Aleksander VII
Allikas: Vikipeedia
| Aleksander VII | ||||||||||||||||||
 |
||||||||||||||||||
|
Aleksander VII, Fabio Chigi (13. veebruar 1599- 22. mai 1667) oli paavst 1655-1667. Ta oli 237. paavst.
Fabio Chigi sündis Sienas Flavio Chigi ja Laura Marsigli 11-lapselises peres seitsmenda lapsena. Tema isa (teistel andmetel ema) oli Paulus V sugulane. Kuna Chigi oli viletsa tervisega ja saanud lapsepõlves ajurabanduse, ei saadetud teda gümnaasiumi, vaid ta omandas esimesed haridusalased teadmised emalt ja mainekatelt koduõpetajatelt nagu Andrea Cardi, Giovanni Battista Borghese ja Celsio Cittadini. Ta õppis Siena ülikoolis filosoofiat, õigusteadust ja teoloogiat. 1626 omandas ta doktorikraadi. Detsembris 1626 saabus Chigi Rooma, kus määrati Püha Stefanuse ordu kavaleriks. Ferrara aselegaadina teenis ta legaatide ja kardinalide Giulio Cesare Sacchetti ja Giovanni Battista Maria Pallotta alluvuses. Detsembris 1534 ordineeriti ta preestriks. Nuntsiusena Kölnis vahendas Chigi Kolmekümneaastase sõja lõpetanud Vestfaali rahulepingute sõlmimist Münsteris. Tema luuletuste kogu "Philomati musae iuveniles" ilmus 1656 Pariisis. Kardinalina toetas ta sulpitsiaane.
[redigeeri] Ametid
- 1626–1627 Signatura gratiae ja kohtutribunali ametnik
- 1627–1632 aselegaat Ferraras
- 1634 Malta inkvisiitor ja apostellik delegaat
- 8. jaanuar 1635 – 11. juuni 1639 Nardo piiskop
- 11. juuni 1639 – oktoober 1651 nuntsius Kölnis
- Oktoober 1651 – 7. aprill 1655 riigisekretär
- 19. veebruar 1652 – 7. aprill 1655 kardinalpreester
- 12. märts 1652 – 7. aprill 1655 Santa Maria del Popolo kardinalpreester
- 13. mai 1653 – 7. aprill 1655 Imola piiskop
[redigeeri] 1655. aasta konklaav
Aleksander VII valiti paavstiks 7. aprillil 1655 ja krooniti 18. aprillil. Ta võttis arvatavasti Francesco Barberini soovitusel oma nime Aleksander III järgi. 18. jaanuarist 7. aprillini 1655 toimunud konklaavi viimases voorus osales 64 kardinali. See oli pikim konklaav pärast 1559 toimunud konklaavi, millel valiti Pius IV. Konklaavil moodustasid kardinalid neli fraktsiooni. Francesco Barberini juhitav fraktsioon moodustus Urbanus VIII määratud kardinalidest, Hispaania fraktsiooni juhtis Carlo de’ Medici ja prantslaste fraktsiooni Rinaldo d’Este. Sõltumatud kardinalid moodustasid kardinal Decio Azzolini soovitusel oma fraktsiooni Squadrone volante, millest 17. sajandi lõpus kujunes Zelanti fraktsioon. Chigi oli sellel konklaavil algusest saadik üks soosikuid, kuid teisi kardinale heidutas tema vastuseis Jules Raymond Mazarini plaanidele Münsteris, mistõttu kaaluti kardinal Sacchetti valimist. Sacchetti vastu esitas veto Hispaania. 15. veebruaril suri kardinal Pier Luigi Carafa. 21. jaanuaril saabus konklaavile Ascanio Filomarino, 25. jaanuaril Stefano Durazzo, 27. jaanuaril Friedrich von Hessen-Darmstadt ja 7. veebruaril Ernst Adalbert von Harrach. Aleksander VII valiti paavstiks Squadrone volante mõjul.
[redigeeri] Välispoliitika
| Kuuria | ||||||||||
|
[redigeeri] Suhted Prantsusmaaga
Paavsti suhted Prantsusmaa mõjuvõimsa kardinali Mazariniga olid keerulised, kuna sel ajal, kui Chigi teenis veel Kölnis, oli ta vastu Mazarini plaanidele rahulepingute sobitamisel. Mazarin toetas seetõttu Farnese ja Este suguvõsade territoriaalseid pretensioone Kirikuriigi vastu. 7. novembril 1659 Hispaania ja Prantsusmaa vahel sõlmitud Püreneede rahulepingus ei arvestatud paavsti nõudmistega. Samuti halvendas paavsti suhteid Prantsusmaaga Mazariniga tülli läinud ja 15. veebruaril 1662 Pariisi peapiiskopi ametist loobunud kardinali Jean-François-Paul de Gondi de Retzi viibimine Roomas paguluses. 1655. aasta konklaavil oli Retz Chigi innukamaid toetajaid, kuid pärast konklaavi süüdistati teda vandenõu kavandamises.
