Red Hot Chili Peppers
Allikas: Vikipeedia
| See artikkel vajab toimetamist |
Red Hot Chili Peppers on neljaliikmeline rock-bänd, mis on võitnud mitu Grammy auhinda. Bänd on pärit Californiast ja moodustati aastal 1983 Los Angelesis.
Hoolimata sellest, et bänd on üle elanud mitmeid probleeme nii äri- kui ka eralus, on siiski suudetud luua kompaktne saund, mis kombineerib punki, funki, heavy metalit, räppi, popi ja psühhedeelset rocki.
Alates aastast 1984 on Red Hot Chili Peppers müünud oma erinevatest albumitest kokku ligikaudu 60 miljonit koopiat.
Sisukord |
[redigeeri] Bändi ajalugu
[redigeeri] 1980ndad: EMI Records
Red Hot Chili Peppers (esialgselt Tony Flow and the Miraculously Majestic Masters of Mayhem) pandi kokku pärast etteastet Fairfaxi keskkoolis aastal 1984, mis pidi jääma tegelikult ühekordseks esinemiseks, Michael "Flea" Balzary, Jack Ironsi, Anthony Kiedise ja Hillel Slovaki poolt. Hiljem samal aastal kindlustasid nad endale lepingu EMI'ga.
Irons ja Slovak olid pühendunud oma bändile What Is This? ning selle tõttu lindistati endanimeline debüütalbum Red Hot Chili Peppers Jack Shermaniga kitarril ja Cliff Martineziga trummidel. Album ei saavutanud kaubanduslikku edu. Järgnev tuur ei olnud samuti edukas, lisaks olid pinged bändiliikmete vahel - Sherman lahkus ja Slovak naases.
Parliament-Funkadelic'u liider George Clinton palgati produtseerima Red Hot Chili Peppersi teist albumit nimega Freaky Styley. Martinez lahkus bändist varsti peale albumi ilmumist ning tõi sellega kaasa esialgse trummari, Jack Ironsi tagasituleku 1986. aasta alguses.
Bändi esimene album, mis jõudis Billboardi Top 200'sse, oli 1987. aasta The Uplift Mofo Party Plan, mida produtseeris Michael Beinhorn. See oli ainuke album, mille tegemise juures olid kõik neli omaaegset keskkoolisõpra. Albumi esimest singlit "Fight Like a Brave", kasutati aastal 2001 videomängu Tony Hawk's Pro Skater 3 soundtrack'il.
Albumit toetava tuuri ajal tulid avalikuks probleemid narkootikumidega. Slovak haigestus, mille tulemusena käitus ebapüsivalt ning ajas esinemistel oma osa sassi. 27. juunil 1988, varsti peale bändi naasmist Euroopast, leiti Slovak surnuna, diagnoosiks heroiini üledoos. Jack Irons lahkus bändist Slovaki surma tõttu, jätkates trummimängu Pearl Jam'is ja koos endise bändikaaslase Alain Johannesega Eleven'is.
Bänd palkas ajutiselt Dead Kennedy trummari D.H. Peligro ja endise P-Funk'i kitarristi DeWayne “Blackbyrd” McKnighti, asendades nad hiljem Chad Smithi and John Frusciantega. Mother's Milk lasti välja aastal 1989, mis sisaldas endas ülistuslaulu "Knock Me Down", pühendatud Slovakile ja Stevie Wonderi "Higher Ground" kaverit. Mother's Milk jõudis albumite edetabelis kohale #52 - parim koht, mida bänd oli eales saavutanud. Albumi edule aitas kaasa ka Kiedise tolleaegne tüdruksõber, Ione Skye, kes oli peaosatäitja filmis Say Anything, mille soundtrack sisaldas albumil Mother's Milk olevat lugu "Taste the Pain". Arvatakse, et ka Frusciante oskused kitarril aitasid kaasa albumi edule. Kuigi öeldakse, et see album on nende läbilöögialbum, bänd siiski hoidub live-kontsertidel neid lugusid mängimast, sest Frusciante ei austa "macho"-meetodit, millega ta tol ajal lindistas enda osa. Aastal 2002 toimunud intervjuus väitis Frusciante, et otsus, et mängida kitarri mitmekordselt, oli rohkem produtsentide kui tema enda otsus. Seepärast ei ole ta bändi teistel albumitel sama stiili eriti palju kasutanud.
