Vladlen Livšits

Allikas: Vikipeedia

Võimalik autoriõiguste rikkumine.
Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele.

Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

Teksti allikas: http://www.virumaa.ee/discuss/msgReader$7137

Vajab toimetamist

Vladlen Moissejevitš Livšits (Владлен Моисеевич Лившиц; sündinud 1. novembril 1929 Harkivis (Ukraina)) on Eesti insener ja psühholoog.

Vladlen sündis arsti perekonnas.

Alates 1948. aastast elab Eestis. Lõpetas kiitusega 1953. a. Tallinna Polütehnilise Instituudi kütuste keemilise tehnoloogia erialal. 1953.-1957. a. töötas Kiviõli Põlevkivikeemia-tehases. 1974. a. asus tööle Põlevkivi Instituuti (Kohtla-Järvel) ja töötas seal töö teadusliku organiseerimise labori juhatajana kuni pensionile minekuni 1990. a. 1994. kuni 1999. a. töötas Virumaa Kõrgkoolis psühholoogia õppejõuna dotsendi ametikohal. On kaugõppes kaks aastat õppinud Tartu Ülikoolis matemaatikat. 1967. a. sai teenelise inseneri aunimetuse ja samal aastal vabariikliku preemia formaliini tootmisprotsessi optimeerimise eest arvutitehnika abil. 1969. a. kaitses psühholoogia- alast kandidaadiväitekirja Leningradi Riiklikus Ülikoolis [1] (juhendaja prof. Boriss Lomov [2]). 1981. a. sai vanemteaduri kutse tööpsühholoogia eriaal. 1994. a. valiti VL Rahvusvahelise Psühholoogiaakadeemia (Venemaa) välismaiseks kirjavahetajaliikmeks. Aastatel 1974-1985 töötas VL välja ja juurutas paindliku tööaja süsteemi N. Liidus. Paindlike graafikute [3] levitamisel tegi ta tihedat koostööd tuntud kirjaniku ja ajakirjaniku Aleksandr Levikoviga[4] ja Pulitzeri preemia laureaadi, ajakirjaniku David Shipleriga (USA) [5]. Antud teemal korraldati tema initsiatiivil kaks teaduslik-praktilist konverentsi: 1980. a. vabariiklik ja 1987. a. üleliiduline. 1984. a. avaldas ta paindlikule ajale pühendatud monograafia. 2000. a. avastas ja uuris VL koostöös professor V. Skvortsoviga oma abikaasa, kunstnik Lea Livšitsi (surnud 1999. a.) stohhatüüpiates esinevaid fraktaalstruktuure ja tuli järeldusele, et monotüüpia (kuhu kuulub ka stohhatüüpia) on oma olemuselt fraktaalkunst. 2005. a. avaldas VL trükis A. Kolmogorovilt [6]viimase eluajal saadud materjalid gnoseoloogilise printsiibi kohta, formuleeris Kolmogorovi laiendatud gnoseoloogilise printsiibi, samuti Jungi kaksikute gnoseoloogilise printsiibi ning avaldas Psühholoogilise manifesti. On eksperimentaalselt mõõtnud iseõppimise kiirust informatsiooniühikutes (1976). Avastas ja kirjeldas iseõppimise protsessi lainelist iseloomu, kasutades muutuva struktuuriga labürintide meetodit (1967). On välja pakkunud indiviidile orienteeritud ühiskonna juhtimise süsteemi (makronanojuhtimine), aga ka psühhologiseeritud gümnaasiumi loomise printsiibid. 1991. a. avaldas ta artikli, kus analüüsis võimalust suurendada süsteemi töökindlust seadmete (elementide) reservi loomise asemel energia või informatsiooni varu arvel (JIT töökindluse printsiip). VL viimased tööd on seotud pedagoogilise logistikaga ja sünnieelse psühholoogiaga. Üldse on avaldanud rohkem kui 100 teaduslikku publikatsiooni.