9. märtsil 1661 suri Mazarin ja Louis XIV sai Prantsusmaa ainuvalitsejaks. Ta määras 1662 suursaadikuks Rooma hertsog Charles III de Créquy. Kui Rooma miilits kavatses arreteerida Prantsusmaa-meelse kardinali Rinaldo D'Este palees elava käsitöölise, keda kardinali teenrite vahelesekkumise tõttu kätte ei saadud, käskis Mario Chigi paavsti teenistuses oleval Korsika väeosal miilitsaga liituda ja vahistada lisaks tagaotsitavale veel kardinali teenrid. Kardinali palee juures läks lööminguks ja Roomas puhkes mäss.
Vaevalt oli mäss vaibunud, kui 12. augustil 1662 puhkes Korsika väeosa sõdurite ja Créquy meeste vahel sõnelus, mis laienes kakluseks. Mehi rahustama tulnud hertsogi suunas tulistati lask, mis hertsogit ei tabanud, kuid sellega oli rikutud tema saadikupuutumatust. Ööl vastu 22. augusti rünnati suursaadiku abikaasa tõlda ja tapeti tema paaž. Pärast neid vahejuhtumeid kutsuti saadik tagasi Pariisi ja nuntsius Celio Piccolomini aeti Pariisist välja. Prantsusmaa väed okupeerisid kardinal Retzi soovitusel Avignioni ja Venaissini. Louis XIV nõudis süüdi olevate Korsika sõdurite karistamist ja pidas juhtunus vastutavaks Rooma kuberneri Lorenzo Imperialit, kuid Créquy hertsog teatas isiklikult, et Imperiali polnud juhtunus süüdi. Paavst saatis Prantsusmaale saadikuks Cesare Maria Antonio Rasponi, kuid teda ei võetud seal vastu. 12. veebruaril 1664 sõlmiti Pisa rahuleping, mille järgi pidi Aleksander VII laskma Korsika sõdurite kasarmu ette püstitada tänupüramiidi. Paavsti vabandust käisid Prantsusmaale edasi andmas Flavio I Chigi ja kuberner Imperiali. Vahepealsel ajal ei kinnitanud paavst Prantsusmaal ametissemääratud piiskoppe nende ametipostidele, kuningas omakorda ei toetanud paavsti võitlust türklastega.
[redigeeri] Suhted teiste riikidega
Ferdinand III surma järel toetas Aleksander VII Leopold I Habsburgi valimist Saksa-Rooma keisriks.
Hispaania keeldus tunnustamast paavsti nuntsiusena Camillo Massimot, kes pidi asendama senist nuntsiust Francesco Caetanit. Massimo võeti Hispaanias pidulikult vastu, kuid teda koheldi külalisena.
Aleksander VII keeldus tunnustamast João IV-t Portugali kuningana. Samuti ei määranud paavst ametisse kuninga nimetatud piiskoppe, mistõttu kavatseti Portugalis moodustada rahvuskirik.
Aleksander VII vahendas Poola kuninga Jan II Kazimierzi ja ülestõusnute vahelisi läbirääkimisi.
Veneetsia lubas 23. detsembril 1656 jesuiitidel pöörduda tagasi linnriiki. Vastukaaluks said veneetslased paavstilt finantsilist toetust võitluseks türklastega.
Alexander VII vahendas Bologna ja Ferrara vahel Reno ja Po jõgedel laevatamisõiguse pärast puhkenud tüli. Bologna saatis paavsti juurde läbirääkimistele Giovanni Domenico Cassini.
6. juunil 1654 troonist loobunud kuninganna Kristiina sai 24. detsembril 1654 ametlikult katoliku kiriku liikmeks. Kristiina saabus 1655 Rooma, kus paavst võttis ta suurejooneliselt vastu, andis talle elukoha ja määras Kristiinale kulutuste tarbeks kindla sissetuleku. 25. detsembril 1655 konfirmeeris paavst Kristiina ja tema ristinimeks sai Alexandra. Järgmisel päeval korraldas paavst selle sündmuse auks piduliku dinee.