[redigeeri] 1990ndad: Warner Brothers Records
Bänd liikus varsti edasi Warner Brothers Recordsisse. 1991. aastal palgati Rick Rubin produtseerima nende viiendat albumit Blood Sugar Sex Magik, mis müüs hiljem 7 miljonit albumit ainuüksi Ameerika Ühendriikides. Album sisaldas singleid "Give It Away", mis võitis Grammy auhinna aastal 1992 parima vokaalidega hard rock etteaste eest, "Breaking the Girl", "Suck My Kiss" ja "Under the Bridge", meloodiline ballaad, mis paiskas bändi tavapopulaarsusesse. Blood Sugar Sex Magik tuli ajakirja Rolling Stone 500 parima albumi edetabelis 310. kohale. Aastal 1992 jõudis album USA parimate albumite edetabelis 3. kohale.
Edu ja narkosõltuvus tegid oma töö John Frusciante elus, kes ootamatult lahkus bändist tuuri ajal mais 1992. Et lõpetada tuuri, asendasid Frusciantet esialgu Arik Marshall ja lühidalt ka Jesse Tobias bändist Mother Tongue. Aastal 1993 ühines bändiga endine Jane's Addictioni kitarrist Dave Navarro.
Esmakordselt esines Navarro nädiga Woodstockis aastal 1994. Aasta hiljem ilmus album One Hot Minute. Album, mis sisaldas ka lugu "My Friends" oli segu tuttavast funkist, metalist ja jazzist, aga seekord oli näha ka suurenenud hard rocki ja psühhedeelse rocki mõjusid. Album müüs 5 miljonit koopiat ja võitis kahekordse plaatinumalbumi staatuse USA's. Edetabelis püsis pärast seda veel 55 nädalat. Bändi ja Navarro teed läksid lahku aastal 1998.
Frusciante naases bändi aastal 1988, olles veetnud aega taastusravi keskuses narkoprobleemide pärast ja välja lasknud 2 sooloalbumit. Puhas, värske, keskendunud ning energiat täis kitarrist oli tagasi ja aastal 1999 tuli välja Californication. Ootamatult oli see väga edukas, müües rohkem koopiaid kui Blood Sugar Sex Magik ning tutvustades neid uuele generatsioonile fännidele. Californication on bändi kõige edukam album kuni tänase päevani, müünud 15 miljonit koopiat.
Album tuli 3. kohale USA's ja sisaldas 3 modern-rockilikku hitti: Grammy auhinna võitnud "Scar Tissue", "Otherside" ja "Californication". Modern-rocki edetabelitesse pääsesid ka "Around the World", "Road Trippin'" (Suurbritannia singel) ja "Parallel Universe", mis pääsesid modern-rocki edetabelitesse, hoolimata sellest, et neid ei väljastatud kui singleid. Võrreldes eelnevate albumitega, sisaldab Californication vähem räppimisest mõjutatud laule. Tuur kestis peaaegu kaks aastat ja sisaldas mõnda nende suurimat show'd, näiteks Moskva kontsert 200 000 inimese ees ja kontsert Woodstocki 1999 aasta festivalil. Woodstockis esitas Red Hot Chili Peppers Jimi Hendrixi loo "Fire", mis oli ood Jimi Hendrixile, kes esines esialgsel Woodstocki festivalil. Aastal 2001, ilmus nende esimene kontsert DVD Off the Map, mida toimetas bändi kauaaegne sõber Dick Rude, kes toimetas ka videosid "Catholic School Girls Rule" ja "Universally Speaking".
[redigeeri] 2000 kuni tänapäev
Bänd naases stuudiosse aastal 2001 ja lasi välja By the Way aasta hiljem, 9. juulil 2002. Album oli sel ajal nende kõige märkimisväärsem edetabeli saavutus (esimese nädalaga müüs 700 000 koopiat), jõudes #2 ja andes välja singleid "By the Way", "The Zephyr Song", "Cant' Stop", "Dosed", ja "Universally Speaking", mis tuli singli ja videona välja ainult Euroopas.
By the Way on bändi kõige rahulikum ja tagasihoidlikum album, millel on enamasti meloodilised ballaadid, vastupidiselt nende klassikalisele räpp-funki stiilile.
Chili Peppers lindistas kaks uut lugu, "Fortune Faded" ja "Save the Population" oma Greatest Hits albumi jaoks, mis anti välja aasta hiljem. Fännide imestuseks sisaldas kogumik vaid kahte lugu By the Way pealt - "Universally Speaking" ja "By the Way". Palju kriitikat väljendati "Can't Stopi" puudumise pärast, mida peetakse bändi üheks populaarsemaks looks. Flea ütles, et lindistamise ajal oli tema ja Johni vahel tunda pisut pinget. Isegi nii palju, et peale "By the Way" tuuri mõtles Flea bändist lahkumise peale. Sündmused, mis toimusid selle legendaarse, 3 ja poole aastase tuuri ajal, siiski panid teda meelt muutma.
