Lucius I
Allikas: Vikipeedia
Lucius I oli paavst 253–254. Ta oli 22. paavst.
Lucius I sündis Roomas ja oli Porphyriuse poeg.
Ta valiti Rooma piiskopiks (paavstiks) keiser Galluse kristlaste tagakiusamise ajal 25. juunil 253 ja pagendati seejärel keisri käsul Roomast. Alles pärast Galluse surma augustis 253 lubati Luciusel pöörduda tagasi Rooma.
Lucius I ajal jätkus Corneliuse ajal alanud kirikulõhe vastupaavst Novatianusega, sest Lucius I lubas patustanud kristlastel pärast pihti osaleda missal, millele "puhaste" kirikut sooviv Novatianus oli vastu. Traditsiooni järgi ei lubanud Lucius I koos elada mehel ja naisel, kes pole sugulased või abielus ning keelas vaimulikel elada koos diakonissidega. Ta kohustas kaht preestrit ja kolme diakonit elama koos piiskopiga. Lucius I sai 2 kirja Kartaago piiskopilt Cyprianuselt ja kirja Aleksandria piiskopilt Dionysiuselt.
Lucius I suri 5. märtsil 254 Roomas ja ta maeti San Callisto katakombides asuvasse paavstide krüpti. Tema säilmed toodi hiljem San Silvestro in Capite või Santa Prassede kirikusse, kust need viidi Santa Cecilia in Trastevere kirikusse. Tema pea viidi Roskilde katedraali, kuid nüüd asub see Kopenhaageni püha Ansgari katedraalis. Kuigi varasemate allikate järgi on eeldatud tema vägivallatut surma, suri Lucius I kristliku traditsiooni järgi märtrina, kui tal löödi järgmise kristlaste tagakiusamise ajal pea maha.
Luciust austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus märtri ja pühakuna. Tema mälestuspäev on 4. märts. Ta on Kopenhaageni, Sjællandi ja Roskilde katedraali patroon.
[redigeeri] Välislink
- Artikkel Lucius I kohta (inglise keeles)
| Eelnev: Cornelius |
Rooma paavst 253-254 |
Järgnev: Stephanus I |
