Arvi Siig

Allikas: Vikipeedia

Arvi Siig (8. november 1938 Tallinn – 23. november 1999 Tallinn) oli eesti poeet.

Arvi Siig õppis 1957–1963 TPedI-s ja TRÜ-s, töötas aastast 1961 ajakirja "Noorus" toimetuses.

1970. aastate keskel käis Arvi Siig USA-s ja kirjutas sellest poeesiatsükli.

Siia reaalidest rikas poeesia väljendab muuhulgas linnaromantikat.

Kujunes 1950. – 1960. aastatel rockerite, nüüdisajal punkide kultuspoeediks.

[redigeeri] Elu

Arvi Siig on 1950. – 1960. põlvkonna suurte nimede seast paljude arvates esimene. E. K. L.: "Samas on ta sellest plejaadist enam kui keegi teine rockerite põlvkonna keskne poeet. Ta tuli 1958. aastal kirjandusse kui nooruk õhtuselt tänavalt, vihmast ja neoontulede peegelduste vahelt. Mõnedki tema esimestesse poeesiakogudesse („Trompetisoolo”, 1962; „Reporter värsikaameraga”, 1966 jt.) koondatud värsid said kultuslikeks. Nende selge sõnastus ja meeldesööbiv värsivorm oli mõistetav väga laiale lugejaskonnale." Andres Langemets: „Arvi Siig debüteeris esimeses luulekassetis 1962, aga 1966 ilmunud «Reporter värsikaameraga» oli raamat, mis pani tema rolli ja asendi luules pikaks ajaks paika. Seal oli ajakirjanduslikku luulet mitmetel teemadel, aga silma torkasid tolleaegse tänava- ja kõrtsielu pildid. Tollal öeldi selle kohta «töölisnoorte elu». Arvi Siiast võinuks kõigi eelduste kohaselt saada biitnik, kui ta tegutsenuks teises ühiskonnas. Kadunud Arvi Siia luuletusi teadsid peast poisid ja tüdrukud, kes muidu luulet üldse ei lugenud.” Ilmselt märgistavad tulevikus selle taandunud rockerite ajastu värve ja lõhnu kindlasti ka mõned tema kirkamad värsiread. Rein Veidemann: „Siig oli autoriteet. Tal oli luulenärvi. Aga selle kõrval oli tal ka sotsiaalset tundlikkust. Mis tegi temast sõjajärgse eesti luule ühe publitsistlikuma ja väljakutsuvama luuletaja. Ja mõneski mõttes selle põlvkonna lauliku, kelle noorus möödus 1950.–60. aastate Eesti linnades.” Ajakirjas Noorus töötades tegi Siig palju uute annete avastamiseks ja toetamiseks. Ilmselt on see panus palju suurem kui praeguses pealiskaudses ajas välja võib paista. Langemets: „1961. aastast kuni 1976. aastani töötas Arvi Siig noorteajakirjas Noorus luuletoimetajana ning tal oli väga oluline positsioon tolleaegsete noorte kirjandushuviliste mõjutajana. Avaldamisvõimalusi oli noorte jaoks napilt ning Noorusest ei pääsenud keegi mööda. Ning Noorus oligi väga sõbralik toimetus. Olime Arvi Siiaga pikka aega tuttavad. Nimetasin teda ühes arvustuses nooruse veteraniks, kelle jaoks noorus muutus lahingumemuaarideks. Tundmatuks jäi Arvi Siig aga paljudele, tuli leppida värssidega.„ 1970. aastate keskel käis Arvi Siig Majakovski jälgedes USA-s ja kirjutas sellest poeesiatsükli. E. K. L.: "Hilisem Siig jääb kirjanduslukku aga ennekõike oma rõhutatult sotsiaalse ja maailma asjade pärast mureliku hoiakuga." Arvi Siia sotsiaalne aktiivsus säilitas kogu aeg aga tõrksa tänavapoisi ilme. E. K. L.: "Viimaseks jäänud kogu „Valguse nimi” (1993) on aga täidetud juba eksistentsiaalsetest puhasnukratest toonidest. Siig eestindas mitmeid tähelepanuväärseid poeete Majakovskist Jevtušenkoni. Viimasega näis teda siduvat tõsine hingesugulus." Arvi Siia poeesiat on helindanud ulatuslikult Vennaskond (ansambel). Hüvastijätt Arvi Siiaga toimus 27. kooljakuul 1999 Aleksander Nevski katedraalis, matused Nevski kalmistul.

[redigeeri] Allikad

[redigeeri] Poeesiakogud

"Trompetisoolo" 1962
"Reporter värsikaameraga" 1966
"(P)äikesevõimalused" 1968
"Sinine ateljee" 1969
"Purunenud poeem" 1971
"Vaikuse tähtkuju" 1973
"Murdeajastu" 1976
"Monumendid" 1977
"Kuuldekaugus" 1978
"Epigrammofon" 1980
"Püha argipäev" 1983
"Jah. Lehti aastaist 1962–82" 1985
"Tagasiside" 1987
"Valguse nimi" 1993

[redigeeri] Kirjandus

Aksel Tamm, "Arvi Siig" – Looming 2002, nr. 7 ja raamatus "Aga see oli üks mees: eluvisandeid", Kuldsulg, Tallinn 2003, lk. 143-157
Валентина Сийг, "Если бы снова..." (mälestusteraamat Arvi Siiast). Eessõna: Vladimir Iljaševitš. Tarbeinfo, Tallinn 2003, 320 lk.

[redigeeri] Poeesianäide

ÖISEL LAINEL

Kõik kadus hetkes kuumavas ja iidses,

aeg haihtus kurti, ajatusse unne…

Nüüd laman silmili su juuste samblal siidsel

ja aega taastumas su rinna rütmis tunnen.

On vaikus.

Hämarus.

Ja igatsetud viiv, mis

Maailmas ainsana on igatsustest tühi.

Me nagu sõnad soojas süliriimis,

kaks sõna, kellel

kõigiga on ühist.

Kušeti peatsis “Vaiva” skaala kumab.

On öises eetris mitukümmend saatjat.

Ning magnetsilmaga, mis vidub unetumalt,

meid kogu suur ja kauge Maailm vaatab.

Laul, kostev raadiost, tundub,

meile hüüab,

et unelmates muretult me magaks.

…Kuid sama laulu öisest eetrist püüab

Jack Jane’i kõrval ookeani taga.

Seal magnetsilm niisama moodi vilgub

ning selle pilgul Maailm

neidki jaatab.

Ja “Philips-extra” skaalal silmapilguks

nad saavad kätte

sellesama saatja.

Alt laulab sireleist, kus õites õnne peitub,

ja tähest langevast öötaeva täherägus.

Ning sest, et õnne

vales

pole leitud,

et õnn on

tõde otsijate nägu.

Siis

äkki

paiskub nende tuppa Moskva,

hääl,

pakkuv sõpruse ja usalduse aadet.

Kuid neile

Moskva

sama võltsilt kostab

kui meile

Lääne propagandasaade.

Ma sulen raadio.

Nemad

teevad

ka nii.

Suurt vaikust

mingi madalrõhkkond rusub.

Kuid

miskit

vaikuses ses

usub kogu Maailm,

Maailm,

kus armunudki

ü k s t e i s t

veel ei usu.

Välja otsitud andmebaasist "http://et.wikipedia.org../../../a/r/v/Arvi_Siig_e8d7.html"

Kategooriad: Eesti kirjanikud | Sündinud 1938 | Surnud 1999