Lennart Meri

Allikas: Vikipeedia

Lennart Meri

Lennart Meri
Foto: NATO/[1]

Lennart-Georg Meri (29. märts 1929 Tallinn – 14. märts 2006 Tallinn) oli eesti poliitik ja kirjanik, Eesti president 1992–2001.

Sisukord

1 Elulugu
2 Haridus
3 Ametikohad
4 Raamatud
5 Filmid
6 Tunnustused
7 Liidud, ühingud
8 Aumärgid
9 Perekond
10 Välislingid

[redigeeri] Elulugu

Lennart Meri vanemad olid Eesti diplomaat ja hilisem William Shakespeare'i tõlkija Georg Meri ning Alice-Brigitta Engmann, kellel olid eestirootsi juured.

Isa viibis diplomaadiameti tõttu pidevalt välislähetustel, seetõttu pidi ka ka poeg lapsepõlve peamiselt välismaal veetma. Lennart õppis mitmes Saksamaa ja Prantsusmaa koolis. Sellest tulenes ka tema hea keelteoskus.

Pärast Eesti okupeerimist küüditati Georg Meri perekond kui punavõimude jaoks vaenulik element Siberisse. Sealt naasid nad 1946. aastal. Lennart Meri oli vahepeal õppinud mitmes venekeelses koolis, Eestis astus ta Tartu Ülikooli.

Aastal 1953 lõpetas ta Tartu Ülikooli ajaloo eriala cum laude, kuid ajaloolasena ei lubatud tal töötada. Ta leidis tööd "Vanemuises" dramaturgina ning seejärel Eesti Raadios kuuldemängude toimetajana. Enne seda oli ta lühikest aega ajalooõpetaja.

Lennart Meri esimene raamat oli "Kobrade ja karakurtide jälgedes", mis jutustas tema reisist Kesk-Aasiasse 1958. aastal. Aastal 1963 võeti Lennart Meri Eesti Kirjanike Liidu liikmeks.

Film "Linnutee tuuled" (koostöös Soome ja Ungariga) sai New Yorgi filmifestivalil hõbemedali.

Aastal 1990 sai Lennart Merist Edgar Savisaare valitsuses välisminister. Ta taastas kontaktid Läänega ning kohtus mitmel korral sealsete kõrgete riigitegelaste, sealhulgas ka USA presidendi George H. W. Bushiga. Ta suutis saavutada Eesti Vabariigi järjepidevust hoidnud peakonsuli Ernst Jaaksoni heakskiidu Eesti valitsuse tegevusele.

Augustiputši ajal oli Lennart Meri Soomes ning tegutses seal Eesti Vabariigi taastunnustamise nimel.

Aastal 1992 lahkus Lennart Meri välisministri ametikohalt ja sai lühikeseks ajaks Eesti Vabariigi suursaadikuks Soomes. Sama aasta sügisel kandideeris ta Eesti presidendiks. Ta kaotas esimeses voorus suurelt Arnold Rüütlile, ent pääses teise vooru ning osutus seal valituks. Temast sai esimene demokraatlikult valitud Eesti president. Aastal 1996 valiti ta teiseks ametiajaks tagasi. Presidendina tegi ta väga palju ära Eesti tutvustamiseks ning aitas riigis stabiilset demokraatiat kehtestada. Ta sai tuntuks teravmeelsete ütluste ja humoorikate tegudega, mis hiljem talletati raamatus "Meie Lennart".

Aastal 1998 valis Prantsusmaa ajaleht La Vie Lennart Mere aasta eurooplaseks.

Aastal 2001, oma viimasel ametisolekuaastal, jagas president kunagistele poliitvangidele ja küüditatutele üle kogu Eesti Murtud Rukkilille märke.

Pärast presidendiametist loobumist jätkas Lennart Meri aktiivset ühiskondliku tegevust: pidas loenguid ja kõnesid, suhtles nii välisriikide esindajate kui ka lihtsate Eesti kodanikega.

Ta valdas saksa, prantsuse, inglise, soome ja vene keelt.

Lennart Meri suri ajuvähki 14. märtsil 2006.

[redigeeri] Haridus

Koolid Berliinis, Pariisis, Jaranskis ja Tallinnas
1941–1946 oli koos vanematega küüditatuna Siberis
1953 Tartu Ülikooli diplom cum laude; eriala: ajalugu

[redigeeri] Ametikohad

1953–1955 Vanemuise teatri kirjanduslik toimetaja
Tartu Kunstikooli õppejõud
1955–1961 Eesti Raadios kuuldemängude produtsent, toimetaja
1963–1968 Tallinnfilmi stsenarist
1968–1971 ning 1986–1988 Tallinnfilmi produtsent
1985–1987 Eesti NSV Kirjanike Liidu välissuhete sekretär
1980. aastatel tegutses Eestimaa Rahvarindes ja Eesti Muinsuskaitse Seltsis
1986–1988
1988–1990 Eesti Instituudi asutaja ja direktor
1990–1992 Eesti Vabariigi välisminister
1992 aprillist oktoobrini Eesti Vabariigi suursaadik Soomes
1992–2001 Eesti Vabariigi president kaks ametiaega järjest. Valiti tagasi 1996
Eesti Vabariigi valitsuse esindaja Euroopa Konvendis

[redigeeri] Raamatud

1959 – "Kobrade ja karakurtide jälgedes" (reisiraamat Kesk-Aasiast)
1961 – "Laevapoisid rohelisel ookeanil" (reisiraamat Siberist)
1964 – "Tulemägede maale" (reisiraamat Kamtšatkast)
1974 – "Virmaliste väraval" (reisiraamat Kaug-Põhjast)
1976 – "Hõbevalge"
1977 – "Lähenevad rannad" (teose "Tulemägede maale" poole võrra mahukam uusväljaanne)
1984 – "Hõbevalgem"
1989 – kogumik "1940 Eestis. Dokumente ja materjale" kaasautor
1995 – "Tulen maasta, jonka nimi on Viro" ("Tulen maalt, mille nimi on Eesti"; ilmus soome keeles)
1996 – "Presidendikõned" (2. trükk 2005)
2001 – "Riigimured" (kõnedevalimik, "Presidendikõnede" järg)

Lennart Meri tõlkis Remarque'i, Graham Greene'i, Vercorsi, Pierre Boulle'i ja Aleksandr Solženitsõnit.

