Pärisorjus
Allikas: Vikipeedia
| Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist |
Pärisorjus on isiku, kui pärisorja feodaalse sõltuvuse raskeim aste, mida iseloomustab feodaalide politsei- ja kohtuvõim, talupoegadest pärisorjade sunnismaisus ja teoorjus, nende müümine maast ja perest lahus ning omandiõiguste kitsendamine: andami nõudmine abiellumise puhul ja surnud käe õigus.
Sõna ise on eesti keeles tänapäeva keelekasutusega võrreldes mõnevõrra eksitav, sest tuleneb omaaegsetest tähendustest "orjus" (siin - töö, teenimine) ja "päris" (siin - omand, vrd. vastandus "päris ja prii").
Sisukord |
[redigeeri] Pärisorjus Euroopas
Euroopas tekkis pärisorjus varakeskajal peale orjandusliku korra üleminekut feodalismile. Orjandusliku korra lõppus maaharimisega tegelenud orjad (servid) mutusid feodalismi ajal esimesteks pärisorjadeks. Pärisorjadeks muudeti Euroopas ka enamus vabu kogukonnatalupoegi nende sunismaisteks muutmise tagajärjel 8. – 10. sajandil Prantsusmaal, 8. – 11. sajandil Saksamaal ja 10. – 11. sajandil Inglismaal. Pransusmaal moodustasid pärisorjad 11. – 13. sajndil rahvastiku enamuse.
Pärisorja tapmist hakati käsitlema seduserikkumisena ja selle eest oli ette nähtud trahv ehk meheraha, mida maksti omanikule.
Pärisori erines orjast õiguse poolest abielluda vabalt valitud elukaaslasega seega omada peret. Pärisorjal oli õigus omada vallasvara.
Saksamaa idapoolsetes osades tugevnes põrisorjus eriti 16. – 18. sajandil, kui kasvas vilja tarbimine mille tagajärjel suurendati teorenti.
Kuigi Lääne-Euroopas algas pärisorjusest vabaksostmine juba 13. sajandil oli näiteks Prantsusmaal veel 1789. aastal 7 % talupoegi pärisorjad. Pärisorjus kaotati enamikus riikides ajavahemikul 1721–1820. Rumeenias 1864 aastal.
Norras ja Rootsis ei ole pärisorjust olnud.
[redigeeri] Pärisorjus Eestis
Eestis hakkas pärisorjus tekkima alates 13. sajandist, kui peale vallutamist maahärrad andsid oma vasallidele kodukariõiguse ja 1315. aastal kõrgema kohtuvõimu õiguse Harju ja Virumaal.
14. sajandil tekkisid sunnismaisuse ilmingud kuna talupoeg, kes oli omavoliliselt asunud elama teise feodaali valdustesse, pidi maksma senisele isandale trahvi. 15. sajandi esimesel poolel hakkati pagenud talupoegi tagasi nõudma ja sõlmiti ka vastastikuseid kokkulepeid talupoegade tagastamiseks. 1458. aastast on säilinud selline kokkuleppe Tartu piiskopkonnast. Moodustati Adrakohtu ringkonnad ja pandi ametisse adrakohtunikud.
15. sajandil algas ka talupoegade müümine maast ja perest lahus. Esialgu säilis küll talupoegadel omandiõigus vallasvarale, kuid 16. sajandi algusest piiras seda peale feodaalkoormiste ka mõisnike ostueesõigus ning eirati ka talupoegade pärimisõigust. Samal ajal muudeti sunnismaisus üldiseks.
1671. aastal anti välja maapolitseikorraldus seadus, mis suurendas veelgi mõisnike õigusi.
Seoses Rootsi valitsemise ajal toimunud mõisate reduktsiooniga määras Rootsi riigivõim kindlaks riigimõisate talupoegade koormised. 1681. aastal Liivimaa ja 1687. aastal Eestimaa riigimõisates kaotati kroonutalupoegade pärisosrjus eraõigusliku omandi mõistes, kuid säilis sunnismaisus ja seotus mõisaga. Riigimõisa rentniku ja talupoegade suhted reguleeriti reglementidega Liivimaal 1691. ja Eestimaal 1696. aastal. Reglementide alusel sai talupoeg õiguse esitada kaebusi rentniku ja kohalike võimukandjate peale, kuni kuningani välja.
Riigimõisate talupoegade õigused, Rootsi aladel, tõid leevendust ka ülejäänud mõisate talupoegadele, stabiliseerisid olukorda ning kindlustasid talupoegade maakasutus- ja pärimisõigust praktikas.
Tegelikuses ei jõudnud Rootslaste poolt teostatud reformid juurduda, kuna Põhjasõjaga läks Eesti ala Venemaa valdusse ja pärisorjus taastati kõikjal.
18. sajandil pärisorjuse tugevnemine jätkus ja seda toetasi ka 1739. aastal välja antud Roseni deklaratsioon.
Pärisorjus kaotati 1816. aastal Eesimaal ja 1819. aastal Liivimaa talurahvaseadusega, kuid kehtima jäid paljudki pärisorjusega kaasnevad igandid nagu teoorjus, liikumiskitsendused, mis likvideeriti alles 1863. aasta passiseadusega, piiratud kodukariõigus muudeti ära aastal 1865. ja raudvara. 1868. aastal keelustatakse teoorjus.
[redigeeri] Pärisorjus Venemaal
Venemaal olid pärisorjuse alged olemas juba Kiievi-Vene riigi ajal, kui talupoegi sunnismaistati. Üldine talupoegade pärisorjastamine algas Venemaal 15. sajandil.
1497. aastast tohtisid talupojad ühe mõisniku juurest teise juurde minna ainult nädal enne ja peale sügisest jüripäeva sudebniku loal, makstes endisele mõisnikule lahkumisandamit. 16. sajandil viidi venemaal pärisorjastamine lõppule kehtestades keeluaastad ja määraastad.
1649. aasta Maakogu seadustik vormistas pärisorjuse Venemaal seaduslikult ja muutes mõisa kirjetesse kantud talupojad mõisniku pärandvaraks. 18. sajandi algul levis pärisorjus ka Ukrainasse. 1870. aastas said mõisnikud õiguse oma vastuhakkanud talupoegi karistuseks Siberisse saata.
Pärisorjus kaotati Venemaal 1803, 1842 ja 1861 aasta talurahvareformiga.
[redigeeri] Vaata ka
- Kodukariõigus
- Orjus
- Sunnismaisus
- Teoorjus
