Gregorius XIII
Allikas: Vikipeedia
| Gregorius XIII | ||||||||||||||||||
|
Gregorius XIII, ilmaliku nimega Ugo Boncompagni või Buoncompagni (7. jaanuar 1502 – 10. aprill 1585) oli paavst 1572-1585. Ta oli 226. paavst.
Ugo Boncompagni sündis Bolognas jõuka kaupmehe Cristoforo Boncompagni ja Angela Marescalchi 11-lapselises peres 5. pojana. Segaduste tõttu varasemates daatumites on tema sünnikuupäevana pakutud ka 1. jaanuari ja 10. jaanuari 1502.
Ta õppis Bologna ülikoolis õigusteadust, kaitses 1530 doktorikraadi ja asus tööle professorina. Tema õpilastest olid nimekaimad Alessandro Farnese, Cristoforo Madruzzi, Otto Truchsess von Waldburg, Reginald Pole, Stanislaw Hozjusz ja Carlo Borromeo.
1539 siirdus ta kardinal Pietro Paolo Parisio kutsel Rooma, kus ta määrati kohtunikuks. Vaimuliku tonsuuri sai ta 1. juunil 1539 Bolognas ja ta ordineeriti 1542. Paulus III tunnustas teda võimeka advokaadi, administraatori ja suurepärase kanoonikuna. Paulus IV hindas samuti tema ametialast võimekust ja lähetas ta delegatsioonide koosseisus Euroopa õukondade juurde. Ugo Boncompagni osales 1545 ja 1562–1563 Trento oikumeenilisel kirikukogul kanoonilise õiguse eksperdina.
Tema karjäär sattus ohtu pärast tema isa surma 1546, kui Ugost sai isa pärija, sest selleks ajaks olid ka tema vanemad vennad surnud ilma pärijateta. Ta otsustas vaimulikuseisusele vaatamata oma õigused edasi pärandada, kuid ei tahtnud loobuda senisest karjäärist, mille tõttu sai ta abieluvälisest suhtest Maddalena Fulchiniga poja Giacomo (1548–1612). Ugo tunnistas lapse omaks, kuid vaimulikuna ei saanud ta loobuda tsölibaadist ja seetõttu tunnustas ta Maddalena abielu Simone Scamniga. See jäi viimaseks juhtumiks, kus paavstil on teada laps.
Pärast seda tegutses Ugo Boncompagni legaadina Hispaanias, kus ta pidi uurima Toledo peapiiskopi Bartolomé Carranza juhtumit. Hispaanias viibides võitis ta Felipe II usalduse. Ta osales kardinalina kahel konklaavil: 1565–1566 ja 1572.
[redigeeri] Ametid
- 1531–1539 Bologna ülikooli professor
- 23. veebruar 1539 ametnik paavsti kantseleis
- 2. märts 1539 advokaat
- 15. oktoober 1539 Campidoglio kohtunik
- 7. jaanuar 1545 Signatura gratiae ametnik
- 7. oktoobril 1552 ostis paavsti sekretäri ametikoha
- 1554 või 1555 Campagna ja Maritima aselegaat
- Paulus IV datarius
- Jaanuar 1556 kirikureformikomisjoni liige
- Mai 1556 legaat Prantsusmaal
- 1557 legaat Brüsselis
- 1558 komisjoni liige, mis pidi uurima Saksa-Rooma keisritrooni õigusjärgset päritavust pärast Karl V loobumist troonist
- 20. juuli 1558 – 13. mai 1572 Vieste piiskop
- November 1558 Apostelliku Kantselei aseregent
- Jaanuar 1559 Riigikontsiili liige
- 12. märts 1565 kardinalpreester
- 15. märts 1565 – 13. mai 1572 San Sisto kardinalpreester
- Signatura gratiae prefekt
- 1565 legaat Hispaanias
- Pius V sekretär
[redigeeri] 1572. aasta konklaav
Gregorius XIII valiti paavstiks 13. mail 1572 ja krooniti 25. mail. Tema kroonimisel kasutatud tiaara on vanim säilinud tiaara. Gregorius XIII valis nime Gregorius I järgi. Tema saamist paavstiks on seostatud Hispaania mõjuga konklaavil. 1572. aasta konklaav oli üks lühimaid ajaloos, millest veel lühemaks peetakse 1503 toimunud konklaavi, kus valiti Julius II. 12. – 13. mail 1572 kestnud konklaavil osales 53 kardinali.
