Murdmaasuusatamine
Allikas: Vikipeedia
Murdmaasuusatamine on spordiala, milles võisteldakse suusatamises.
Sõltuvalt võistluse iseloomust kasutatakse murdmaasuusatamises kas klassikalist või vabastiili (uisustiil).
Sisukord |
[redigeeri] Varustus
Klassikalise ja vabastiili sõitmiseks tarvitatakse parimate tulemuste saavutamsieks eri omadustega suuski. Uisusuusk on lühem ja jäigem kui klassikalise sammu sõitmiseks mõeldud suusk. Klassikalise sammu sõitmise puhul määritakse suusa keskosale pidamismääret ja muule osale libisemismääret, uisusammu sõitmiseks määritakse libisemist tervele suusale.
Suusakepid on klassikalise sammu sõitmisel lühemad kui uisusammu sõitmisel, mida sõidetakse peamiselt paaristõugetega ja seetõttu kasutatakse ka märksa pikemaid keppe.
Suusasaapad on klassikalise sammu sõitmiseks madalamad ja lubavad kanna-pöialiigesel rohkem liikuda kui uisusammu sõitmiseks tarvitavate saabaste puhul, mis toetavad liigest tugevalt külje pealt. Suusavahetusega sõidu puhul tarvitatakse universaalsaapaid.
[redigeeri] Ajalugu
Esimesed murdmaasuusatamise võistlused peeti 1767 Norras Kristianias (praegune Oslo).
Murdmaasuusatamine on taliolümpiamängude kavva kuulunud 1924. aastast. Esimestel mängudel võistlesid mehed 18 ja 50 km distantsil. 1936 lisandus olümpiaprogrammi 4×10 km teatesuusatamine. 1952 võistlesid murdmaasuusatamises esimest korda naised (10 km distantsil). 1956 asendati meeste 18 km distants 15 km distantsiga ning võeti kavva naiste 3×5 km teatesuusatamine. 1964 lisandus naiste 5 km distants ning 1976 suurendati teatenaiskonda 1 liikme võrra. 1984. aastast võisteldakse ka naiste 20 km distantsil. Igal individuaalalal võib olümpiamängudel ühest riigist võistelda 4 sportlast ning teatesuusatamises 1 võistkond.
Rahvusvahelise Suusaföderatsiooni poolt 1925 korraldatud suusavõistlused meestele nimetati 1937 tagantjärele maailmameistrivõistlusteks, naised võistlevad murdmaasuusatamises maailmameistrivõistlustel 1954. aastast.
Kuni 1980-ndate aastateni tunti ainukese sõidustiilina klassikalist suusasammu. Üks esimesi, kes hakkas kasutama uisusammu, oli ameeriklane Bill Koch 1980-ndate alguses. Eraldi sõiduviisina sai uisusamm eluõiguse MM-l 1987 ja taliolümpiamängudel 1988. See tähendab, et osa distantse sõidetakse klassikalises, osa vabastiilis. Teatesuusatamistes näiteks sõidetakse kaks esimest etappi klassikalises ja kaks viimast vabastiilis.
Eestis hakati sportlikku suusatamist laialdasemalt harrastama alles pärast Esimest maailmasõda. Esimesed Eesti meistrivõistlused peeti 1921 Tartus Emajõe jääl, distants oli 25 km. 1923 selgitati Viljandi järvel 3 km distantsil esimene Eesti meister naissuusatajate hulgas. Murdmaal hakati meistrivõistlusi korraldama 1929. 1938 võtsid Eesti sportlased Lahtis (Soome) osa MM-võistlustest, kuid tulemused olid tagasihoidlikud.
Esimese suusatajana Eestist osales taliolümpiamängudel Vello Kaaristo (Krassikov) 1936, kes tuli 18 km distantsil 30. ning suusamaratonis 23. kohale.
[redigeeri] Vaata ka
[redigeeri] Välislingid
