Gustav Ernesaks
Allikas: Vikipeedia
| Vajab toimetamist |
Gustav Ernesaks (12. detsember 1908 Peningi Raasiku vald – 24. jaanuar 1993 Tallinn) oli eesti helilooja ja koorijuht.
Sisukord |
[redigeeri] Elukäik
Lõpetas Tallinna Konservatooriumi 1931. aastal muusikapedagoogika ja samal aastal ka kompositsiooni erialal (professor Artur Kapi klass). Töötas pärast konservatooriumi lõpetamist muusikaõpetajana Tallinna koolides ning 1937–1941 konservatooriumis õppejõuna.
Ta osales Teise maailmasõja ajal Eesti NSV Riiklikes Kunstiansamblites Jaroslavlis, kus asutas 1944. aastal Eesti Rahvusmeeskoori (RAM), mille kunstiline juht oli elu lõpuni. Oli üldlaulupidude liikumise üks peamisi eestvedajaid, teda on nimetatud "vaikivate aegade" rahvajuhiks ning üheks 20. sajandi Eestimaa juhtfiguuriks.
Aastast 1945 töötas Ernesaks Tallinna Konservatooriumis koorijuhtimisprofessorina. Tema õpilaste hulgas olid Jüri Variste, Harald Uibo, Kuno Areng, Olev Oja, Eri Klas ja paljud teised.
[redigeeri] Helilooming
Gustav Ernesaksa looming on väga ulatuslik. Põhiosa sellest moodustavad koorilaulud, neist "Mu isamaa on minu arm" Lydia Koidula tekstile on saanud omaette rahvusliku säilivuse sümboliks. Ernesaksa loomingusse kuuluvad ka viis ooperit, neist "Tormide randa" on ka korduvalt lavastatud.
[redigeeri] Publitsistlikud teosed
Publitsisti ja memuaristina avaldas Gustav Ernesaks 5 raamatut, milles on ühte sulatatud mälestuslik-autobiograafiline ja dokumentaalne-kultuurilooline aines:
- "Suu laulab, süda muretseb" 1971 (väljavõtteid sellest raamatust avaldati bibliofiilse väljaandena "100 rida", 1983)
- "Nii ajaratas ringi käib" 1977
- "Kutse" 1980
- "Laine tõuseb" 1983 (Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia 1984)
- "Laul, ava tiivad" 1985
