Huulhein
Allikas: Vikipeedia
Huulhein (Drosera L.) on liikide arvult teine putuktoiduliste taimede perekond. Ta kuulub huulheinaliste sugukonda.
Huulheinaliike on üle 170. Euroopas (sealhulgas Eestis) kasvab kolm liiki: ümaralehine huulhein, pikalehine huulhein ja vahelmine huulhein. Ümaralehise ja pikalehise huulheina hübriid on värd-huulhein.
Sisukord |
[redigeeri] Nimi
Teadusliku nime Drosera andis perekonnale 1753 Karl Linné. Nimetrus on tuletatud vanakreeka sõnast δρόσος 'kaste, kastepiisk'. Asi on selles, et kleepnõre tilgad tentaaklite otsas meenutavad kastepiisku.
[redigeeri] Tunnused
Huulheinaliigid on harva üheaastased, enamasti mitmeaastased rohttaimed, rosette moodustavate lehtedega püstised või ronitaimed. Olenevalt liigist kasvavad nad 1...100 cm kõrguseks; ronitaimed võivad kasvada tunduvalt pikemaks (Drosera erythrogyna puhul on teateid kasvust üle 3 m). Nad võivad elada üle 50 aasta.
Perekond on nii tugevasti spetsialiseerunud lämmastiku omastamisele putukate, et selle liikidel (vähemalt kääbusliikidel) puudub täielikult ensüüm nitraatreduktaas, mida taimed üldjuhul vajavad nitraatide omastamiseks mullast.
Vegetatiivne paljunemine toimub maapealsete võsundite (stoolonite, lisapungade) abil või (olenevalt kasvuvormist) mugulate või sigipungade abil.
[redigeeri] Kasvuvormid
Perekonda saab jaotada parasvöötme- ja lähistroopikavormideks.
[redigeeri] Parasvöötmevormid
Nende hulka kuuluvad kõik Euroopas leiduvad liigid.
Talvitumiseks moodustub neil talvituspung ehk hibernaakel, millest nad kevadel uuesti üles kasvavad (selliseid taimi nimetatakse hemikrüptofüütideks). Mõnel sellisel liigil (pikalehine huulhein, vahelmine huulhein) on ka lähistroopikas või troopikas kasvavad vormid, mis talvitumist ei vaja ning talvituspungi ei moodusta.
[redigeeri] Lähistroopikavormid
Neil taimedel on aasta läbi enam-vähem ühesugused kliimatingimused.
[redigeeri] Kääbushuulheinad
Kääbushuulheinade hulka kuulub umbes nelikümmend Austraalia liiki, mida iseloomustab kääbuskasv, vegetatiivne paljunemine sigipungade abil ning tihe karvastik roseti keskmes, mis kaitseb neid intensiivse päikese eest Austraalia suvel. Süstemaatikas vastab neile sektsioon Bryastrum.
[redigeeri] Punghuulheinad
Punghuulheinade hulka kuulub üle 40 Austraalia liigi, millel äärmiselt kuiva suve üleelamiseks moodustub maa-alune pung, millest nad sügisel uuesti üles kasvavad. Punghuulheinad jaotatakse püstisteks, roni-, ja rosetikujulisteks liikideks. See rühm vastab süstemaatikas enam-vähem alamperekonnale Ergaleium.
[redigeeri] Petiolaarise kompleks
See on Austraalia troopikaliikide rühm, kes elab ühtlaste kõrgete temperatuuride ja vahelduva niiskuse tingimustes. Sellesse rühma kuulub 14 liiki, kellest mõnel on kujunenud spetsiaalsed kohastumused, näiteks tihe karvastik, mis kaitseb kuivamise eest ja ühtlasi võimaldab õhust kinni püüda kondenseerunud vett, näiteks hommikuse kaste ajal. Sellele rühmale vastab süstemaatikas enam-vähem sektsioon Lasiocephala.
[redigeeri] Queenslandi huulheinad
Queenslandi huulheinad ei ole rangelt võttes kasvuvorm. Sellesse rühma kuulub kolm Austraalia huulheinaliiki Drosera schizandra, Drosera prolifera ja Drosera adelae), mis kasvavad vihmametsades äärmiselt suure õhuniiskuse ja vähese valguse käes.
