Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei
Allikas: Vikipeedia
 |
Võimalik autoriõiguste rikkumine. Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele. Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud. |
| Vajab toimetamist |
Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (saksa keeles: Nationalsozialistische Deutsche Arbeiterpartei, lühendatult NSDAP) oli poliitiline partei, mis tuli Saksamaal võimule 1933. aastal, kui Adolf Hitler sai Saksamaa ainuvalitsejaks. NSDAP oli valitsev poliitiline jõud, mille ideoloogia alusel ehitati pärast nn. Weimari vabariigi langemist üles NSDAP liidri Adolf Hitleri poolt juhitav totalitaarne Kolmanda Reichi riik (1933-1945).
Pärast Teise maailmasõja lõppu kuulutati NSDAP ebaseaduslikuks. Enamik NSDAP tippjuhtidest arreteeriti (välja arvatud Adolf Hitler, kes sooritas enne Teise maailmasõja lõppu enesetapu) ja mõisteti Nürnbergi protsessil süüdi inimvastastes kuritegudes.
Sisukord |
[redigeeri] Partei ajalugu
1919. aasta sügisel sattus Hitler juhuslikult ühe vasttekkinud väiksema poliitilise partei, Saksa Tööliste Partei, koosolekule. Hitlerile hakkasid partei seisukohad meeldima, ta asus partei liikmeks ning 1921. aastal sai temast partei juht.
Partei juhina muutis ta erakonna nime, milleks sai Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei. Sõna “natsionaal” abil soovis Hitler parteisse saada rahvuslikult meelestatud poliitilisi jõude, sõna “sotsialistlik” pidi liikmeskonda tooma aga sotsiaaldemokraatlike vaadetega inimesi, kes soovisid parandada töölisklassi olukorda.
Partei kasutas Hitleri juhtimisel tihti vägivalda, rünnates oma oponente ning asutati rünnakrühm, mida rahvas hakkas vormi järgi pruunsärklasteks kutsuma.
1922. aastal halvenes riigi majanduslik olukord aga järsult ning 1923. aasta novembris toimus Münchenis “Õllekeldri riigipöördekatse” – esimene natside väljaastumine. See ebaõnnestus ning Hitler ja tema liitlased arreteeriti.
Vanglas viibis Hitler veidi alla aasta, mille jooksul kirjutas ta raamatu “Mein Kampf”. Samuti jõudis Hitler järeldusele, et võimule tuleb saada seaduslikult. Ta asus parteid tugevdama ja levitama oma seisukohti üle Saksamaa, milles sai tähtsa positsiooni tulevane propagandaminister Joseph Goebbels. Tuleb märkida, et natside ajalehe “Völkischer Beobachter’i” peatoimetaja oli Tallinnast pärit Alfred Rosenberg.
1929. aastal sattus USA sügavasse majanduskriisi, mis 1930. aastal jõudis ka vahepeal kosunud Saksamaale. Suurenes töötus ning see tõstis Hitleri partei populaarsust, kes lubas tööd ja turvalist elu. Natsipartei edule andis 30ndate alguses kaasa ka Hitleri võimas valimiskampaania – ta kasutas selle raames esimese poliitikuna lennukit, lennujaamades ootas teda Mercedes ning ühe päeva jooksul pidas ta erinevates asulates kokku kuni 10 kõnet.
Sõnavõttudes asus ta ründama juute, kes pidid riigi kehvas olukorras süüdi olema ning lubas, et natsid suudavad riigi majanduse taas korda saada.
1933. aasta 30. jaanuaril määraski Weimari Vabariigi viimane president Paul von Hindenburg (1848-1934) Hitleri Saksamaa valitsusjuhiks ehk kantsleriks. Et valitsuses oli natsidel vähe kohti, kuulutas ta kohe välja ennetähtaegsed valimised.
