Kolmekümneaastane sõda

Allikas: Vikipeedia

Kolmekümneaastane sõda oli sõda, mis peeti 1618–1648 põhiliselt Saksa-Rooma riigi territooriumil Kesk-Euroopas, kuid milles osales enamik Euroopa riike. Sellel oli palju põhjusi, kuigi algusest peale oli tegemist konfliktiga protestantismi ja katoliikluse vahel. Tähtsat osa mängis ka Praha defenestratsioon (Saksa-Rooma Riigi keisri Ferdinand II saadikute aknast välja viskamine Prahas). Lisaks oli mängus Habsburgide dünastia saatus.

[redigeeri] Sõja eeldused

Augsburgi usurahu (1555) kinnitas esimese Speyeri maapäeva tulemused ning tegi lõpu kokkupõrgetele Saksamaa luterlaste ja katoliiklaste vahel.

See nägi ette, et

Saksa vürstid (neid oli 360) võivad valida religiooni (luterluse või katoliikluse) oma territooriumil vastavalt südametunnistusele.
Kiriklikus piiskopile alluvas riigis elavad luterlased võivad jääda luterlasteks.
Luterlased võivad jääda territooriumile, mis nad pärast Passau rahu (1552) on katoliku kirikult vallutanud.
Katoliku kiriku piiskopid, kes on pöördunud luterlusse, peavad oma territooriumi (peapiiskopiriigi või piiskopiriigi) ära andma.

Samas ei öeldud Augsburgi usurahus midagi kalvinismi kohta, mis levis näiteks Šveitsis ja Pfalzis. See tekitas lisapingeid ning tõi hiljem kaasa Pfalzi olulise rolli sõja alguses.

17. sajandi alguses kasvasid Euroopa suurriikide vahel pinged. Hispaania oli huvitatud Saksa riikidest, sest Hispaania kuningas Felipe II oli Habsburg ning talle kuulusid maa-alad Saksa riikide läänepiiride ümber; Prantsusmaa oli huvitatud Saksa riikidest, sest ta tahtis vastu seista Prantsusmaa idapiire ümbritsevate Habsburgide võimsuse kasvule; Rootsi ja Taani olid majanduslikel põhjustel huvitatud Läänemere-äärsetest Põhja-Saksa riikidest.

16. sajandi teise poole jooksul kasvasid ka usulised pinged. Augsburgi usurahu kärises, sest pöördunud piiskopid ei andnud oma piiskopiriike ära. Kogu Saksamaal levis kalvinism, mis lisas piirkonda veel ühe religiooni. Ida-Euroopa katoliiklased (Poola ja Austria Habsburgid) püüdsid katoliikluse võimu taastada. Habsburgid olid huvitatud ainult oma võimu laiendamisest, nii et mõnikord tegid nad koostööd protestantidega. Keiser Rudolf II ja talle järgnenud keiser Matthias ei olnud agressiivsed katoliikluse eestvõitlejad, rohkem huvitas neid Habsburgide võimu tugevdamine ja valduste suurendamine. Nad olid tolerantsed, nii et levida said erinevad religioonid. Rootsis ja Taanis elasid põhiliselt luterlased.

Vägivald algas Saksa linnast Donauwörthist, kus elas luterlasi, kuid katoliiklased olid enamuses. Katoliiklased tahtsid korraldada linnas protsessiooni, kuid luterlased ei tahtnud seda lubada, mistõttu linnas puhkes 1606 mäss. See ajendas Baieri hertsogit Maximiliani (1573–1651) katoliiklaste poolel sekkuma. Pärast vägivallatsemise lõppu tundsid end kõige suuremas ohus olevat Saksamaa kalvinistid (see religioon oli veel kujunemas ja suures vähemuses), nii et nad moodustasid Protestantliku Uniooni (1608) Pfalzi kuurvürsti Friedrich IV (1583–1610) juhtimisel. Friedrich IV valitses Reinimaa-Pfalzi, üht neist riikidest Reini jõe ääres, mida Hispaania endale tahtis. Protestantliku Uniooni moodustamine ajendas katoliiklasi looma Katoliikliku Liiga (1609) hertsog Maximiliani juhtimisel (nii Pfalzi Friedrich kui ka Baieri Maximilian pärinesid Wittelsbachi dünastiast).

Saksa-Rooma Riigi keiser ja Austria valitseja Matthias suri 1619 lastetuna, ent ta oli valinud pärijaks oma nõo Steiermarki Ferdinandi, kes sai Böömimaa kuningaks ja keiser Ferdinand II-ks. Ferdinand oli ustav katoliiklane, kes oli saanud hariduse jesuiitide juures, ning ta tahtis katoliiklust taastada, mistõttu ta oli Böömimaal, kus olid suures enamuses kalvinistid, ebapopulaarne.

Böömimaa kuningas oli valitav ning Böömimaa valis endale juhiks Pfalzi kuurvürsti Friedrich V, kes järgnes Protestantliku Uniooni rajajale Friedrich IV-le ja oli Inglismaa kuninga James I tütre Elizabethi abikaasa. Kui Ferdinand II saatis oma esindajad ühte Böömimaa lossi, et valmistada ette oma saabumist ja kuningaks saamist, siis Böömimaa kalvinistid viskasid nad lossi akendest välja (saadikud jäid ellu, sest maandusid sõnnikuhunnikusse). See sündmus (Teine Praha defenestratsioon) oli alguseks Böömimaa ülestõusule ning oli Kolmekümneaastase sõja sädemeks. Sõda jagunes neljaks perioodiks: Böömi-Pfalzi periood, Taani periood, Rootsi periood ja Prantsuse-Rootsi periood.