Budism

Allikas: Vikipeedia

See artikkel on viletsas seisus.

Vajab toimetamist

Buddha Šākjamuni (Vello Väärtnõu illustratsioon)

Budism (ka buddhism, budalus) on traditsioonilise dateeringu järgi 563–483 eKr Põhja-Indias elanud Siddhārtha Gautama õpetusest alguse saanud usund ja filosoofia, üks vanim maailmareligioonidest. Õpetuse keskmes on kannatustest ning taassündide ahelast vabanemise püüdlus õigete eluviiside ning vaimsete praktikate abil. Peamine pühade tekstide kogu on Tripitaka, mis kanoniseeriti 3. sajandil eKr. Eksisteerib palju erinevaid koolkondi ning puudub keskne formaalne usuline autoriteet. Budismil on maailmas erinevatel andmetel 230 kuni 500 miljonit järgijat, eeskätt Bhutanis, Birmas, Hiinas (sealhulgas Tiibetis), Jaapanis, Kambodžas, Laoses, Lõuna-Koreas, Mongoolias, Sri Lankal, Tais, Taiwanil ja Vietnamis, aga ka Läänes, sealhulgas Eestis.

Budismi ajalugu

[redigeeri] Õpetuse alused

Buddha õpetuse neli õilsat tõde:

On olemas kannatus (dukha), mis tuleneb kulgemise ja muutumise paratamatuse mittemõistmisest ning väljendub sünni ja surma ringis (sansaaras).
Kannatusel on põhjus (avidya, 'teadmatus'), mis väljendub ahnitsemises või kiindumuses millegi/kellegi vastu (trišna).
Kannatusest (sh sansaarast) on võimalik vabaneda selle põhjustaja kaotamisega ja saavutada täielik vabanemine (nirvaana).
Selleks on olemas kaheksaosaline tee: õige vaade, kavatsus, jutt, tegu, eluviis, püüdlemine, mõtlus, keskendumine.

Budalase eesmärk on nirvaana (valgustus, kannatustest vabanemine, elu ja surma tsüklist väljumine). Meie oma "mina" ja asjade väline külg on buda õpetuse järgi vaid meelepete ja illusioon (maya, maaja), mis on olemas vaid niipalju, kui inimene talle ise väge annab.

Neli põhipahet budaluse käsitluses:

kõigi kuue meele (sealhulgas mõtlemine) kaudu saadav nauding,
lõbu tekkimisest, tagasitulemisest maailma,
väärusk,
nõmedus e. teadmatus (rumalus).

Õpetuse põhitunnuseid on väljendatud ka kolme faktorina:

püsimatus, muutuvus (kõik muutub, teiseneb);
kannatus, rahulolematus, viletsus (eelnevast tuleneva ebakindlusega)
minatus, isetus, hingetus (võimaldab kannatusi ületada).

Budalased ise nimetavad end ka dharma järgijateks või ka virgumisele viiva õpetuse järgijateks.

Ammu enne protsessilise maailmapildi välja kujuneeist tänapäeva füüsikas või filosoofias oldi budismis arusaamisel, et eksistentsi juhttunnuseks on protsessiline kulg, muutuvus, üleminek ühest olekuvormist teise. Kõik tekkinu areneb, muutub ja kaob kunagi. Nähtuste püsikindlus ja ürgkehtivus on näiline. Mingil ajahetkel kindlas kohas ainuõigena näiv osutub teisel ajal või teises kohas illusoorseks ja vääraks.

Budalikes suutrates on hulgaliselt kohti, mis selgitavad, mil viisil elu – sünd, kasvamine, iseseisva elu alustamine, vaevanägemine, puudused, frustratsioon, puuduse all kannatamine, ihaldatust ilma jäämine, haigused ja surm – toob endaga inimestele kannatusi kaasa. Inimlike kannatuste rada tähistavaks mõisteks on sansaara, millele vastandub kõigi maiste kirgede ja kannatuste lõpliku ületamise seisund nirvaana.

Budism ei ole teistlik õpetus nagu näiteks kristlus. Budismi järgi alluvad ümbersünnile ka jumalad, nagu kõik teisedki olendid siin maailmas.

Eksisteeriva efemeersuse mõistmisel on budismis oluline tähendus. Maailma muutuvuse, pidetuse ja püsituse nägemine vabastab liigsest klammerdumisest väliskeskkonna, sotsiaalsete konventsioonide ja lõpuks ka elu külge. Kõige suhtelisuse, teisenemise, mööduvuse tunnistamine laseb vabaneda jäigast dogmatismist ja vaimsest piiratusest. Kõik eksisteeriv – olendid, asjad, sündmused – kuulub samas kokku, on omavahel seotud ja vastastikuses sõltuvuses. Püsitustaju võib mõneski äratada nukruse kõige kaduvuse pärast, ent budistide meelest oleks õigem kõike efemeerselt vaadata kaastundliku, ent samas ka dharmade eri kombinatsioonide vaatemängu imetleva pilguga.