[redigeeri] Kalendrireform
Trento oikumeeniline kirikukogu rõhutas 1563 kalendrireformi vajadust, et välistada lisapäevade tõttu liturgilistes pühades tekkinud eksimusi. Järgmised paavstid määrasid ajaarvamissüsteemi korrastamiseks komisjone ja nende töö tulemusena tutvustati 1578 katoliiklikes riikides kalendriprojekti. Seoses kalendrireformiga lasi Gregorius XIII 1580 korrigeerida märtrite ja pühakute mälestuspäevade kuupäevi. Kalendrireformiga jõuti valmis 1582 algul ja 24. veebruaril 1582 avaldas Gregorius XIII bulla "Inter gravissimas", mis sätestas uue kalendri kehtestamise 15. oktoobrist 1582 (kuupäev uue kalendri järgi). Sel kuupäeval hakkas uus ajaarvamine kehtima esmalt Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias, Madalmaades, Savoias ja Luksemburgis. 1583 hakkas uus kalender kehtima Austrias, Saksamaa katoliiklikes riikides ja Šveitsis. Uue kalendri alusel avaldati 1582 korrigeeritud märtrite ja pühakute kalender, kuid tõsiste vigade tõttu korrastati seda järgmistel aastatel. 14. jaanuaril 1584 kinnitas Gregorius XIII korrigeeritud märtrite kalendri.
[redigeeri] Haridusreform
Trento oikumeenilisel kirikukogul rõhutati vaimulikkonna kohustust omandada tasemel haridust, sest paljud vaimulikud ei vallanud piisavalt ladina keelt ega suutnud seetõttu missat korralikult läbi viia. Gregorius XIII volitas jesuiite haridusreformi läbi viima, mille tarbeks ei säästetud raha. Gregorius XIII rajas oma ametiajal 23 seminari, millest tuntumad olid 13. jaanuaril 1577 rajatud Kreeka kolledž, 1577 juudi neofüütide kolledž, 1578 Ungari kolledž, 1. mail 1579 Inglise kolledž, 1580 Saksa kolledž, 27. juunil 1584 Maroniidi kolledž ja 1584 Armeenia kolledž. Tema käsul rekonstrueeriti 1572 Rooma kolledž, mis hiljem nimetati tema järgi Gregoriuse ülikooliks. 1572 rajati Pont-à-Mousson’is Šoti kolledž. Tuntumad seminarid rajati 1578 Grazis, 1573 Olomoucis, 1584 Fuldas, Viinis, Prahas, Kolozsvaris, Augsburgis, Dillingenis, Braunsbergis, Milanos, Loretos ja Fribourg'is. Tema ajal rajati kolm kooli Jaapanis.
[redigeeri] Kiriku institutsioonide reformid
13. septembril 1572 avaldatud bullas "Ut pestiferarum" kinnitas ta Indeksi kongregatsiooni tegevuse.
1573–1578 tegutses Saksa kongregatsioon, mis levitas Saksamaal katoliiklust.
Gregorius XIII avaldas 15. juulil 1575 bulla "Copiosus in misericordia", milles tunnustas Filippo Neri rajatud oratooriumit.
Ta kinnitas 22. juunil 1580 avaldatud bullas "Pia consideratione" paljasjalgsete karmeliitide tegevuse ja kinnitas 18. septembril 1577 avaldatud bullas "Ut laudes" nende laupäevaprivileegi.
1579 kinnitas ta barnabiitide privileegid.
1579 kinnitas ta Monte Vergine kloostrile uued reeglid.
Ta taastas jesuiitide õigused, mida Pius V oli põhjalikult muutnud. Ta lõpetas Prantsusmaal jesuiitide seas puhkenud tüli. 24. mail 1584 avaldatud bullas "Ascendente domino" kinnitas ta Jeesuse Seltsi põhiseaduse ja oma eelkäijate jesuiitidele sätestatud privileegid.
[redigeeri] Teised reformid
Gregorius XIII esimesel konsistooriumil loeti avalikult ette Pius V konstitutsioon, millega keelustati kiriku valduste võõrandamine. Ta propageeris Trento oikumeenilise kirikukogu otsuseid ja määras nende läbiviimiseks ametisse kardinalide komisjoni. Gregorius XIII määras nädalas ühe päeva, mil igaüks võis tulla tema juurde oma probleemidega. Ta sätestas, et vaimulikeks tuleb pühitseda isikud, kes väärivad seda kohustust, mistõttu tal oli vastav nimekiri selliste isikute ja nende tegemiste kohta. Tema tähtsaim nõuandja oli Tolomeo Galli, kes sai 1572 riigisekretäriks.