[redigeeri] Liturgilised reformid
Aleksander VII avaldas 23. märtsil 1656 dekreedi, milles tunnustas Matteo Ricci arvamust vaidluses hiina riituse kasutamise üle. 17. augustil 1658 määras ta Hiina misjonärideks François Pallu ja Pierre de la Motte Lamberti. 9. septembril 1659 kohustas ta hiinlastest vaimulikke pidama missat ladina keeles.
Ta keelas 1661 missaraamatu tõlkimise prantsuse keelde.
Ta käskis 1662 Lucas Holsteniuse koostatud Liber diurnuse kasutusest kõrvaldada.
1664 keelas ta litaaniate tekstidesse lisada juurdekirjutusi.
Ta tunnustas tsistertslaste riitust.
[redigeeri] Jansenism
Innocentius X hukkamõistva otsuse järel 1653 väitsid jansenistid, et vaidlusalused 5 lauset ei sisaldu Cornelius Janseniuse "Augustinuses", mille tõttu kinnitas Aleksander VII 16. oktoobril 1656 avaldatud bullas "Ad sanctam", et need laused selles teoses ikkagi sisalduvad. 15. veebruaril 1665 avaldas Aleksander VII apostelliku konstitutsiooni "Regiminis apostolici", milles ta kohustas Prantsusmaa vaimulikkonda tunnustama 5 lause hukkamõistmist erilise vormeliga. 18. jaanuaril 1667 mõistis ta hukka 4 prantsuse piiskoppi, kes ei tunnustanud tema otsust 5 lause suhtes.
[redigeeri] Teised teoloogilised vaidlused
Aleksander VII ajal teravnesid vaidlused probabilismi ja laksismi üle. 1657 mõistis ta hukka Blaise Pascali "Provintsiaalkirjad", kuid nende mõjul mõistis ta 24. septembril 1665 pärast Willem Herincxi tööde avaldamist ekskommunikeerimise ähvardusel hukka 28 situatsiooni. 18. märtsil 1666 lisas ta veel 17 situatsiooni, mis on ekskommunikeeritavad.
Aleksander VII saatis 1656 tunnustava kirja Pierre de Marcale, kes ei soovinud avaldada teost paavsti ilmeksimatuse vastu. 1665 ja 1666 Sorbonne'is ägenenud vaidlustes ilmeksimatuse üle sattus Aleksander VII vastuollu kardinal Retzi ideedega.
8. detsembril 1661 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Sollicitudo omnium" kaitses ta vaidluses Neitsi Maarja pärispatuta saamisest Gregorius XV sätestatud conceptio kasutamist dominikaanide eelistatud sanctificatio asemel ja rõhutas, et Neitsi Maarja pärispatuta saamine on kogu kristlaskonna vana usk. Tema palvel kirjutas Giovanni Battista Marini "Tractatus de Conceptione B. M. Virginis".
Tsistertslaste ordus abstinentsi pärast tekkinud vaidluses kinnitas Aleksander VII novembris 1657 Prieresi tsistertslaste kloostri abtile Sixtus IV otsuse toore liha kasutamise kohta. Vaidluse jätkudes kutsus paavst 26. jaanuaril 1662 tsistertslasi probleemi arutamiseks Rooma. Ühisobservandid saatsid Rooma Claude Vaussini, ranged observandid Val-Richeri abti ja La Trappe'i klooster Armand Jean de Rancé. 19. aprillil 1666 avaldatud bullas "In suprema" lõpetas Aleksander VII vaidluse ja moodustas mõnest tsistertslaste kloostrist ühisobservandid, kuid ranged observandid jäid Citeaux' abti jurisdiktsiooni alla. Paavst sätestas, et visitatsioonid peavad olema regulaarsed, tsistertslased peavad elama kloostrites, kloostrites tuleb kinni pidada öörahust ja ta kohustas tsistertslasi kasutama tonsuuri.
[redigeeri] Klerikaalsete institutsioonide reformid
22. septembril 1655 avaldatud bullas Ex commissa määras ta Vincent de Pauli rajatud lazaristidele kongregatsiooni staatuse.
Ta tühistas 26. oktoobril 1655 akolüütide kogu ja andis nende volitused üle Signatura gratiae 12 prelaadile.
1656 tühistas ta Gregorius XV poolt piaristidele (Sch.P) annetatud privileegi vandeandmiseks perseverantsil.
