Svastika
Allikas: Vikipeedia
| See artikkel vajab toimetamist |
Svastika ehk haakrist on väga vana kujund, mis on kasutusel õnnemärgina.
Sõna svastika tuleb sanskriti keelest (Devanagari स्वस्तिक). Sanskritikeelne nimetus koosneb aga sõnadest su — "hea" ja asti — "olema".
Kristlikus sümboolikas nimetatakse svastikat Crux Gammata.
[redigeeri] Ajalugu ja leviala
Nii Aasias kui ka Euroopas on svastika alati olnud maagiline sümbol. Kõige vanem jälg svastikast on pärit neoliitikumist. Svastikat on leitud Trooja varemetest. Indias ilmub see märk 4. sajandil eKr, Hiinas 5. sajandil pKr. Saja aasta pärast, 6. sajandil jõuab svastika koos budismiga, mille üheks sümboliks svastika sai, Jaapanisse.
Kõige varasemaid svastika näiteid on leitud Sumerist ja praeguse Pakistani aladelt ja neid on peetud 5000 aastat vanadeks. Üldlevinuks muutus svastika aga 1000 aastat eKr.
Svastikat ei ole teadaolevalt kasutatud Egiptuse, Assüüria ega Babüloonia kultuurides. Samuti ei teata, kas Ameerikas svastikat tunti.
Eestis on haakristi kasutatud peamiselt setude juures. Eriti ornamendina vöökirjades.
[redigeeri] Tähendus
Algselt võis svastika olla päikese sümbol.
Hiinas, Jaapanis ja Indias seostatakse svastikat budismiga, kus see on majandusliku heaolu ja taassünni sümbol.
Skandinaavias seostati svastikat äikesejumal Thoriga.
Ka mujal tähendas svastika põhiliselt jõudu, energiat, õnne ja head tervist.
Svastika muutus läänemaailmas negatiivsuse sümboliks, kui Hitler selle haakristi nimetuse all kasutusele võttis.
1908. aastal kirjeldab Guido List oma populaarsetes raamatutes muinasgermaani eeposest "Vanem Edda" svastikat kui vere puhtuse ja maagiliste teadmiste sümbolit.
[redigeeri] Vaata ka
- Fulfot
- Gammadion
- Merihobusüda
- Märk
- Sauvastika
- Tetraskelion
