John Frusciante
Allikas: Vikipeedia
Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia reeglitele.John Anthony Frusciante (sündinud 5. märtsil 1970) on Red Hot Chili Peppers'i kitarrist. RHCP'ga on Frusciante teinud 5 stuudioalbumit (Mother's Milk, Blood Sugar Sex Magik, Californication, By the Way ja Stadium Arcadium). Frusciantel on ka aktiivne soolokarjäär, olles välja lasknud 8 sooloalbumit ning tehes koostööd Josh Klinghofferi ja Fugazi bassisti Joe Lally'ga nime Ataxia all.
Frusciantele on omased keerukad rütmid; ta mängib segu funkist ja rockist, mis moodustavad suurema osa Red Hot Chili Peppersi soundist. Kõrgelt hinnatud ja mõjuka kaasaegse kitarristina on John Frusciante Rolling Stone'i 100 parima kitarristi pingereas 18. kohal.
Sisukord |
[redigeeri] Lapsepõlv
Frusciante sündis Queens'is, New York'is, kuid kolis 12. aastaselt Los Angeles'sse. Tema isa, John Frusciante seenior, oli pianist ning ema, Gail, oli laulja kes loobus karjäärist, et olla kodus ja hoolitseda laste eest. Gaili ja tema koori hääli kasutati Red Hot Chili Peppersi laulus "Under the Bridge".
Frusciante pere kolis peale seda Tucsonisse, Arizonasse ning seejärel Floridasse. Peale vanemate lahutamist, kolis Frusciante koos oma emaga Santa Monicasse, Californiasse. Artistid, kellest John vaimustusse sattus olid Jimi Hendrix, The Others, Black Flag, Captain Beefheart ja Frank Zappa. Needsamad artistid mängisid suurt osa tema muusikalises karjääris.
Juba teismelisena oli Frusciante kindel, et ta on kitarril osav ja temast saab rock'n'rolli täht. Ta on alates lapsepõlvest kuulnud oma peas hääli, kellele ta vihjab kui vaimudele. Ta on öelnud, et vaimud ütlesid talle, et temast saab rock-kitarrist juba enne, kui ta üldse aru sai, mida rockstaariks olemine tähendab. Ta lahkus keskkoolist 16. aastaselt oma vanemate nõusolekul ning toetusel. Ta kolis eraldi korterisse, et keskenduda muusikale ja saada paremaks kitarristiks.
[redigeeri] Karjäär
[redigeeri] Red Hot Chili Peppers
Esimest korda nägi Frusciante RHCP'd kontserdil kui ta oli 15-aastane. Temast sai pühendunud fänn, kuid eriti originaalkitarrist Hillel Slovaki austaja. Frusciante õppis pühendunult RHCP kolme esimese albumi kitarri ja bassiosad.
Frusciante sai tuttavaks D. H. Peligro'ga (Dead Kennedys trummar) 1988 aasta algul. Nad jämmisid koos lugematutel kordadel. Peligro kutsus Flea (Red Hot Chili Peppersi bassist) koos nendega jämmima mitmel korral. Frusciantel ja Fleal tekkis kohe omavaheline muusikaline keemia ja nende esimesest jämmist võis tõenäoliselt sündida "Nobody Weird Like Me" (lugu plaadilt "Mother's Milk) loo käik, on Flea öelnud.
Umbes samal ajal oli Frusciante mõelnud, et võiks proovida saada Frank Zappa bändi, kuid hülgas need mõtted enne katsete finaali, kuna Zappa keelas oma muusikute seas illegaalsete narkootikumide kasutamist. Ühes intervjuus on Frusciante öelnud: "Mulle jõudis kohale, et ma tahtsin olla rockstaar, proovida narkootikume ja saada tüdrukuid ja ma sain aru, et ma ei saa seda teha kui ma Zappa bändis olen."