Ta määras ametisse komisjoni, mis pidi uurima vaimulike kohustusi neile määratud ametikohtadel.
1582 avaldati kanoonilise õiguse koodeksi täiendatud variant.
Gregorius XIII reformis kuuria tseremooniat ja protokollireegleid.
13. juunil 1575 avaldatud bullas "Ubi gratiae" ja 23. detsembril 1581 avaldatud kirjas "Dubiis" sätestas ta klausuuri tingimusi.
1. jaanuaril 1583 avaldatud bullas "Exposcit debitum" sätestas ta, et Itaalias ja Itaalia riikidele kuuluvatel saartel tuleb abtisse valida mitte eluka ajaks, vaid 3 aastaks.
[redigeeri] Välispoliitika
Katoliiklikud valitsejad olid Gregoriuse paavstiks saamisest vaimustunud ja kinnitasid kohe pärast konklaavi oma truudust uuele paavstile. Tema peamiseks välispoliitiliseks prioriteediks sai katoliikluse taastamine väljaspool paavsti mõjusfääri jäänud riikides. Gregorius XIII rajas uued nuntsiatuurid 1579 Luzernis, 1580 Grazis, 1581 Viinis ja 1584 Kölnis. Tema valitsemisaja lõpuks allus paavstile 13 nuntsiatuuri.
Varasemate sidemete tõttu orienteerus Gregorius XIII oma välispoliitikas eelkõige Hispaaniale, mis oli tol ajal Euroopa võimsaim riik. Kardinal Antoine Granvelle oli Hispaania asekuningas Napolis. Gregorius XIII julgustas Felipe II tegutsemist Madalmaades ja Iirimaal, et tungida nende alade kaudu Inglismaale ja taastada seal katoliiklus. 1578 toetas Gregorius XIII Thomas Stukeley vallutusretke, kuid Stukeley liitus Portugali kuningaga, et sõdida Marokos. 1579 toetas ta James Fitzmaurice’i vallutusretke Iirimaale, kuid seda ettevõtmist ei saatnud jällegi edu. Pärast seda, kui Prantsusmaa ja Hispaania ühise liidu kavandamine kukkus läbi, olevat Gregorius XIII toetanud Henri de Guise’i atentaadikatset Elizabeth I-le.
4. augustil 1578 suri Portugali kuningas Sebastião ja uueks kuningaks sai tema vend kardinal Henrique, kelle surma järel 31. jaanuaril 1580 läks Portugal Hispaania koosseisu.
Gregorius XIII soovis võiduka Lepanto lahingu järel türklaste vastu ristisõda korraldada, saates Euroopa katoliiklike valitsejate juurde delegatsioone. Paavsti plaanid ei leidnud toetust, sest Veneetsia oli sõlminud türklastega rahu.
Kui kuuldused Pariisis toimunud Pärtliöö veresaunast jõudsid 2. septembril 1572 Rooma, peeti kohe tänujumalateenistusi ja paavst osales isiklikult San Marco katedraalis toimunud tseremoonial, mille järel kavatses ta korraldada ilutulestiku. 8. septembril korraldati Roomas tänuprotsessioon ja hiljem lasi paavst selle sündmuse tähistamiseks vermida medali. Teistel andmetel sattus paavst uudiseid kuuldes raevu, sest teda ja nuntsius Salviatit ei teavitatud toimuvast. Kindel on see, et Gregorius XIII toetas Katoliikliku Liiga võitlust hugenottide vastu.
Taastamaks Rooma mõju Põhjamaades, otsustas Gregorius XIII pidada läbirääkimisi Rootsi kuningaga. Ta lähetas 1574 Johan III juurde jesuiit Warsiewiczi, seejärel 1576 jesuiit Nielsseni, kelle mõjul pöördus Johan III 6. mail 1578 katoliiklusesse. Rootsist ei saanud katoliiklikku riiki, sest paavsti ega kuningat ei rahuldanud teise osapoole nõudmised.
Gregorius XIII soovis pidada liitumisläbirääkimisi Moskvale alluva õigeusu kirikuga ja levitada katoliku usku Venemaal. 1581 saatis ta Antonio Possevino nuntsiuseks Venemaale, kus ta vahendas 15. jaanuaril 1582 Jam Zapolski vaherahu sõlmimist. Possevino tegevuse tulemusena võisid katoliiklased Venemaal tegutseda avalikult. Possevino külastas 1585 Tartut.