1656 saatis ta laiali ristivendade ordu (fratres cruciferi).
Ta saatis 1656 karmeliidid Süüriasse misjoneerima.
Ta tühistas 1. jaanuaril 1658 Innocentius X otsuse, mille alusel tohtisid jesuiidid pidada ameteid ainult 3 aastat.
Ta reguleeris 1659 abtide pontificalia privileegi.
11. juunil 1659 avaldatud apostellikus konstitutsioonis sätestas ta prelatuuride tingimused.
Ta käskis barnabiitide kapiitlil koguneda Roomas, mitte Milanos.
1662 sätestas ta, et vikaarideks määratavatel tuleb eelnevalt läbida vastav teadmiste kontroll kolme eksamineerija juuresolekul.
Ta kinnitas 1665 Aleksander VI poolt Püha Haua ordule sätestatud privileegi, mille alusel võis ordu määrata rüütliseisusesse väärikaid isikuid.
1665 tunnustas ta Raymond Bonali rajatud kongregatsiooni (bonaliste).
1666 tunnustas ta Marie de la Ferre rajatud Püha Joosepi hospitaliite (Religieuses Hospitalières de Saint-Joseph).
Ta kinnitas Vincenzo Caraffa soovitusel rajatud Bona Mors'i vennaskonna privileegid.
2. jaanuaril 1666 tunnustas ta Jean Eudesi rajatud kongregatsiooni (Congregatio Iesu et Mariae, CIM).
Ta tunnustas Pariisi rajatud välismisjoni seminari.
[redigeeri] Muud otsused
1655 määras ta Rota Romana audiitorid Magister Sacri Palatii ametisse.
25. oktoobril 1660 avaldas ta apostelliku konstitutsiooni Inter Cetera.
Ta sätestas Capranica kolleegiumi rektori määramise protektorite poolt.
Ta kohustas Urbanuse kolleegiumi (Collegio Urbano) tudengeid jääma usupropaganda kongregatsiooni alluvusse.
24. septembril 1665 sätestas ta, et surmapatuna käsitletakse paastu rikkumist vaid siis, kui seda tehakse mittekuuletumisest ja põlgusest kanoonilise õiguse vastu. Seoses vaidlusega paastumise üle avaldas ta 18. märtsil 1666 ka teise bulla.
Ta rõhutas kirjas Pärsia valitsejale, et Kaldea patriarh Simeon peab jääma ametisse; patriarh saatis talle oma usutunnistuse, millega ta tunnustas paavsti ülemkarjasena.
18. jaanuaril 1666 esitleti avalikult traditsiooni järgi Peetrusele kuulunud tooli, mida keskajal kasutati paavstide kroonimistseremoonial. Aleksander VII ettepanekul ümbritseti tool pronksist kaitsekihiga ja asetati Püha Peetruse basiilikasse.
6. mail 1667 avaldas ta dekreedi atritsiooni kohta.
Ta saatis laiali Innocentius X poolt Ravennasse rajatud maroniidi kolleegiumi.
[redigeeri] Uued piiskopkonnad
- 3. juuli 1655 Litomerice piiskopkond Tšehhis.
- 11. aprill 1658 apostellik vikariaat Kanadas.
- 1659 Cochini ja Tonkingi apostellikud vikariaadid Vietnamis.
- 1659 Malabari apostellik vikariaat Indias.
- 28. jaanuar 1659 Aleppo suureparhia Süürias.
- 1662 Siiami apostellik vikariaat Tais.
- 10. november 1664 Hradec Kralové piiskopkond Tšehhis.
[redigeeri] Suhtumine juutidesse
Aleksander VII avaldas 1. detsembril 1657 bulla "Verbi aeterni", milles nõudis juudi rahvusest neofüütidele ius gasaga õigust. Seda nõuet kordas ta ka 15. novembril 1658 avaldatud bullas "Ad ea per quae". 23. mail 1662 avaldatud bullas "Ad apostolicae dignitatis" kinnitas ta konkordaadi juudi rahvusest neofüütide kolleegiumi ja germaani kolleegiumi vahel. 6. märtsil 1663 sätestas ta privileegid juudi rahvusest neofüütide vanematele.