Hillel Slovak, RHCP tolleaegne kitarrist, suri heroiini üledoosi tõttu aastal 1988 ning trummar Jack Irons ei suutnud leppida sõbra surmaga ning lahkus bändist. Sellega jäi bändi kaks tühja kohta. Bassist Flea ja laulja Anthony Kiedis otsustasid siiski muusikatööstuses jätkata. Flea oli vaimustutses Frusciante tehnikast ja osavusest ja kuna bänd vajas hädasti uut kitarristi (vahepealne Hillel'i asenduskitarrist, Duane "Blackbird" McKnight, ei suutnud bändiga ühte keemiat luua), kutsus Flea Anthony Kiedise vaatama, kuidas Frusciante mängib. See oli üksmeelne otsus: Frusciante on bändis. Frusciante pidi samal ajal kirjutama alla lepingu Thelonious Monsteriga (oli nendega juba 2 nädalat mänginud), kuid ebaoodatud vastuvõtu tõttu loobus ta lepingu allakirjutamisest. Trummar Chad Smith liitus bändiga 2 nädalat enne ühise plaadi salvestamist.
Kui Frusciantelt hiljem küsiti RHCP'le kiire lubaduse andmise kohta, vastas ta ülemeeliku vaimustusega, et tal olid saapajäljed 1,5 meetri kõrgusel toaseinal veel kuid peale liitumist bändiga.
[redigeeri] Mother's Milk
Varsti, aastal 1989, lindistaski Frusciante oma esimese albumi Red Hot Chili Peppersiga - "Mother's Milk". Produtsendiks oli Michael Beinhorn, album ei jäänud kaugele funky-stiilist, mis oli sarnane ka kolmele esimesele albumile. Frusciante mängustiil oli meeletult Hillel Slovaki stiilit mõjutatud. Frusciante ja Beinhorn tihti lugu vaidlesid ta kitarritooni ja kitarrikihtide üle. Frusciante personaalne stiil ei olnud selleks ajaks veel välja kujunenud ja ei olnud sedavõrd kompleksne ja mitmekesine, milleks ta hiljem kujunes.
Mother's Milk oli RHCP esimene kuldplaat. See sisaldas Stevie Wonderi kaverit loost "Higher Ground" ning lugu "Knock Me Down", mis iseloomustas bändi kasvavat muusikalist keerukust. Loo sõnad kirjutas Kiedis, mõjutatuna Hillel Slovaki surmast. Laulusõnad oli üleskutse kõikidele mitte laskma oma sõpradel üle piiri minna. Kitarriosa kirjutas Frusciante kui ta oli vaid 18-aastane. Mother's Milk näitas kui erakordne keemia oli Frusciantel bändiga.
[redigeeri] Blood Sugar Sex Magik
RHCP järgmise albumi, Blood Sugar Sex Magik, lindistuseks kontakteeruti Rick Rubiniga. Lindistuse ajaks eraldus bänd ülejäänud maailmas ja elasid Rick Rubini villas, välja arvatud trummar Chad Smith. Kui Anthony ja Rubin suhtlesid mingil määral välismaailmaga, siis Frusciante ja Flea jäid terveks ajaks majja. Blood Sugar Sex Magik'u lindistuse protsess on salvestatud 1991. aasta RHCP dokumentaalis nimega "Funky Monks" (Gavin Bowdeni juhatusel). BSSM oli esimene album, mis lindistati Warner'i all ning sellega oli katkestatud leping EMI'ga.
Umbes sel ajal tegi John koostööd Flea ja Jane's Addictioni trummari Stephen Perkinsiga, nime all Three Amoebas. Nad lindistasid 10-15 tunni jagu muusikat, kuid see materjal ei ole avalikustatud.
