Intentsionaalsus

Allikas: Vikipeedia

Intentsionaalsus (ladina keele sõnast intentio 'pinguldus, suunatus, taotlus, tähelepanu') on teadvuse või psüühika omadus olla millelegi suunatud. Tegemist filosoofiline mõistega, mis on kasutusel alates keskajast.

Tänapäeval on intentsionaalsus tuntud ühe keskse mõistena Edmund Husserli filosoofias, kes võttis selle kasutusele Franz Brentanost lähtudes.

Intentsionaalsus on üks peamisi mõisteid ka John Searle'i filosoofias.

[redigeeri] Intentsionaalsus Husserlil

Husserl mõistab teadvust intentsionaalsusena vastanduvalt empiristliku psühholoogia arusaamale, mille kohaselt on teadvus passiivne välismõjutuste vastuvõtja. Empiristliku teadvusekäsitluse raames tekivad probleemid teadvuse paratamatute sisude kirjeldamisega, kuna induktsiooni alusel peaks olema ka kõik loogika seadused, matemaatilised tõed ja muu mõtlemisele paratamatuna ilmnev kõigest tõenäoline. Kuna Husserl mõistab filosoofiat range teadusena ning loogikat selle ühe valdkonnana, siis ei saa ta niisuguse käsitlusviisiga nõustuda.

Selleks et paratamatute tõdede rangelt paratamatut olemisviisi kindlustada, hülgab Husserl metoodiliselt empiristliku arusaama välist reaalsust induktiivsete üldistuste vahendusel haaravast ja nõnda välja kujunevast teadvusest. Husserl kinnitab, et teadvus haarab oma esemeid vahetult, eideetilises kaemuses (intuitsiooni või ideatsiooni vahendusel) ega konstrueeri neid meeleandmetest: kui näiteks teadvuses kogetakse maja, siis ongi tegemist maja kogemisega, mis pole tingitud empiristlikult kirjeldatavatest mehhanismidest. Kogetud ese on Husserli mõistestikus intentsionaalne ese, st ese, millele teadvus on intendeeritud. Kogemus on alati intentsionaalne, seisnedes teadvuse pinguldatuses oma esemele. Ei saa olla eset sellele intendeeritud teadvuseta. Samas on intentsionaalsus alati suunatus millelegi. Husserl seob selle läbi subjekti ja objekti teineteisega.

Intentsionaalne ese pole rangelt võttes ei ideaalne ega reaalne ega oma eksistentsi metafüüsilises mõttes. See, et teadvus kogeb ehk intendeerib maja vahetult majana, on teadvuse suunatuse või intentsionaalsuse tulemus. Intentsionaalsus toimib läbi eideetilise reduktsiooni, mis jätab maja kui eidose kaemise puhul kõrvale selle juhuslikud omadused või tunnused (nt materjal, värv jne) ning intendeerib maja kui mõistet. Maja intentsionaalne kaemine ei lähtu mitte majast kui mõnest reaalsest majast, millel on sellised ja teistsugused juhuslikud omadused ega saavuta maja mõistet nende juhuslike omaduste eemaldamise teel, vaid kaeb maja vahetult kui maja teadvuse eelneva või samaaegse suunatuse tõttu maja eideetilisele kaemisele. Teadvus kui intentsionaalsus pole seega Husserli käsitluses mitte passiivne vastuvõtmise võime, vaid aktiivne võimelisus olla suunatud kunatistele esemetele. Suunates teadvust sellesamale majale mõnel teisel viisil, võime seda aga kogeda hoopis kivisena või punasena, kusjuures sel juhul on redutseeritud muud tunnused.

Kogemine toimub seega teadvuse aktiivsuse tulemusel, teadvus on protsessiline ja toimib läbi intentsionaalsete aktide, mille käigus teadvus esemeid ühel või teisel viisil haarab.

Seoses olemasolu küsimuse kõrvalejätmisega intentsionaalse eseme puhul räägib Husserl fenomenoloogilisest epochēst (fenomenoloogiline reduktsioon), mis tähendab hoidumist seisukoha võtmisest teadvuse eseme eksistentsi suhtes. Olemasolu on intentsionaalse objekti suhtes transtsendentne ning selle käsitlemine viiks Husserlit metafüüsilisse transtsendentsifilosoofiasse. Sestap piirdub ta tõdemusega, et intentsionaalne ese on teadvusele antud läbi suunatuse sellele esemele, kuid selle eseme olemasolu kohta me rangelt võttes midagi väita ei saa. See ei tähenda aga, et kõik teadvuses kogetavad esemed oleks näilised või ebareaalsed. Husserl kinnitab, et sellise fenomenoloogilise epochē tulemusel ei muutu meie maailmakogemuses mitte midagi peale selle, et me hoidume kogetavate esemete suhtes väitmast, et need on olemas või et neid pole. Kõik esemed on kogetavad samuti nagu varem, aga nende olemasolu küsimus võetakse intentsionaalsuse range täideviimise nimel sulgudesse. Küsimus eseme olemasolust muutub sellega kehtivuse küsimuseks ega oma metafüüsilist staatust.

