Gregorius XV

Allikas: Vikipeedia

Gregorius XV

Ilmalik nimi Alessandro Ludovisi Valitsemisaja algus 9. veebruar 1621 Valitsemisaja lõpp 8. juuli 1623 Eelkäija Paulus V Järeltulija Urbanus VIII Sünnikuupäev 9. jaanuar 1554 Sünnikoht Bologna Surmakuupäev 8. juuli 1623 Surmakoht Rooma

Gregorius XV (Alessandro Ludovisi; 9. jaanuar 1554 – 8. juuli 1623) oli paavst 1621–1623. Ta oli 234. paavst.

Alessandro Ludovisi sündis Bolognas Pompeo Ludovisi ja Camilla Bianchini 8-lapselises peres kolmanda pojana. Tema vanaisa oli Samoggia krahv. Alessandro Ludovisi õppis 1569–1571 Rooma jesuiitide kolleegiumis ja temast sai esimene paavst, kes oli hariduse omandanud jesuiitide käest. Hiljem õppis ta germaani seminaris (Collegium Germanicum) õigusteadust ja 4. juunil 1575 kaitses Bologna ülikoolis doktorikraadi. 23. juunil 1575 saabus ta Rooma. Bologna peapiiskopina vahendas ta 1616 rahulepingu sõlmimist Savoia hertsogi Carlo Emmanuele I ja Hispaania kuninga Felipe III vahelises tülis Monferrato hertsogkonna pärast.

Sisukord 1 Ametid 2 1621. aasta konklaav 3 Konklaavi protseduuride reform 4 Välispoliitika 4.1 Kolmekümneaastane sõda 4.2 Suhted Prantsusmaaga 4.3 Suhted Hispaaniaga 4.4 Suhted Inglismaaga 4.5 Suhted Poolaga 5 Klerikaalsete institutsioonide reformid 6 Muud otsused 7 Uued piiskopkonnad 8 Kanoniseerimised 9 Gregorius XV kultuuriloos 10 Onupojapoliitika 11 Kardinalide pühitsemised 12 Legendid 13 Surm

[redigeeri] Ametid

• Kapitooliumi kohtunik
• 13. juuli 1593 Signatura gratiae tribunali ametnik
• 13. august 1596 kardinal Girolamo Rusticucci abiline
• 2. aprill 1597 – mai 1598 Rooma aseregent
• 17. august 1599 Rota Romana audiitor
• Rooma ülikooli ametnik
• 12. märts 1612 – 9. veebruar 1621 Bologna peapiiskop (pühitseti 1. mail 1612)
• 13. august 1616 nuntsius Savoias
• 19. september 1616 kardinalpreester
• 3. september 1618 – 9. veebruar 1621 Santa Maria in Traspontina kardinalpreester

[redigeeri] 1621. aasta konklaav

Gregorius XV valiti paavstiks 9. veebruaril 1621 ja krooniti 14. veebruaril. Ta valis nime arvatavasti Gregorius XIII järgi, kes oli pärit samuti Bolognast. 8.–9. veebruaril 1623 toimunud konklaavil osales 51 ja puudus 19 kardinali. See on suurim hulk konklaavilt puudunud kardinale ajaloos. Gregorius XV osutus valituks Scipione Caffarelli Borghese soovitusel peetud aklamatsioonhääletusel. Ta jäi viimaseks paavstiks, keda ei valitud skrutiiniumidega hääletamisel.

Konklaavi algus viibis, kuna Rooma kuberner ei sulgenud Prantsusmaa suursaadiku François Anibal d’Estreesi käsul kabeli ust enne, kui saadik oli jõudnud külastada Prantsusmaa jaoks meelepäraseid kardinale. Konklaav sai alata alles kell 2 öösel. Soosikuteks olid kardinal Pietro Campori ja kardinal Roberto Bellarmini, kuid Campori langes toetuse puudumise tõttu kohe välja. Bellarmini keeldus paavstiks saamast ja soovis François de la Rochefoucald' valimist. Too ei viibinud konklaavil ja teised kardinalid ei soovinud teda uue paavstina näha. Paavstiks sooviti valida ka Federico Borromeod, kes Bellarmini eeskujul keeldus ametit vastu võtmast. Ludovisi saabus konklaavile järgmisel päeval ja leiti olevat sobiv kandidaat.