Seadmuseratas ehk Dharma ratas (Vello Väärtnõu illustratsioon)

Kui joogas rõhutatakse inimese individuaalse mina samasust maailmakõiksusega (Brahmaniga), siis budismis leitakse, et oma mina individuaalsust, subjektiivsust, erilisust pole mõttekas manifesteerida - individuaalne mina on budismi järgi vaid tähekombinatsioon, meele moodustis, kujutluste vili – hajus, püsitu, tinglik. Buddha õpetuse järgi on oma mina (laiemalt üldse oma individuaalsuse) väärkäsitus inimliku nõmeduse ja kannatuse olulisemaid allikaid. Budismi ürikuis on palju juttu sellest, mida mina ei ole. Näiteks pole see ei kogu keha ega mõni kehaosa eraldi, ei tunne, aisting, taju, mõte, meenutus ega kõik need koos võetuna.

[redigeeri] Tekstid

Budaluses on suurel arvul pühakirju, mis liigituvad teemade järgi kaanoniteks. Lisaks Buddha õpetustele sisaldavad need luulet, filosoofiat, ajalugu, elulugusid, praktilisi harjutusi jpm.

Buddha sõnad ja loengud õpiti pähe ja anti edasi suusõnaliselt aastasadu ja kirjutati hiljem üles palmilehtedele. Esmalt pandi kokku tekstide kogu, mis kannab paali keeles nime Tipitaka ('Kolm korvi'). See kanoniseeriti kolmandal budistide kogunemisel keiser Ašoka ajal (270-230 eKr) ning on budismi tähtsaim pühakiri. Tripitaka koosneb kolmest osast: (Vinaja-pitaka (tiibeti k dul ba, juhised munkadele ja kloostrireeglid); (Suutra-pitaka (tiibeti k mdo, Buddha õpetuskõned); (Abhidharma-pitaka (tiibeti k mngon chos, filosoofilised traktaadid suutrad). Üheks tähtsamaks osaks peetakse Dhammapadat. Hiljem tekkinud koolkondadel on arvukalt teisi pühi raamatuid, näiteks Tiibeti budismis Kandžur. Kommentaare kirjutatakse tekstidele budistide poolt tänapäevani.

Esimeseks suutraks budaluses peavad kõik koolkonnad suutrat nimega "Dharmachakrapravartana" ('seadmuseratta käivitamine').

[redigeeri] Kombestik

Budistlik munklus ja kloostritraditsioon on praegu eksisteerivatest maailmareligioonidest kõige vanem.

Mungad ei võta osa tavapärasest ühiskondlikust elust. Hinajaanas kannavad mungad kollast rüüd, mahajaanas on eelistatud punane. Pea on munkadel ja nunnadel paljaks aetud, enamus järgib tsölibaati. Hierarhia munkluses eksisteerib, kuid väliseid tunnused puuduvad, st kõik mungad on väliselt võrdsed.

Mõnedes Tiibeti budaluse koolkondades, näiteks nyingmapas, on kooselu naistega lubatud.

Paljudes maades on kombeks, et noormehed elavad mõned kuud templis/kloostris mungaelu, kus nad järgivad kombeid, mediteerivad, saavad õpetust jm vajalikku. Samamoodi võib aga igaüks, sõltumata vanusest ja soost, ka igal muul eluperioodil mõnda aega templis/kloostris elada.

Rahvabudism avaldub igapäevaelus altarite eest hoolitsemises ja palvetes, amulettide kasutamises, templite-kloostrite külastamises ning paljus muus. Kalendrilisi tähtpäevi võib olla üle viiekümne. Altarid on mitmesuguse kujuga nähtavale kohale paigutatud väikesed katusega kaetud ehitised, kus kesksel kohal on Buddha või mõne pühaku kuju või pilt. Altarite eest hoolitsetakse igapäevaselt: puhastatakse, värskendatakse, süüdatakse küünlad ja suitsuküünlad, asetatakse lilli ja ohvriande (jooke, puuvilju), loetakse väike palve jne. Igal majal, igal asutusel või ettevõttel ja kohal on oma altar. Amuletid ja talismanid on kaasaskantavad pühad esemed: medaljonid, käepaelad, värsked lillepärjad (sõidukites) jne. Templite külastamisel tehakse väike annetus, süüdatakse küünlaid, loetakse palveid, lisatakse õhukesi kuldlehekesi Buddha või pühaku kujule, ennustatakse jne. Kombed erinevad piirkonniti. Tiibetis on iseloomulik palveveskite keerutamine, mõnel pool helistatakse kellasid vms. Kohalviibivalt mungalt võetakse vastu õnnistusi (pühitsetud vesi, õnnistussõnad, käepael talismaniks jne). Rahvabudism ei pruugi seada piiranguid toiduvalikule ega muudele igapäevaelu kommetele.

Sümbolid: ratas, kala, merikarp, vaas, lill, vihmavari, palvelipp, lõputu sõlm. Püha lause (mantra): "O(o)m mani padme hu(u)m" (on ka teisi kirjapilte), millel on palju tõlgendusi. Buddha kujud ilmusid u. 1. saj. eKr, varasematel aegadel kujude loomist tauniti.