[redigeeri] Filmid

soome-ugri rahvastest ja kultuurist

1970 – "Veelinnurahvas"
1977 – "Linnutee tuuled"
1986 – "Kaleva hääled"
1989 – "Toorumi pojad"
1997 – "Šamaan"

[redigeeri] Tunnustused

1974 – Juhan Smuuli preemia raamatu "Virmaliste väraval" eest.
1977 – Juhan Smuuli preemia raamatu "Hõbevalge" eest
1977 – New Yorgi filmifestivali hõbemedal filmi "Linnutee tuuled" eest
1979 – Eesti NSV teeneline kirjanik
1982 – Soome Kirjanike Liidu auliige
1985 – Eesti NSV riiklik preemia raamatute "Hõbevalge" ja "Hõbevalgem" eest
1986 – Helsingi Ülikooli audoktor
1989 – Euroopa Teaduste, Kunsti ja Kirjanduse Akadeemia kirjavahetajaliige
1996 – Coudenhove-Kalergi fondi Euroopa auhind 1996
1996 – Ida-Lääne Vabaduse auhind, Ida-Lääne Uuringute Instituut, New York
1998 – Aasta eurooplane (Prantsusmaa nädalaleht La Vie)
1998 – Krakówi Jagiełło Ülikooli hõbemedal
1999 – Lapi ülikooli audoktor
1999 – Liberaalse Internatsionaali vabaduse auhind
1999 – Saksamaa Pagendatute Liidu kõrgeim aumärk
2000 – Saint Olafi Ülikooli (USA) audoktor
2000 – Turu Ülikooli audoktor
2000 – Batlineri Instituudi Väikeriikide auhind
2001 – Max Schmidheiny Vabaduse auhind (Sankt Galleni ülikool, Šveits)

[redigeeri] Liidud, ühingud

Eesti Kirjanike Liidu liige 1963
Eesti Kinoliidu liige 1966
Kalevala Seltsi (Soome) välisliige 1975
Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige 1976
Soome-Ugri Seltsi kirjavahetajaliige 1977
Soome Kirjanike Liidu auliige 1982
Eesti PEN-klubi liige 1989
Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia juhatuse liige 1993
Kommunismiohvrite Mälestusfondi rahvusvahelise nõukogu juhatuse liige 1995
Parlamentidevahelise Antisemitismivastase Nõukogu liige 1997
Soome Kodukandi Liidu auliige 1999

[redigeeri] Aumärgid

Jordaania Taassünni ordeni suurpael ja suurtäht 1993
Taani Elevandi ordeni suurpael ja suurtäht 1994
Soome Valge Roosi ordeni suurrist ketiga 1995
Rootsi Serafimi ordeni kett 1995
Mehhiko Asteegi Kotka orden 1995
Läti Kolme Tähe teenetemärgi suurrist ketiga 1996
Ungari Vabariigi Teeneteordeni suurrist 1997
Sloveenia Vabariigi Vabaduse Kuldtähe teenetemärk 1997
Itaalia Vabariigi Teeneteordeni suurrist 1997
Leedu Vabariigi Vytautas Suure teenetemärk 1997
Poola Vabariigi Valge Kotka orden 1998
Islandi Vabariigi Hauka teenetemärk 1998
Norra Kuningriigi Püha Olafi ordeni suurrist 1998
Kreeka Vabariigi Lunastaja teenetemärgi suurrist 1999
Saksamaa Liitvabariigi Teeneteordeni suurristi erijärk 2000
Malta Vabariigi Auliidu teenetemärgi kett 2001
Prantsuse Auleegioni suurrist 2001

[redigeeri] Perekond

Lennart Meri oli abielus kaks korda. Esimene abikaasa Regina Meri (neiuna Ojavere, sündinud 1932) emigreeris 1987 Kanadasse ning naasis Eestisse 2003. aastal. Nende pojad on Mart Meri (1959) ja Kristjan Meri (1966).

Teine abikaasa Helle Meri (neiuna Pihlak, sündinud 1949) töötas aastani 1992 Tallinna Draamateatris näitlejana. Neil on tütar Tuule Meri (1985)

Hindrek-Peeter Meri on Lennart Meri noorem vend (sündinud 21. märtsil 1934 Berliinis).

[redigeeri] Välislingid

Artikliga seotud multimeediafaile Wikimedia Commonsis:

Lennart Meri

Eelnev: Arnold Green	Eesti välisminister 1990–1992	Järgnev: Jaan Manitski
Eelnev: Heinrich Mark (peaminister presidendi ülesannetes)	Eesti president 1992–2001	Järgnev: Arnold Rüütel

Eesti Vabariigi presidendid
Päts \| (Vares)** \| Uluots* \| Rei* \| Warma* \| Kint* \| Mark* \| Meri \| Rüütel \| Ilves \|
- peaminister presidendi ülesannetes (eksiilis); *- presidendi kohusetäitja kuni Eesti annekteerimiseni