Aastal 2004, andis bänd välja oma esimese täispikkuses live-albumi, Live in Hyde Park, mis salvestati nende esinemiste ajal Hyde Parkis, Londonis, täna äärmiselt suurele kontserdi külastajate arvule. Kolmel esinemise õhtul kogusid nad 17 miljonit dollarit, millest sai ajaloo kõige rohkem teeninud kontsert ühes paigas.
Aastal 2006 lõpetas bänd oma üheksanda stuudioalbumi, Stadium Arcadiumi. Kuigi 38 lugu loodi kavatsusega avaldada need lood kolmel mini-albumil kuue kuuliste vahedega, lasti see siiski välja mais 28 looga duubel-albumil. See oli nende esimene album, mis jõudis USA edetabelites #1 kohale ja jäi sinna kaheks nädalaks. Samuti jõudis album UK Albumite edetabelis esimesele kohale ja 25 teises riigis samuti. Esimesel nädalal müüs album 442 000 koopiat juba ainuüksi USAs ja üle 1 000 000 üle maailma, püstitades bändile isikliku rekordi ühe nädala müükides. Albumi esimene singel "Dani California" oli bändi kõige kiiremini müüv singel, juhtides USAs Modern rocki edetabelit ja jõudes #6 kohale Billboardi Hot 100 edetabelis. Inglismaa edetabelis jõudis singel kohale #2. Lisaks "Dani Californiale" jõudis "Tell Me Baby" Billboardi kuumade modern rocki lugude edetabelisse juuli alguses. Lood "Storm in a Teacup", "Snow (Hey Oh)", "Tell Me Baby", "Stadium Arcadium", "If" ja "Especially in Michigan" on kaasatud ABC reklaamidesse aasta 2006 X-Games'ks. Aastal 2007 tuuritavad nad USAs koos Gnarls Barkleyga, alates jaanuari keskpaigast kuni märtsini.
Aastal 2009 on Red Hot Chili Peppersil õigus pääseda Rock and Roll Hall of Fame'i, mis on muuseum ja institutsioon Ohios, USAs, pühendatud ajaloo kõige tuntumatele ja mõjukamatele rock and rolli esinejatele, produtsentidele ja teistele inimestele, kes on muul viisil suuresti mõjutanud muusikatööstust.
[redigeeri] Muusikastiil
Flea bassi mängimise stiil on funki ja bluesi ühtesulamine, saanud inspiratsiooni sellistelt artistidelt nagu Bootsy Collins (Parliament-Funkadelic) ja John Paul Jones (Led Zeppelin). Meloodia ja gruuvi loomiseks kasutab ta kas tavalist sõrmetehnikat või siis peale löömist, mis on omasem RHCP varajastele albumitele (näiteks Blood Sugar Sex Magik). Hilisemad albumid sisaldavad rohkem meloodilisi bassikäike.
Kitarristid, kes on pundiga koos lindistanud, omavad kõik sarnaseid mängimisstiile - terav ja "väändunud" laia ulatusega saund. Asenduskitarristid on püüdnud mängida hästi sarnaselt originaalkitarristi Hillel Slovakiga, heavy bluesi ja funki elementidega. Kuigi Dave Navarro oli bändis lühikest aega, keskendus ta heavy metalile ja progressiivsematele elementidele. Praegune kitarrist John Frusciante loob meloodilisemat, tekstuurilisemat ja sügavamat saundi. Frusciante mängib sügava tunnetusega ning on äärmiselt musikaalne. Teda on korduvalt nimetatud kitarrijumalaks ja räägitakse ka sellest, et kui ta mängib, oleks ta justkui mujal kui Maa peal.
Kiedis laulab RHCP lauludes väga erinevalt. Tema stiiliks on sageli räppimise-rääkimise segu (mis on peamiselt omane tema vokaalidele kuni Blood Sugar Sex Magik albumini), kuid ka traditsioonilisem laul, mis on aidanud bändil säilitada kestvat edu ja stiili.
Chad Smith loob erinevaid rütmikaid gruuve. Ta mängib hea tunnetusega. Smith on mänginud ka paljudel teistel albumitel peale RHCP, mis tõestab tema suurepäraseid oskusi. Tema trummimängu sümboliteks on ekspressiivsus ja heas mõttes lärmakus, mis on vägagi omased RHCP saundile.