[redigeeri] Konklaavi protseduuride reform

Gregorius XV avaldas 15. novembril 1621 apostelliku konstitutsiooni "Aeterni patris" ja 12. märtsil 1622 "Decet romanum pontificem", milles sätestas konklaavi tegevuse ja konklaavil kasutatavad tseremooniad detailideni. Ta kinnitas Coelestinus V 1294. aasta otsust, et paavsti saab konklaavil valida kolmel viisil: aklamatsioonhääletusel, kompromisshääletusel ja skrutiiniumitega valimisel.

[redigeeri] Välispoliitika

Gregorius XV välispoliitika eesmärk oli tagada ühtsus katoliiklike valitsejate seas. Ta sai võimule Kolmekümneaastase sõja ajal, soovides katoliikluse taastamist protestantide valduses olevatel aladel.

[redigeeri] Kolmekümneaastane sõda

Gregorius XV saatis nuntsius Carlo Carafa keisri õukonda ja annetas keisrile suure summa raha võitluseks oma põhimõtete eest. Carafa ja Casale soovitusel pakkus paavst 1623 protestantlikule Pfalzi hertsogile kuuluvat kuurvürsti tiitlit Baieri hertsog Maximilianile, saavutades sellega katoliiklaste enamuse Saksa Rooma keisri valimistel. Maximilian kinkis paavstile tänutäheks Heidelbergi raamatukogu ja paavst saatis Leo Allutiuse Heidelbergi, et see tooks hinnalised käsikirjad Rooma.

[redigeeri] Suhted Prantsusmaaga

Gregorius XV rõhutas hugenottidevastase võitluse pidamise vajadust religioosse ühtsuse taastamiseks Prantsusmaal. Ta muutis Pariisi piiskopkonna peapiiskopkonnaks ja pühitses kardinaliks Luçoni piiskopi Richelieu.

[redigeeri] Suhted Hispaaniaga

Gregorius XV soovis, et kuningas Felipe III katkestaks Madalmaadega sõlmitud 12-aastase vaherahu. Kui Hispaania ja Austria vahel ähvardas puhkeda sõda Valtellina pärast, okupeerisid paavsti väed Orazio Ludovisi juhtimisel vaidlusaluse ala. Selle otsusega soovis paavst ära hoida katoliiklike suurriikide vahel puhkeda võiva sõja.

[redigeeri] Suhted Inglismaaga

Gregorius XV oli valmis tunnustama abielu prints Charles Stuarti ja Hispaania printsessi Maria vahel, milles nägi võimalust leevendada Inglismaa katoliiklaste vastu kasutatavaid repressioone. See abielu ei saanud teoks.

[redigeeri] Suhted Poolaga

Gregorius XV toetas Poola kuningat Zygmunt III võitluses türklastega.

[redigeeri] Klerikaalsete institutsioonide reformid

1621 lubas ta frantsiskaani reformaatidel omada kindralvikaari.

1621 tunnustas ta mertsedariaanide kongregatsiooni.

17. mail 1621 tunnustas ta benediktiini mauriste

8. novembril 1621 tunnustas ta Lucca Jumalaema kongregatsiooni.

18. novembril 1621 tunnustas ta piariste.

6. jaanuaril 1622 rajas ta usupropaganda kongregatsiooni, mille volitused kinnitas 22. juunil 1622 bullaga "Inscrutabili". Uue ametkonna peaülesandeks sai välismisjoni koordineerimine.

1622 tunnustas ta paljasjalgseid augustiine.

7. aprillil 1623 tunnustas ta teatiini nunnaordut

Ta tunnustas benediktiini nunnaordu Kolgata Jumalaema kongregatsiooni, Pii Operariit, Jumalaema preestreid ja birgitiini preestreid Belgias.

Ta kehtestas haudriettidele augustiinlaste reeglid.

[redigeeri] Muud otsused

Gregorius XV rajas 18. märtsil 1621 benediktiinide kolledži Roomas.

1621 avaldatud bullas "In eminenti" kinnitas ta jesuiitidele privileegi teaduskraade välja anda Ameerika ülikoolides.

Ta rajas 1621 Pamplonas dominikaanide seminari.

Ta tühistas 1622 Neitsi Maarja pärispatuta saamise doktriinist peetavas arutelus dominikaanide kasutatava mõiste "sanctificatio".

4. juulil 1622 sätestas ta Porziuncula indulgentsi kõikidele usklikele, kes pärast pihti ja armulauda külastavad samal päeval teatavaid kirikuid. 12. oktoobril 1622 kehtestas ta sama indulgentsi kaputsiinide suhtes.