[redigeeri] Misjon
Seoses haridusreformiga hoogustus misjonitegevus. Seda viisid läbi peamiselt jesuiidid, kes tegutsesid Indias, Jaapanis, Hiinas, Brasiilias ja Filipiinidel.
15. märtsil 1572 tunnustas Gregorius XIII Goa peapiiskoppi Idamaade primaadina. 1578 saatsid toomakristlased paavstile kirja ja neile saadetud vastuses hoiatas Gregorius XIII toomakristlasi Mar Simeoni eest. 18. veebruaril 1582 India suurmogulile Akbarile saadetud kirjas soovis paavst tema pöördumist kristlusesse.
1579 saabus Jaapanisse paavsti volitusel Alessandro Valignano. 22. märtsil 1585 saabusid Rooma neli jaapanlast.
[redigeeri] Sisepoliitika
Gregorius XIII lasi Kirikuriigis Bonfigliuoto nõuandel konfiskeerida mitme aadlisuguvõsa valdused, kes olid keeldunud täitmast kohustusi paavsti ees. Selle otsuse tagajärg oli aadli vaen paavstivõimu vastu, mille tõttu suurenenud kuritegevus ja tühi riigikassa viisid riigi sisepoliitilise kaoseni. Paavsti küll ei rünnatud, kuid tema alluvate elu oli pidevalt ohus. Romagnas puhkes kodusõda. Gregorius XIII maksustas Ancona sadama ja kehtestas Veneetsia kaupadele maksud.
[redigeeri] Suhtumine juutidesse
Gregorius XIII rajas 1577 kristlusesse pöördunud juutidele mõeldud kolledži. 1. juulil 1581 avaldatud bullas "Antiqua judaeorum improbitas" kohustas ta inkvisitsiooni tegutsema karmilt nende juutide suhtes, kes paluvad abi deemonitelt või õhutavad kristlasi seda tegema. Ta kohustas ühtlasi juute inkvisitsioonile loovutama talmudeid. Inkvisitsioon oli kohustatud juute karmilt kohtlema, kui juudid ründavad katoliiklikke dogmasid, teotavad Jumalat, mõjutavad kristlasi usust taganema, keelavad juudil või mitteusklikul osa saamast ristimisest, propageerivad ketserlust või levitavad ketserlikke teoseid.
28. veebruaril 1581 avaldatud kirjas keelas ta juudi arstidel kristlaste ravimise. 1. septembril 1584 avaldatud bullas "Sancta mater ecclesiae" kohustas ta kõiki juute, kes olid vanemad kui 12-aastased, kuulama korra nädalas kristlikku jutlust. Ta lubas juutidel pöörduda tagasi Venaissini, kust nad olid minema aetud, ja puutumatust läbi Itaalia reisivatele juutidele.
[redigeeri] Muud otsused
Gregorius XIII leevendas 23. augustil 1575 bullas "Exponii" Pius V keeldu pidada härjavõitlusi, lubades aadlikel viibida härjavõitlusel.
1577 avaldatud bullas "In coela domini" võidi ekskommunikeerimine karistusena langetada 20 juhtumi korral.
1578 avastati Rooma katakombid, mida hakati seejärel põhjalikult läbi uurima.
29. jaanuaril 1579 avaldas ta bulla "Provisionis nostrae", kus mõistis hukka Michael Baiuse augustiinlikule teoloogiale tuginevad vaated ja kohustas Baiust tunnustama ortodoksset õpetust.
1. aprillil 1583 ekskommunikeeris ta Kölni peapiiskopi Gebhard Truchess von Waldburgi.
[redigeeri] Uued piiskopkonnad
- 22. oktoober 1574 muudeti Hispaanias asuv Burgose piiskopkond peapiiskopkonnaks
- 19. juuli 1575 Brasiilias São Sebastião do Rio de Janeiro prelatuur
- 23. jaanuar 1576 Hiinas Macau piiskopkond
- 1577 Beirutis maroniitide suureparhia
- 30. märts 1577 Portugalis Faro piiskopkond
- 15. aprill 1577 Peruus Arequipa ja Trujillo piiskopkonnad
- 21. juulil 1577 jagas ta Hispaanias asuva Segorbe-Albarracini piiskopkonna Segorbe ja Albarracini piiskopkondadeks
- 31. juuli 1577 Hispaanias Terueli piiskopkond
- 6. veebruar 1579 Filipiinidel Manila piiskopkond
- 11. aprill 1579 Itaalias Crema piiskopkond
- 10. detsembril 1582 muutis ta Bologna piiskopkonna peapiiskopkonnaks
[redigeeri] Kanoniseerimised
Gregorius XIII kanoniseeris kolm isikut: 28. juulil 1582 Xanteni Norberti ja Romauldi ning 1584 Alipiuse.
