Gustave Flaubert
Allikas: Vikipeedia
| See artikkel vajab toimetamist |
Gustave Flaubert [güst'aav flob'eer] (12. detsember 1821 – 8. mai 1880) oli prantsuse proosakirjanik. Eriti on tuntud tema realistlik romaan "Madame Bovary" ja ta piinlikult hoolikas pühendumus raamatu stiilile, mille parimaks näiteks tema lõputu "parima sõna" ja puhta kunsti otsing.
Flauberti iseloomu on kirjeldatud mitmeti. Ta oli uje, kuid samas äärmiselt tundlik ja samas ülbe. Sama vastuolulisus märgib ka tema isiksust; ta oli lapsepõlvest saati ebakindla tervisega ja äärmiselt neurootiline. See priske hiiglane oli tegelikult inimpõlgur ja elust tülgastunud. Tema vihkamine, mis algas lapsepõlves, arenes peagi maaniaks.
Flaubert sündis Ülem-Normandias Rouenis. Ta isa, kes sai Dr. Larivière prototüübiks romaanis „Madame Bovary“, oli Rouenis kirurg; ema pärines ühest vanast Normandia perekonnast. Flaubert sai hariduse kodulinnas ja ei lahkunud sealt 1840. aastani, mil ta läks Pariisi õigusteadust õppima. Flaubert oli nooruses täis elujõudu ja ujedat sarmi, entusiastlik, kuid ilma ambitsioonideta.
Flaubert armastas maaelu ja Pariis oli talle äärmiselt ebameeldiv. Ta tutvus Victor Hugoga ja 1840. aastal reisis ta Püreneedesse ja Korsikale. Naasnud Pariisi, raiskas ta oma aega unistades, elades aristokraatlikult. 1846 hülgas Flaubert Pariisi ning õpingud ja asus Roueni lädedale Croisset'sse, kus ta elas koos emaga. See mõis, Seine'i kaldal asuv imeilus maja, sai Flaubert'i koduks kogu ülejäänud eluks. 1846. aastast kuni 1854. aastani oli tal armulugu luuletaja Louise Colet'ga; Flaubert'i kirjad naisele on säilinud siiani. Siiski on see vaid väike episood kirjaniku elus, kes kunagi ei abiellunud. Ta tähtsaim sõber sel perioodil oli Maxime Ducamp, kellega Flaubert reisis 1846. aastal Suurbritanniasse ja 1849 Kreekasse ning Egiptusesse. See reis jättis talle sügava mulje. Alates sellest ajast, vältimaks juhuslikke sattumisi Pariisi, ei lahkunud ta enam eriti Croisset'st.
1849. aasta septembris kirjutas Flaubert "Püha Antoniuse kiusatuse", mida peab meistriteoseks, ja luges selle ette Louis Bouilhet'le ja Maxime du Campile, lubamata neil vahele segada või soovitusi anda. Pärast lugemise lõpetamist käskisid nad aga Flaubert'il kirjutatu tulle visata, kuna see olevat lootusetu ja korratu.
Aastal 1850 alustas Flaubert "Madame Bovary" kirjutamist, tehes seda viis aastat. Romaan trükiti seeriatena 1856. aastal (eesti keeles 1934), tuues autorile kohtuasja (teda kahtlustati ebamoraalsuses), kuid ta tunnistati kohtus süütuks. Kui "Madame Bovary" koguteosena ilmus, sai see sooja vastuvõtu osaliseks. 1858. aastal külastas Flaubert Kartaagot, et koguda materjali uue romaani, "Salambo", tarvis.
Järgmisena võttis Flaubert uurimise alla kaasaegsed kombed ning kasutades oma mälestusi lapsepõlvest ja noorusest, kirjutas romaani "Tundekasvatus". See avaldati 1869 (eesti keeles 1972). Selle ajani oli Flaubert'i era- ja tööelu võrdlemisi õnnelik, kuid peagi tabas teda ebaõnn. 1870. aasta sõja ajal okupeerisid Preisi sõdurid kirjaniku maja. Flaubert'i parim sõber suri; 1872 kaotas kirjanik ema ning ta olukord muutus väga raskeks. Flaubert nautis haruldast intiimsõprust George Sandiga ja vahel kohtus ta Pariisi sõpradega nagu Émile Zola ja Ivan Turgenev, kuid miski ei peletanud Flaubert'i elust kurbust ja melanhooliat. Ta ei lõpetanud siiski kirjutamist, töötades sama intensiivselt ja põhjalikkusega. "Püha Antoniuse kiusamine", mille katkendeid oli avaldatud juba 1857, saadeti lõplikult trükki 1874. aastal. 1877. aastal avaldab Flaubert pealkirjata jutukogu "Trois contes" ehk kolm lugu: Un Cœur simple, La Légende de Saint-Julien l'Hospitalier ja Hérodias. Kirjanik veedab ülejäänud elu, nähes vaeva satiiri kirjutamisel, naerdes kasutuid teadmisi ja keskpäraseid inimesi, kuid see jäi lõpetamata. Romaan on sünge ja segadusseajav ja sai pealkirjaks "Bouvard ja Pecuchet" (1881). Flaubert pidas seda oma meistriteoseks.
Flaubert vananes kiiresti ja ta ta suri 8. mail 1880. Kirjanik maeti pere hauaplatsile Roueni surnuaeda.