30. augustil 1622 avaldatud bullas "Universi Gregis" kinnitas ta sollicitare.

Ta kohustas 1622 Toledo peapiiskopkonnas tähistama 17. septembrit Neitsi Maarja nimepäevana.

22. septembril 1622 kinnitas ta Lissabonis asuva inglise kolledži rajamist.

31. jaanuaril 1623 kirjas "Romanae sedis" kinnitas ta Roberto de’ Nobili ettepaneku põhjal Indias malabari riituse kasutamise.

Ta avaldas nõidade ja maagide vastu 20. märtsil 1623 bulla "Omnipotentis Dei". See jäi viimaseks paavsti üleskutseks võidelda jõumeetmetega nõiduse vastu.

Tema ajal sai katoliiklaseks Saksi hertsog Rudolf Maximilian.

Gregorius XV oli Hispaanias levinud valgustusteoloogia (illuminaadid) vastu.

[redigeeri] Uued piiskopkonnad

• 1622 Inglismaa apostellik vikariaat
• 20. oktoobril 1622 muutis ta Pariisi piiskopkonna peapiiskopkonnaks.
• 5. detsember 1622 Itaalias San Miniato piiskopkond

[redigeeri] Kanoniseerimised

Gregorius XV kanoniseeris 5 isikut 12. märtsil 1622:

1. Teresa Avilast
2. Ignatius Loyola
3. Filippo Neri
4. Talupoeg Isidor
5. Franciscus Xavier

Ta kuulutas õndsaks 3 isikut:

1. Pedro de Alcantara 18. aprillil 1622
2. Albertus Magnus 1622
3. Aloysius Gonzaga

Gregorius XV kinnitas 1621 Joosepi austamise, 1622 Joakimi ja Ambrogio Sansedoni austamise ja 17. veebruaril 1623 Bruno austamise.

[redigeeri] Gregorius XV kultuuriloos

Gregorius XV oli Giovanni Barbieri ja Domenichino patroon. Tema ihuarst oli Giambattista Castellani.

[redigeeri] Onupojapoliitika

Gregorius XV noorim vend Orazio Ludovisi abiellus Lavinia Albergatiga. Nende poeg Ludovico Ludovisi sai 1621 kardinaliks ja Bologna peapiiskopiks. Orazio tütar Ippolita Ludovisi abiellus esmalt Rossano vürsti Giorgio Aldobrandiniga, seejärel Bracciano hertsogi Flavio I Orsiniga. Orazio Ludovisi oli paavsti vägede kindral.

Gregorius XV kaugem sugulane Giulio Ludovisi sai Aleksandria titulaarpatriarhiks.

[redigeeri] Kardinalide pühitsemised

Gregorius XV pühitses 11 kardinali 4 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 hispaanlast ja 1 prantslane.

1. Konsistoorium 15. veebruar 1621
   1. Ludovico Ludovisi
2. Konsistoorium 19. aprill 1621
   1. Ippolito Aldobrandini
   2. Francesco Boncompagni
   3. Antonio Caetani
   4. Francesco Sacrati
3. Konsistoorium 21. juuli 1621
   1. Marcantonio Gozzadini
   2. Lucio Sanseverino
4. Konsistoorium 5. september 1622
   1. Alfonso de la Cueva-Benavides y Mendoza-Carrillo
   2. Armand-Jean du Plessis de Richelieu
   3. Ottavio Ridolfi
   4. Cosimo de Torres

[redigeeri] Legendid

Olles lähetatud Chambrey’sse ametiülesandeid täitma, tutvus Ludovisi seal kalvinistist Lesdiguieres’i hertsogiga, kelle Prantsusmaa kuningas oli saatnud kaitsma oma huve. Kui Ludovisi volitused hakkasid lõppema, olevat hertsog naerdes lisanud, et Ludovisi võib tulevikus saada paavstiks. Ludovisi vastanud talle, et kui see juhtub, võiks hertsogist saada katoliiklane. Hertsogil polnud selle ettepaneku vastu midagi. Paavstina tuletas Gregorius XV 84-aastasele hertsogile kunagi antud lubadust meelde ja hertsogist sai katoliiklane.

[redigeeri] Surm

Gregorius XV suri 8. juulil 1623 Roomas.

Eelnev: Paulus V

Paavst 1621–1623

Järgnev: Urbanus VIII