[redigeeri] Lahkumine RHCP'st ja järgnev sõltuvus narkootikumidest
Blood Sugar Sex Magiku märkimisväärne ja ootamatu edu tõi kaasa selle, et Frusciante hakkas vihkama bändi edustaatust. Ta tunnistas, et oli esialgu nautinud bändi hedonistlikku olemust, kuid "20-ndaks eluaastaks hakkasin ma asja õigesti tegema, vaatama seda kui kunsti, mitte kui pidutsemist ja tüdrukute saamist. Selle tasakaalustuseks pidin ma olema eriti tagasihoidlik ja eriti anti-rockstaar." Frusciante on hiljem öelnud, et bändi tõus populaarsusesse oli "liiga kõrge, liiga kauge, liiga ruttu. Tundus, et kõik toimub korraga ja ma ei suutnud sellega kohaneda." 1992. aasta 7. mail, pärast Tokyo kontsertit, lahkus Frusciante bändist, mis tundus olevat lõplik.
Ta hakkas kasutama narkootikume ning ka Kiedis oli pärast 5-aastast puhas olekut uuesti tarbima hakanud. Noor Frusciante oli inspireeritud narkootikumide pruukimisest, sest ta vaatas teisi kui oma iidoleid. Ühes intervjuus on ta öelnud: "Tüübid, kes pruukisid kanepit, tundusid mulle täiesti luuseritena. Ma harjutasin 10 kuni 15 tundi päevas kitaari. Mulle tundus, et ma ei suuda ennast kunagi väljendada. Kui ma sain teada, et Flea oli igal kontserdil pilves, inspireeris see mindki pruukima hakkama." Peale lahkumist ütles Frusciante bändile, et pressile võib öelda, et ta läks lihtsalt hulluks.
Frusciante vajus sügavasse depressiooni, ei suutnud kirjutada muusikat ega mängida kitarri. Mõne aja keskendus ta maalimisele ning lindistas 4-track'il erinevaid lugusid, mida ta RHCP's olles oli kirjutanud. Ta hakkas tarbima heroiini ning sellest kujunes eluohtlik 4-aastane sõltuvus, muutumaks inimlaibaks, olles ühe jalaga hauas.
Frusciante on hiljem öelnud: "Kui ma alguses otsustasin sõltlaseks hakata, oli see täiesti selge otsus. Ma olin väga kurb ja kui ma pilves olin, tundsin ma end alati õnnelikuna, seega ma atvasin et ma peaksin koguaeg pilves olema. Ma ei tundnud ennast kunagi süüdi - ma olin alati uhke sõltlaseks olemise üle."
Artikkel, mis ilmus 1996. aastal New Times LA's, kirjeldas Frusciantet kui skeletti kaetud nahaga. Oma sõltuvuste kõrghetkel ta oleks peaaegu surnud vereinfektsiooni tõttu. Ta käevartele tekkisid armid, sest ta süstis heroiini ja kokaiini ebaõigelt, jättes järele püsivad mädapaised. Ta Hollywood Hillsi kodu seinad lagunesid ja olid kaetud graffitiga. Hiljem põles maja tulekahju tõttu maha.
Sellel ajal külastasid näitleja Johnny Depp ja Gibby Haynes (Butthole Surfers) ning filmisid majas toimuvat ja Frusciante olukorda ning panid sellele lühifilmile nimeks Stuff.
[redigeeri] Niandra Lades and Usually Just a T-Shirt
Frusciante alustas oma esimese sooloalbumi, Niandra Lades and Usually Just a T-Shirt, kirjutamist aastal 1992, vahetult enne bändist lahkumist. Poelettidele jõudis see alles märtsis 1994 American Recordsi all. Frusciante osales produtseerimises, lauldes ja mängides peaaegu kõik instrumendid ise.
See album märgistab Frusciante lo-fi stiilis soolotööde algust, mis on domineeriv ka tema hilisemas loomingus. Paljud lood sisaldasid psühhedeelseid kitarrisaunde ja imelikke efekte, näiteks tagurpidised instrumentaallood ja vokaali kiiremaks või aeglasemaks seadmine. Frusciante laulmine albumil oli väga toores ja tihtilugu ka üsna arusaamatu.
