Georgi Adamovitš
Allikas: Vikipeedia
Georgi Viktorovitš Adamovitš (vene keeles Георгий Викторович Адамович; 19. aprill vana kalendri järgi 7. aprill) 1892 või 1894 Moskva – 21. veebruar 1972 Nice) oli vene luuletaja ja kriitik.
Adamovitš sündis Moskvas sõjaväelase perekonnas.
Lõpetas Peterburi ülikooli ajaloo-filoloogiateaduskonna.
Ta oli akmeismi pooldaja ning Lev Gumiljovi õpilane. Tema esimene luulekogu "Pilved" pälvis Gumiljovi heakskiidu.
1924 läks ta emigratsiooni. Ta kirjutas kriitikat ja esseesid, mida avaldati muuhulgas ajakirjas Zveno. Alates 1928 kirjutas ta iga nädal kirjandusülevaate ajalehele Poslednije novosti.
Teise maailmasõja alates astus ta septembris 1939 vabatahtlikuna Prantsuse sõjaväkke, mida ta pidas oma moraalseks kohuseks. Pärast Prantsusmaa kaotust ta interneeriti.
Pärast sõda uskus ta mõnda aega Nõukogude Liidu uuenemisse ning 1940. aastate lõpus avaldati tema artikleid Nõukogude-sõbralikes väljaannetes.
Adamovitš oli oma loomingu vastu väga nõudlik ning avaldas elu jooksul vähem kui 140 luuletust. Samuti ilmus temalt luuletõlkeid, põhiliselt Petrogradi kirjastuses "Vsemirnaja literatura".
[redigeeri] Raamatud
- "Облака" ("Pilved"; 1916; luulekogu)
- "Чистилище" ("Puhastustuli"; 1922; luulekogu)
- "На Западе" ("Läänes"; 1939; luulekogu)
- "Teine kodumaa" (1947; prantsuse keeles; Nõukogude Liidu kohta)
- "Одиночество и свобода" ("Üksindus ja vabadus"; New York 1955; Peterburi 2002; kriitikakogumik 1920. ja 1930. aastatel väljaannetes Poslednije Novosti, Sovremennõje Zapiski, Russkije Novosti ja Novoje russkoje slovo avaldatud artiklitest)
- "Комментарии" ("Kommentaarid"; 1967; kokkuvõttev kriitikaraamat)
- "Единство" ("Ühtsus"; 1967; USA; kokkuvõttev luulekogu)
