Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar
Allikas: Vikipeedia
Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar (sünnijärgselt Vladimir-Georg-Julian Orgusaar, 1953-1976 Vladimir Karasjov) on 14. detsembril 1931 Tallinnas sündinud publitsist, ajaloolane ja filmimees.
Pärast isa surma Venemaale viidud, õppis Georg Orgusaar Tomski ülikoolis ajalugu ja kirjandust ning Moskvas VGIK-is filmiteadust ja -lavastamist, misjärel osales 1964-1965 nn. kinematograafilise teatri loomisel Moskvas.
Hiljem, aastast 1966 pühendus ta autorifilmide tegemisele. Tema suurtööks kujunes neljatunnine mängufilm "Lindpriid", mis ei saanud Eesti Telefilmi ega kompartei juhtkonna käest esitusluba, film pandi 1971 riiulile ja kästi mõne aja pärast hävitada. Kolleegide abiga õnnestus "Lindpriid" päästa ning 18-aastase hilinemisega jõudis see ka publikuni. Pärast filmitöökeeldu Eestis, tegi Karassev-Orgusaar valiku priiuse kasuks paguluses ja palus poliitilist varjupaika Prantsusmaal, kus jätkas tegevust publitsisti ja filmikriitikuna.
Sisukord |
[redigeeri] Tagasi Eestis ja lahkumine
Eestisse naasnuna tegi Karassev-Orgusaar 1960. aastatel Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi juures peamiselt tõsielufilme, vaagides neis möödaniku seoseid olevikuga. Poliitilistel ettekäänetel osa tema filme keelustati. Samal ajal töötas ta poole kohaga nädalalehe Sirp ja Vasar filmikriitika osakonnas.
Õppinud varem ajalugu ja kirjandust ning läbinud Hruštšovi poliitilise sula tippajal kinematograafiainstituudi stuudiumi Moskvas, andis Karassev-Orgusaar tõhusa panuse Eesti filmiellu. Tema ajaloolises filmidokumentalistikas ei paistnud välja ühtki poliitiliselt valet nooti: üheks tööks oli “Eelkäija” (1967) Viktor Kingissepast, teine sama tsükli film “Pööripäev” (1968) oli juunipöördest, kolmas – “Väejuht” (1968) punasest komandarmist August Korgist! Ent triloogia iga film kandis teist, päris pealkirja: “Inimene ajaloo mängukannina”, “Inimmassid ajaloo mängukannina” ning “Stalin ja tema ohver”. Ja esimene neist avas eesti revolutsionääride traagikat. Teine —– tuli ekraanile sügisel 1968 ja pakkus vapustava võrdluspildi paar kuud varem Tšehhoslovakkiat tabanud invasiooniga. Kolmas arendas kompositsiooni Punase väljaku paraadiga, vastandades Stalinit ja paraadijuhti Korki —– Stalini üht terroriohvrit.
Loomingu- ja sõnavabaduse tõkestamise tõttu pöördus Karassev-Orgusaar 21. mail 1976 Cannes'i filmipidustusi külastava NSV Liidu kinematografistide grupi koosseisust Prantsusmaa ametivõimude poole palvega poliitilise varjupaiga saamiseks ning nõudis prantsuse üldsuse abil ka oma abikaasa Ene Rämmeldi ja poeg Tarahi väljapääsu NSV Liidust ja liitumist temaga Läänes, mis saavutati alles viie aasta pärast.
[redigeeri] Karassev-Orgusaar raadiopublitsistina
Märtsist 1981 algas Karassev-Orgusaare ligi poolteise aastakümne pikkune koostöö Vabadusraadio — Raadio Vaba Euroopa (RFE–RL) eesti ja venekeelsete saadete toimetustega. Tema peateemadeks kujunesid Eesti sovetiseerimise lugu ja selle tagajärjed. Aasta hiljem algatas ta RL-i kaudu Langenud Vabadusvõitleja Päeva tähistamise mõtte 27. märtsil – poliitilisel põhjusel vangistatud eesti teadlase Jüri Kuke hukkumise (Vologdas 1981) tähtpäeval. Raadiovestete autorina toetus ta oma loomulikule süüvimisvõimele, ainetundmisele ja oskusele paljastada sovetliku propaganda fraseoloogiat, alustades 1940. aasta juunipöörde müüdist ja lõpetades müüdiga rahvuskultuuride igakülgsest õitsengust 1980. aastate sovetiimpeeriumis. Ta suutis punavõimu autoriteeti lammutada ka psühhoanalüüsi vahenditega, juurelda ja selgitada üldtuntud tegelaste käitumismotiive või ülesastumiste tagamõtteid, näiteks Gustav Naani ning Jaan Kaplinski avalikke seisukohavõtte vaadeldes.
[redigeeri] Poliitiline ja kultuuritegevus
Vladimir Georg Karassev-Orgusaar valiti 1990 Eesti Kongressi saadikuks ja oli kahel järgneval aastal Eesti Komitee esindaja Prantsusmaal, samuti on ta Association France–Estonie — Pont de la Démocratie asutaja ning kaaspresident.
Ta on esinenud prantsuse ajakirjanduses ja korraldanud Pariisis Eestit tutvustavaid üritusi, muuhulgas Pompidou-keskuses ja Pariisi Soome Instituudis.
[redigeeri] Karassev-Orgusaare looming
Tõsielufilmid:
(juunipööret käsitlev triloogia "Inimmassid ajaloo mängukanniks")
- 1967 "Eelkäija" (stsenarist ja režissöör)
- 1968 "Pööripäev" (stsenarist ja režissöör)
- 1968 "Väejuht" (stsenarist ja režissöör)
- 1974 "Sepikoda" (režissöör ja stsenarist; kaasstsenarist Uno Maasikas)
- 1969 "Uus aeg" (stsenarist ja režissöör)
- 1973 "Rasked aastad" (stsenarist ja režissöör)
Mängufilm:
- 1971 - "Lindpriid" I - IV (Eessaare Aadu "Linnupriid" ainetel) stsenarist ja režissöör; operaator Rein Maran, kunstnik Tiiu Übi. Teleekraanile jõudis film 1989.
Raamatud:
- Vladimir-Georg Karassev-Orgussaar, "Molotov ja meie" [RFE raadiovestete sari, I raamat]. Stockholm, 1988
- Vladimir-Georg Karassev-Orgussaar, "Molotov, Vorošilov ja meie" [RFE raadiovestete sari, II]. Stockholm, 1988
- Vladimir-Georg Karassev-Orgussaar, "Molotov, Vorošilov, Soome epopöa ja meie" [RFE raadiovestete sari, III]. Stockholm, 1989
- Vladimir-Georg Karassev-Orgussaar, "Ždanov ja meie" [RFE raadiovestete sari, IV]. Stockholm, 1990