Ajaarvamist loetakse theravaadas) Buddha virgumisest (543 eKr). Budism oli riigiusk ajaloolises Tiibetis ning on praegusel ajal Bhutanis, Sri Lankas, Birmas ja Tais ning on laialdaselt levinud Hiinas, Jaapanis, Koreas, Mongoolias, Laoses, Kambodžas, vähemal määral ka Nepalis, Malaisias, Vietnamis, Ida-Siberis jm.

[redigeeri] Koolkonnad

Kõiki budiste ühendavat keskset võimu pole kunagi olnud. Iseloomulik on tolerantsus teiste uskude suhtes.

Budismis on väga palju erinevaid koolkondi, mida on erinvalt rühmitatud. Ühe levinud jaotuse järgi jaguneb budisim hinajaana ja mahajaana koolkonnaks. Teise jaotuse järgi on peamisi koolkondi kolm: nikaja (nikaya), mahajaana (mahayana) ning vadžrajaana (vajrayana). Nikaja koolkonnast on tänapäeval olemas vaid theravaada (theravada) koolkond, mis tugineb üksnes pali kaanonile. Pali kaanonit loetakse vanimaks ning selle suutraid tunnustavad kõik budismi koolkonnad. Nikaja ja theravaada budismi kohta kasutatud nimetust hinajaana ('väike vanker') on peetud ebakohaseks ja isegi solvavaks, kuna nimi nagu viitaks, et mitte kõik ei pääse sellele.

Mahajaana - Theravaada - Lamaism - Zen-budism

Lootose troon buddadele (Vello Väärtnõu illustratsioon)

[redigeeri] Vaimulikud

bogdogeegen – budismi peavaimulik Mongoolias.
hubilgaan – Mongoolias taaskehastunud kõrgem vaimulik.
tulku – Tiibeti budaluses taaskehastunud suur õpetaja.

[redigeeri] Budaluse geograafia

Budism on levinud järgmistes maades:

Esimene grupp maid, kus budism on traditsioonina eksisteerinud sajandeid:

Tiibet, kus eksisteerib budismi vorm mahajaana. Tuntud Tiibeti budismi nime all.
Hiina puhul võib rääkida Hiina budismist.
Jaapan omab isikliku rahvuspärast Jaapani budismi.
Korea
Lõuna-Korea
Vietnam
Kambodža
Tai
Sri Lanka
Mongoolia
Venemaa
Birma (Myanmar)
Nepal
Indoneesia
Laos

Munk (Vello Väärtnõu illustratsioon)

Viimane aastasada on teinud budismi populaarseks ka läänes. Juba on ehitatud kloosterid ja templeid Inglismaal, Prantsusmaal, Saksamaal ,Hollandis, Belgias, Rootsis, Hispaanias, Šveitsis, Ukrainas, Poolas,Norras, Soomes ,Lätis, Leedus, Ungaris, Kanadas, USA-s, Lõuna-Ameerikas, Austraalias.

[redigeeri] Budalus Eestis

Kerjakauss (Vello Väärtnõu illustratsioon)

Budaluse ajalugu Eestis algas 20. sajandi alguses, mil Eestis tegutses buda munk vend Vahindra, kodanikunimega Karl Tõnisson (ka Karlis Tennissons), kelle XIII dalai-laama nimetas Esimeseks Läti, Eesti ja Leedu budistlikuks peapiiskopiks. Vend Vahindra lahkus Eestist 1930. aastatel ning suri 1962. aastal Birmas pühakuna.

Aastatel 1982–1988 tegutses Eestis Vello Väärtnõu juhtimisel budistlik ühendus – Eestimaa Budistlik Vennaskond, kes asutas Eesti Nyingma traditsiooni. See oli tuntud rahva hulgas Taola nime all ja asus Tallinnas Kadriorus.

Traditsiooni kohaselt alustati esimese stuupa ehitamisega, mis püstitati kunstnik Jüri Arraku suvekodusse Pangarehele. Ehituses osalesid Jüri Arrak, Urve Arrak, Jaan Arrak, Jaanus Tamm, Siim Jõesaar ja Vello Väärtnõu. Stuupa ülemise osa, mis sümboliseerib Brahma taevaid, tegi Vigala Sass, rahva hulgas tuntud ravitseja ja maausuline.

1984–1985 aastal ehitati kolm stuupat Läänemaale, Haapsalu lähedale. Taola poolt on rajatud siiani ainukesed Eesti stuupad.

Tõlgiti suur hulk budistliku kirjandust eesti keelde.

Praegu tegutsevad Eestis Eesti Budistlik Kogudus "Drikung Kagyu Shri Ratna Keskus" ja Tiibeti Budismi Nyingma Eesti Kogudus, Lääne Budistliku Vennaskonna Sõprade kohalik osakond, budalikku kirjandust väljaandev Dharma kirjastus, Budismi Instituut ja Eesti-Tiibeti Kultuuriselts. Tallinnas on buda tempel.