Et meile on teatud viisil antud intentsionaalsed esemed, millele ei saa omistada eksistentsi ega ole need meile antud ka täielikuna, vaid alati teadvuse kunatise suunatuse läbi, siis on intentsionaalne ese kui tervik intentsionaalse akti suhtes transtsendentne. Kuna me ei saa väita, et me kogeme olemasolevaid esemeid ega koge neid tervikuna, siis intentsionaalses aktis on meile intentsionaalse esemena ebatäielikult antud fenomenid ehk nähtused. Sellist intentsionaalsuse abil läbi fenomenoloogilise epochē saavutatud filosoofilise lähenemise viisi nimetab Husserl fenomenoloogiliseks ning oma filosoofiat fenomenoloogiliseks filosoofiaks või fenomenoloogiaks.

Varasem subjektifilosoofia tegi vea, kui lähtus teadvuse esemete seletamisel olemasolevast maailmast ning püüdis teadvust sellega sobitada. Husserl tunnustab siinkohal René Descartes'i saavutust, kes kinnitas subjekti uusaegse filosoofia aluse, kuid ta ei viinud kahtlust maailma olemasolus äärmise võimalikkuseni, vaid mõistis subjekti ekslikult "maailma viimase lõpptükina", seega olemisviisilt sarnasena maailma olemisviisile. Husserl väidab, et viib kartesiaanlikes meditatsioonides alustatud mõtlemise tee lõpule ning põhjendab sellega oma transtsendentaalse fenomenoloogia kui egoloogia.

Et Husserlil on teadvus mõistetud intentsionaalsusena, kusjuures teadvus ise ongi tema jaoks intentsionaalsus, mitte intentsionaalsus pole teadvuse omadus, siis ületab ta teadvust selliselt mõistes loogika seaduste ja matemaatiliste tõdede olemasolu probleemi. Husserli järgi on sellised mõtlemisele paratamatuna ilmnevad tõed puhtad intentsionaalsed esemed ehk noemad, mille kogemiseks pole teadvusel vaja mitte midagi empiirilist ega välist. Tegemist pole mitte psüühiliste nähtustega, vaid erilaadsete esemetega, millest lähtuvalt võib ütelda, et mõtlemisele paratamatud tõed ilmnevad esemetena, mida on võimalik kogeda ega ole tingitud või konstrueeritud. Selline ese avaneb teadvusele kategoriaalses kaemuses.

Husserl mõistab ka sõnu ja lauseid kui keelelisi väljendusi sarnaselt teadvusaktidele. Keeleliste väljenduste puhul võib rääkida nende tähendusest. Tähendus on Husserlil mõistetud intentsionaalsena, mistõttu saavad sõna ja lause tähenduse läbi teatud intentsionaalse akti, mida Husserl nimetab tähendust või mõtet andvaks või omistavaks aktiks.

Keelelistel väljendustel on alati tähendusintentsioon, mis intendeerib ehk tähendab mingile esemele. See toimub aga läbi teadvuse intentsionaalsuse, mille kaudu sõnade ja lausete tähendussuunatus võib saada täidetud kaemusliku sisuga. Vastavalt sellele täituvad mõnede keeleliste väljenduste tähendused, mõned aga pruugivad mitte täituda, kuid tähenduse suunatus täitumisele on omane igasugusele väljendusele. Kui väljendatakse midagi ekslikult, siis võib täitumisele suunatud tähendusintentsioon seisneda hoopis tühjenemises. Tähendus on seega teatud eideetiline ühik, mis toimib ehk täitub või jääb täitumata läbi teadvuse suunatuse esemele. Näiteks võrdkülgne kolmnurk ja võrdnurkne kolmnurk on mõlemad eideetilised ühikud, millel on erinev tähendus, mis aga mõlemad täituvad läbi intentsionaalse akti sama eseme kaemuses.

[redigeeri] Vaata ka

• Intensioon
• Universaalid