusesse. Raskelt haige kirjanik viidi 1920. aastal Petrogradi, kus tal Maksim Gorki kaasabil õnnestus saada akadeemiline pajuk ja tuba "Kunstide maja]]s", kus ta elas kõrvuti Vladimir Aleksejevitš Pjasti, Vsevolod Aleksandrovitš Roždestvenski, Nikolai Semjonovitš Tihhonovi ja Marietta Sergejevna Šaginjaniga.
Kodusõja ajal avaldati tema teoseid ajakirjas Plamja. jutustus "Punased purjed" ilmus 1923.
Aastal 1924 avaldati Leningradis Grini romaan "Блистающий мир" ("Sädelev maailm"). Samal aastal kolis Grin Feodossiasse. Ta sattus parteiga konflikti.
Aastal 1930 kolis Grin Starõi Krõmi. Seal suri ta 8. juulil 1932.
Aastal 1970 asutati Feodossias Grini muuseum. Tema majamuuseum tegutseb ka Starõi Krõmis.
[redigeeri] Teosed
Tema tuntumad teosed on:
- "Алые паруса" ("Punased purjed"; 1923; eesti keeles 1959 O. Mamersi tõlkes, 1983 Kira Sipjagina tõlkes Vive Tolli illustratsioonidega)
- "Блистающий мир" ("Sädelev maailm"; 1923; eesti keeles 1972 M. Käbriku tõlkes Jüri Palmi illustratsioonidega)
- "Золотая цепь" ("Kuldkett"; 1925; eesti keeles 1973 Maret Käbini tõlkes Konstantin Paustovski järelsõnaga Jüri Palmi illustratsioonidega)
- "Бегущая по волнам" ("Lainetel tõttaja"; 1928; eesti keeles 1972 M. Käbriku tõlkes Jüri Palmi illustratsioonidega)
- "Джесси и Моргиана" (1929)
- "Дорога никуда" ("Tee eikuhugi"; 1930; eesti keeles 1973 Maret Käbini tõlkes Konstantin Paustovski järelsõnaga Jüri Palmi illustratsioonidega)
Eesti keeles on veel ilmunud:
- novell "Sunnitööline" (1929, tõlkinud Alfred Kurlents)
- jutustuste kogumik "Punased purjed" (1959, tõlkinud O. Mamers)
- novell "Rotipüüdja" (1980, tõlkinud Teet Kallas)
- jutustus "Jakobsoni vaarikaaed" (1988, tõlkinud Kalle Muuli); jutustuse nimitegelane on eestlane
- jutustuste kogumik "Kullatiik" (1991, tõlkinud Kalle Muuli, illustreerinud Jüri Palm)
[redigeeri] Isiklikku
Aastal 1919 abiellus Grin Nina Mironovaga, kellega ta elas koos elupäevade lõpuni.
[redigeeri] Vaata ka
- Zurbagan