[redigeeri] Juured
Enamikul huulheinaliikidel on juurestik vähearenenud. Juurte funktsiooniks on peamiselt taime kinnihoidmine ja vee hankimine. Toitainete hankimise seisukohast pole juurtel peaaegu mingit tähtsust. Mõned Lõuna-Aafrika liigid säilitavad juures vett ja ka toitaineid. Mõningatel Austraalia liikidel on säilituselunditeks mugulad, mis võimaldavad taimel suvise põuaaja üle elada. Kääbushuulheinade sammasjuured on sageli suhteliselt väga pikad (kuni 15 cm).
Kääbushuulheinadel on vanas eas sageli punased tugijuured, mis kasvavad kroonist alla mulla poole.
[redigeeri] Lehed
Huulheinaliikidele on iseloomulikud kleepnõredega täidetud näärmekarvad ehk tentaaklid lehtedel. Tuleb eristada ühelt poolt pikavarrelisi tentaakleid, mis eritavad magusat ja kleepuvat nõret, mis saaki külge tõmbab, püüab ja eritatavate ensüümide abil lagundab ja teiselt poolt istuvaid näärmeid, mille ülesanne on toitaineid vastu võtta ja mis mõningatel liikidel (näiteks Drosera erythrorhiza) ka puuduvad.
Väikesed loomad, enamasti putukad, keda suhkrut sisaldav nõre ligi meelitab, jäävad seda puudutades sinna kinni, sest kleepuv lima ei võimalda neil edasi liikuda. Nad kas surevad kurnatusse või lämbuvad püdela nõre kätte, mis nõrguvad trahheedesse ja ummistavad need. Samal ajal eritab taim ensüüme (näiteks esteraas, peroksidaas, fosfataas ja proteaas), mis saaklooma aeglaselt lagundavad ja temas sisalduvaid toitaineid vabastavad. Istuvad näärmed resorbeerivad need toitained ning kasutavad neid taime kasvamiseks.
Kogu püügilehe liikuvus on liigiti erinev. Drosera capensis saab lehte 180° võrra pöörata ja saaklooma peaaegu täielikult ümber piirata. Drosera burmannii on üks nendest huulheinaliikidest, mille ääretentaaklid saavad sekundite jooksul pöörduda, et saaklooma püügilehel fikseerida. Seevastu liigil Drosera filiformis on liikumatud püügilehed. Kõige "kiiremaks" huulheinaliigiks peeti pikka aega liiki Drosera burmannii, viimasel ajal on aga leitud üha enam tõendeid liikidest, mis on varustatud nn kiirtentaaklitega, mis optimaalsetes kliimatingimustes võivad saagi haarata ühe sekundi jooksul (näiteks Drosera glanduligera). See kiirus on juba võrreldav samuti huulheinaliste sugukonda kuuluva kärbsepüünise omaga.
Huulheina perekonnas on arvukalt lehekujusid, mis võivad olla väga erinevad. Lehed võivad olla leherootsuga või ilma. Kõige ebatavalisem (väga haruline) kuju on kaheldamatult liigi Drosera binata lehel.
[redigeeri] Õied, viljad ja seemned
Huulheina õied asetsevad, nagu peaaegu kõikidel putuktoidulistel taimedel, väga pikkadel õisikutel taime kohal, et lehed võimalikke tolmeldajaid putukaid kinni ei püüaks. Õied avanevad ükshaaval. Õitsemise aeg on enamasti lühike. Õie avanemise määrab eelkõige päikesekirguse intensiivsus. Õisikud on heliotroopsed: nad pöörduvad päikese suunas.
Radiaalsümmeetrilised õied on alati lihtsad, mõlemasoolised ja viietised. Erandiks on ainult neljatine Drosera pygmaea 8...12-tine Drosera heterophylla. Reeglina on nad valged või roosad. Mõnevõrra suurem värvide mitmekesisus on Austraalia liikidel: seal tuleb ette ka oranže, (Drosera callistos), punaseid (Drosera cistiflora), kollaseid (Drosera zigzagia) ja metalselt violetseid (Drosera microphylla) õisi.
Sigimikud on ülemised. Moodustuvad kuprad paljude väikeste seemnetega. Paljud huulheinaliigid on isetolmlevad. Sageli moodustub väga palju seemneid. Seemned on mustad, tolmpeened ja vajavad idanemiseks valgust. Nad kaotavad kiiresti idanevuse. Parasvöötmeliikide seemned idanevad pärast külmaperioodi.