[redigeeri] Liikmed
[redigeeri] Praegused liikmed
-
- Anthony Kiedis – vokaal (1983-tänapäev)
- John Frusciante – kitarr, taustvokaal (1989-1992; 1998-tänapäev)
- Flea – basskitarr, trompet (1983–tänapäev)
- Chad Smith – trummid (1989–tänapäev)
[redigeeri] Endised liikmed
-
- Jack Irons – trummid (1983-1984; 1986–88)
- Arik Marshall – kitarr (1993)
- Cliff Martinez – trummid (1984–86)
- DeWayne “Blackbyrd” McKnight – kitarr (1988)
- Dave Navarro – kitarr (1993–98)
- D.H. Peligro – trummid (1988)
- Jack Sherman – kitarr (1984–85)
- Hillel Slovak – kitarr (1983–84; 1985–88) (lahkunud)
- Jesse Tobias – kitarr (1993)
[redigeeri] Videograafia
-
- Red Hot Skate Rock (1988) - live
- Positive Mental Octopus (1989) - muusikavideod
- Psychedelic Sexfunk Live from Heaven (1990) - live
- Funky Monks (1991) - Blood Sugar Sex Magik albumi tegemine
- Best Of The Cutting Edge Volume II (1991) - muusikavideod
- What Hits!? (1992) - muusikavideod
- Woodstock 1994 (1994) - live
- Woodstock 1999 (1999) - live
- Off the Map (2001) - live
- Rock Your Socks Off (Unauthorized) (2001) - dokumentaal
- By the Way (2002) - By the Way video ja selle tegemine
- Rockthology 1: Hard N Heavy (2002) - muusikavideod ja intervjuud
- Greatest Hits and Videos (2003) - muusikavideod ja kaamera tagune
- Live at Slane Castle (2003) - live
- Rock Odyssey 2004 (2004) - live
- The Last Gang In Town (2004) - dokumentaal
- The Red Hot Chili Peppers Phenomenon (2006) - dokumentaal
- Dani California (2006) - video tegemine, intervjuud, kaamera tagune
- Tell Me Baby (2006) - muusika videod
- iTunes Originals - Red Hot Chili Peppers (2006) - live esinemised, intervjuud ja muusikavideod saadaval iTunesis
[redigeeri] TV, film ja meedia
- Flea ja Kiedis on osalenud mitmes teleshows koos kui ka eraldi.
- RHCP lugusid on kasutatud paljudel soundtrackidel. Näiteks filmi "Pretty Woman" soundtrackil on nende lugu "Show Me Your Soul"; "Coneheadsi" soundtrackil "Soul to Squeeze"; "Beavis and Butthead Do America" soundtrackil "Love Rollercoaster", The Ohio Playersi kaver ning "Search and Destroy", "Say Anything" soundtrackil Mother's Milki lugu "Taste the Pain"; "Wayne's Worldi" soundtrackil "Sikamikanico"; "Death Note" filmis on kasutatud "Dani Californiat" ning Death Note teises filmis lugu "Snow"; filmides "Center Stage ja "Mighty Morphin Power Ranger: The Movie" ning "The Longest Yard" on kasutatud "Higher Groundi".
- Bänd mängis iseennast filmis "Tough Guys" aastal 1986, kus mängisid veel Kirk Douglas, Burt Lancaster ja Dana Carvey.
- Nad esitasid "Black-Eyed Blonde" 80ndate skateboardi filmis "Thrashin".
- Aastal 1992, kui Arik Marshall asendas Frusciantet, osalesid nad Simpsonite episoodis nimega "Krusty Gets Kancelled". RHCP esitas oma laulu "Give It Away", kuigi Krusty soovitas, et sõnad "What I got you gotta get it put it in you" tuleks muuta "What I'd like is I'd like to hug and kiss you". Flea ja Marshall nõustusid, kuid Anthony Kiedis lihtsalt naeratas ettepaneku peale. Seda võib lugeda viiteks The Doorsi esinemisele "Ed Sullivani shows". Bändile öeldi, et sõnu "Girl, we couldn't get much higher" laulust "Light My Fire" ei saa televisioonis laulda. The Doors nõustus sõnad ära muutma, kuid laulsid siiski originaalsõnadega.
- "Fight Like a Brave" on kaasatud videomängu "Tony Hawk's Pro Skater 3" saundtrackile ja "Higher Ground" "Guitar Hero'sse".
- Lugusid "Dani California" ja "Snow ((Hey Oh))" kasutatakse jaapani filmi "Death Note" tunnusmeloodiana.