Ta kuulutas 1582 õndsaks Giovanni Colombini ja Gerardo Tintorio, 1584 Gregorius VII. 1584 sätestas ta kogu kirikule Neitsi Maarja vanemate püha Anna ja püha Joakimi austamise.
[redigeeri] Onupojapoliitika
Paavsti poeg Giacomo sai Sant Angelo kindluse kuberneriks ja 1577 Vignola markiiks, 1578 Aquino krahviks, Supino ja Rocca Secca sinjooriks, 1580 Sora hertsogiks ja 1583 Arce hertsogiks. Ta abiellus 1576 Costanza Sforzaga, kes oli Julius III ja Marcellus II sugulane.
Venna Boncompagno Boncompagni vanim poeg Cristoforo sai 1572 Ancona kindralkuberneriks, 1575 Ravenna peapiiskopiks ja oli 1583 legaat Romagnas. Boncompagno noorim poeg Filippo Boncompagni sai kardinaliks.
Õde Giacoma abiellus esmalt Teodoro Garisendiga, seejärel Angelo Michele Guastavillaniga. Tema poeg Filippo Guastavillani sai kardinaliks.
[redigeeri] Gregorius XIII kultuuriloos
Gregorius XIII toetas jesuiitide peakiriku ehitamist Roomas. Tema käsul alustati Palazzo del Qurinali ehitamist, mille ta tegi 1580 oma suveresidentsiks. See palee jäi paavsti suveresidentsiks 1870. aastani. Püha Peetruse katedraali ehitati tema mälestuseks Gregoriuse kabel. Tema eluajal püstitati Rooma kapitooliumile tema auks mälestussammas. Tema teenistuses oli kunstnik Matteo Perez d’Aleccio. Ta kohustas Palestrinat looma Gregoriuse laulu uut versiooni.
[redigeeri] Kardinalide pühitsemised
Gregorius XIII pühitses oma ametiajal 34 kardinali 8 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 7 prantslast, 4 hispaanlast, 2 austerlast, 2 poolakat ja üks Belgia vaimulik. Tema ajal said kardinalideks tulevased paavstid Urbanus VII, Gregorius XIV, Innocentius IX ja Leo XI. Ainult Paulus III poolt pühitsetud kardinalidest on veel neli hiljem paavstiks saanud.
- konsistoorium 2. juunil 1572
- Filippo Boncompagni
- konsistoorium 5. juulil 1574
- Filippo Guastavillani
- konsistoorium 19. novembril 1576
- Andreas von Austria,
- konsistoorium 3. märtsil 1577
- Albrecht von Austria
- konsistoorium 21. veebruaril 1578
- René de Birague
- Pedro de Deza
- Giovanni Vincenzo Gonzaga
- Gerard van Groesbeeck
- Louis II de Guise
- Claude de La Baume
- Charles II de Lorraine de Vaudémont
- Alessandro Riario
- Fernando de Toledo Oropesa
- konsistoorium 15. detsembril 1578
- Gaspar de Quiroga y Vela
- konsistoorium 12. detsembril 1583
- Alberto Bolognetti
- Charles III de Bourbon de Vendôme
- Giulio Canani
- Giambattista Castagna (Urbanus VII)
- Rodrigo de Castro Osorio
- Matthieu Cointerel
- Michele Della Torre
- Giovanni Antonio Facchinetti de Nuce (Innocentius IX)
- François de Joyeuse
- Scipione Lancelotti
- Vincenzo Lauro
- Alessandro Ottaviano de' Medici (Leo XI)
- Jerzy Radziwiłł
- Antonmaria Salviati
- Niccoló Sfondrati (Gregorius XIV)
- Francesco Sforza
- Filippo Spinola
- Simeone Tagliavia d'Aragonia
- Agostino Valier
- konsistoorium 4. juulil 1584
- Andrzej Batory
[redigeeri] Surm
Gregorius XIII suri 83-aastaselt 10. aprillil 1585 Roomas.
| Eelnev: Pius V |
Rooma paavst 1572-1585 |
Järgnev: Sixtus V |
[redigeeri] Kirjandus
- J.N.D. Kelly “Dictionary of the Popes”.