Kaks nime vihjasid esimesele ja teisele plaadile duubelalbumist, mõlemal plaadil oli täiesti erinev saund. Niandra Lades oli sarnasem ta varasemale loomigule, kuid siiski erinev sellest, mida ta Chili Peppersiga tegi. Idiosünkraatsed lood nagu näiteks "Your Pussy's Glued to a Building on Fire" ja "Running Away Into You" rõhutasid eriti kontrasti. Niandra sisaldas ka kaverit Bad Brainsi "Big Takeover'ist". Usually Just a T-Shirt sisaldas abstraktsemaid töid ning sellel oli palju instrumentaallugusid, millest vähesed omasid traditsioonilise laulu struktuure. Iga laulu sellel plaadil on ilma nimeta.
Frusciante väitis, et muusika on kink tema vaimudelt, kes sageli räägivad temaga. Ta ütles vaimude kohta: "Mul oli nii hea meel, et keegi mulle külla tuli. Ma tegin neile süüa. Kui nad lahkusid, ma nutsin."
[redigeeri] Smile From the Streets You Hold
Frusciante 1997. aasta sooloalbum Smile From the Streets You Hold anti välja selleks, et ta saaks raha narkootikumide jaoks, seda on Frusciante ise öelnud. Hiljem likvideeriti see turult Frusciante enda poolt. See oli kirjutatud ja lindistatud vägagi Niandra Lades'i stiilis: lo-fi, õhkõrna ja ebakindla kitarrimänguga ja toore, kirgliku vokaaliga, mis kohati on arusaamatu. River Phoenix, kes on lahkunud elavate kirjast, laulis kahes loos - "Well, I've Been" ja "Height Down", mängides viimasel ka kitarri. Frusciante on lubanud, et kunagi laseb ta antud albumi uuesti välja.
[redigeeri] Tagasitulek
Aastal 1997 loobus narkootikumidest täielikult ja otsustas puhtaks saada ning paraneda. Osa ravimisest hõlmas tema hammaste väljatõmbamist ning nende asendamist implantaatidega, et vältida infektsiooni.
Järgnevatel aastatel hakkas ta elama spirutaalsemalt ja askeetlikumalt. Ta muutis oma dieeti ja harjutas joogat. Tema suhtumine narkootikumidesse muutus täielikult: "Ma ei tunne vajadust narkootikume pruukida. Ma tunnen ennast praegu palju rohkem pilves selle oleku pärast, millesse inimene võib sattuda, kui ta pühendab ennast millelegi, mida ta väga armastab. Ma isegi ei kaalu nende võtmist, nad on täiesti mõttetud. Püüdes saada parimaks muusikuks, süües tervislikku toitu ja tehes joogat tunnen ma ennast palju rohkem pilves kui ma tundsin viimaste narkootikumide tarbimise aastate jooksul."
Hoolimata oma piinarikkast kogemusest sõltlasena, on Frusciante mitmes intervjuus öelnud, et ta ei suhtu sellesse aega kui pimedasse perioodi. "Ma ei vaata seda nii. See oli periood, kui ma õppisin, kui ma sain omal pea selgeks kõige suhtes mida mul oli vaja teada. Ma väga hindan seda perioodi oma elus," ütles ta 2006. aasta intervjuus.
Muusikaliselt, järgnevatel albumitel, hakkas ta ära liikuma oma kitarrivirtuooside mõjutustest, proovides erinevaid new-wave saunde, akordidevahetusi ja toone ning vähendades oma hard- ja heavy metal soolosid. Californicationi ajal oli Frusciante mõjutatud muusikutest ja bändidest, keda ta sel ajal kuulas. Nendeks olid Matthew Ashman Bow Wow Wow'st, Bernard Sumner New Orderist ning 80ndate bändi The Cure tööd.
