Marcellinus
Allikas: Vikipeedia
 |
See artikkel räägib paavstist; 275. aasta Rooma konsuli kohta vaata artiklit Marcellinus (konsul 275); teiste samanimeliste isikute kohta vaata lehekülge Marcellinus (täpsustus) |
Marcellinus oli paavst 296–304. Ta oli 29. paavst.
Marcellinus oli pärit Roomast ja ta oli Projectuse poeg. Nime sarnasuse tõttu on teda seostatud järgmise paavsti Marcellus I-ga.
Marcellinus sai Liberiuse kataloogi järgi paavstiks 30. juunil 296. Ta kohustas diakon Severust rajama katakombidesse uusi matmiskambreid. Tema ajal võeti 301 aastal Armeenias vastu kristlus.
Keiser Diocletianus andis 23. veebruaril 303 välja edikti, mille alusel kästi hävitada kirikud, konfiskeeriti katakombid ja kohustati kristlasi üle andma pühakirjade tekste. Marcellinuse edasine saatus on vastukäivate andmete tõttu segane. Kirikuajaloolase Eusebiose järgi mõjutas tagakiusamine teda, kuid ei Eusebios ega teised tolleaegsed kirikuajaloolased ei seosta Marcellinust usust taganemisega.
Donatistide järgi oli Marcellinus taganenud usust, kutsunud üles suitsutama viirukit ebajumalatele ja nõustunud pühakirjade tekstide üleandmisega võimudele. Kirikuajaloolase J.N.D Kelly järgi pidi see sündmus toimuma mais 303. Pühakirjade üleandmisega olid donatistide järgi seotud ka presbüterid Marcellus, Miltiades ja Silvester. 6. sajandil ringles Marcellinuse tegevuse kohta nii apokrüüfilisi kui võltsitud dokumente. Teda seostati 303 aset leidnud Sinuessa sinodiga, mis kutsuti kokku tema tegevuse uurimiseks, kuid selle sinodi toimumist peetakse ajalooliselt kaheldavaks. Sellel sinodil oli kotiriides kohale saabunud Marcellinus esimesel kahel päeval eitanud oma süüd, kuid kolmandal päeval võttis ta süü omaks. Teda ei mõistetud sinodil karmidele süüdistustele vaatamata hukka, kuid ta läks pärast sinodit Diocletianuse juurde, kus ta tunnistas oma usku, mille järel Marcellinus hukati koos mitmete piiskoppidega. Samas oli hiljem teada vaid kaks Rooma diakonit, keda süüdistati ususttaganemises. Juhul aga, kui vastab tõele, et Marcellinus taganes usust, ei tunnustatud teda enam koguduse juhina, mistõttu ta võis loobuda oma ametist või tagandati ja seega jättis ta tagakiusamise ajal kiriku tunnustatud juhita.
Kuigi Marcelluse taganemine usust on seatud kahtluse alla, ei tunnustatud teda järgmistel sajanditel sedavõrd kui tema eelkäijaid. Nii ei pühendanud Damasus I talle hümni ega leidu tema nime mõnedes hilisemates paavstide loendites, nagu Martyrologium hieronymianum, Depositio episcoporum ja Depositio martyrus. Liber Pontificalise järgi oli ta küll esmalt soostunud suitsutama ebajumalatele, kuid siis kahetsenud oma eksimust ja hukatud pea mahalöömise läbi koos kolme kaaslasega. Tema hauast sai kristlaste jaoks tunnustatud austamiskoht. Teisalt seostataks seda preester Marcellinusega, kes võis olla teine isik kui samanimeline paavst.
Marcellinus maeti Liber Pontificalise järgi 25 päeva pärast oma surma 26. aprillil 304 Santa Priscilla katakombidesse. Liberiuse kataloogi järgi suri ta 25. oktoobril 304. Teda austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus märtri ja pühakuna. Tema mälestuspäev oli katoliku kirikus varem 26. aprill, kuid nüüd peetakse seda 2. juunil. Õigeusu kirikus on tema mälestuspäev 7. juunil.
[redigeeri] Välislingid
- Eestpalved
- Artikkel Marcellinuse kohta (inglise keeles)
| Eelnev: Caius |
Rooma paavst 296-304 |
Järgnev: Marcellus I |
