Šlakikoonus
Allikas: Vikipeedia
Šlakikoonus (inglise cinder cone) on vulkaanilise tekkega kooniline küngas või mägi, mis kooneb peamiselt šlakist ja muust püroklastilisest materjalist.
Püroklastiline materjal, millest šlakikoonused on moodustunud, on enamasti basaltse või andesiitse koostisega. Koonused on enamasti järsu kaldega (10...40°). Aluselise koostise ja sellele vastava mineraalide sisalduse tõttu on šlakikoonused tumedat värvi. Vulkaaniline materjal, millest koonused on moodustunud, on kiirest jahtumisest tulenevalt enamasti klaasja struktuuriga. Koonuste kõrgus ulatub enamasti mõnekümnest mõnesaja meetrini.
Šlakikoonused esinevad tihti kiht- või kilpvulkaanide jalamitel, moodustades nn parasiitkoonuseid, mis toituvad peavulkaaniga samast magmakambrist. Šlakikoonuse tipus on kausisarnane kraater.
Maailma kuulsaim šlakikoonus on ilmselt Parícutin, mis on nime saanud samanimelise küla järgi, mille ta hävitas. Ainsa hoonena jäi külas püsti kirik. Kuulus on ta seepärast, et selle moodustumist on geoloogidel õnnestunud jälgida peaaegu algusest peale. See Mehhiko keskosas asuv andesiitne koonus hakkas moodustuma 20. veebruaril 1943. aastal ühe kohaliku taluniku maadele. Esimese päevaga kasvas koonus 40 meetri kõrguseks ja viie päevaga ületas juba 100 meetri piiri. Kaheaastase tegevuse jooksul kasvas koonus üle 400 meetri kõrguseks. Nagu enamik teisi šlakikoonuseidki, ei hakka ta tõenäoliselt enam kunagi tegutsema ehk tegemist on monogeneetilise vulkaaniga.