[redigeeri] Kanoniseerimised
Aleksander VII kanoniseeris 5 isikut:
- Kastiilia Fernando III 31. mail 1655
- Villanova Toomas 1. november 1658
- Salesi Franciscus 19. aprill 1665
- Matha Johannes 21. oktoober 1666
- Valois' Felix 21. oktoober 1666
Aleksander VII kuulutas õndsaks 2 isikut:
- Salesi Franciscus 8. jaanuar 1662
- Pedro Arbues 26. aprill 1664
Ta sätestas 27. mail 1659 õndsakskuulutatute austamise reeglid ja kinnitas, et õndsakskuulutatute pilte ei tohiks kirikus eksponeerida ilma paavsti nõusolekuta. Ta lubas 22. mail 1662 Aloysius Gonzaga austamist Castiglione linnas tähistada terve aasta jooksul ja laiendas selle privileegi mõne aja pärast jesuiitidele. 4. augustil 1657 kinnitas ta Raymond Nonnatuse austamise (venerabilis).
[redigeeri] Aleksander VII kultuuriloos
Tema ajal ehitas Giovanni Lorenzo Bernini Vatikanis asuvat Püha Peetruse väljakut ümbritseva kolonnaadi. Tema ajal lõpetati Rooma ülikooli hoonete ehitus ja rajati raamatukogu, renoveeriti Santa Maria del Popolo kirik ja Scala Regia. Roomas rajati Strada del Corso. Castel Gandolfot laiendati. Ta lasi 1665 Püha Peetruse basiilika võlvkaarele kinnitada Rooma keisrimündi kujutise. Aleksander VII oli Pietro Berrettini, Claude de Lorraini, Christian Lupuse, Carlo Maratta, Giovanni Francesco Grimaldi, Pierre Mignardi ja Ferdinando Ughelli patroon. Bartolomeo Mastrio pühendas talle oma teose.
[redigeeri] Onupojapoliitika
Aleksander VII keeldus paavstiks saades oma sugulasi Rooma lubamast ja oma teenistusse võtmast, kuid 24. aprillil 1656 tühistas ta varasema otsuse ja lubas neil tulla Rooma.
Aleksander VII vend Mario Chigi sai paavsti armee kindraliks ja 1663 Magliano Pecoreccio markiiks. Tema poeg Flavio I Chigi sai 1557 kardinaliks.
Aleksander VII venna Augusto Chigi teine abikaasa oli Francesca Piccolomini, kelle suguvõsast pärinesid paavstid Pius II ja Pius III. Nende poeg Agostino Chigi oli diplomaat, kes sai riigivürstiks, 1661 Formello hertsogiks, 1662 Campagnano vürstiks, 1665 Magliano Pecoreccio markiiks ja Sant’Angelo kindluse kastellaaniks.
[redigeeri] Kardinalide pühitsemised
Aleksander VII pühitses 38 kardinali 6 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks tulevane paavst Clemens IX. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 hispaanlast, 1 sakslane, 1 austerlane ja 1 prantslane. Aleksander VII kaotas 8. jaanuaril 1661 Santa Maria Nuova kardinaldiakoni tiitli. Ta rajas 26. juunil 1662 Santa Maria in Portico Octaviae kardinaldiakoni tiitli asemele Santa Maria in Portico Campitelli kardinaldiakoni tiitli. 14. jaanuaril 1664 rajas ta Santa Maria della Scala kardinaldiakoni tiitli.
- konsistoorium 9. aprill 1657
- Antonio Bichi in pectore
- Girolamo Buonvisi
- Flavio I Chigi
- Girolamo Farnese in pectore
- Nicola Guidi di Bagno
- Camillo Melzi
- Francesco Maria Sforza Pallavicino in pectore
- Scipione Pannocchieschi d'Elci in pectore
- Francesco Paolucci
- Giulio Rospigliosi (Clemens IX)
- konsistoorium 29. aprill 1658
- Volumnio Bandinelli in pectore
- Giacomo Franzoni in pectore
- Odoardo Vecchiarelli in pectore
- konsistoorium 5. aprill 1660
- Pascual de Aragón-Córdoba-Cardona y Fernández de Córdoba
- Gregorio Giovanni Gasparo Barbarigo
- Francesco Maria Mancini
- Pietro Vidoni
- Franz Wilhelm von Wartenberg
- konsistoorium 14. jaanuar 1664
- Girolamo Boncompagni
- Carlo Bonelli
- Carlo Carafa della Spina
- Angelo Celsi
- Giannicolò Conti in pectore
- Neri Corsini in pectore
- Alfonso Michele Litta in pectore
- Giacomo Filippo Nini in pectore
- Paluzzo Paluzzi Altieri degli Albertoni in pectore
- Celio Piccolomini
- Cesare Maria Antonio Rasponi in pectore
- Paolo Savelli
- konsistoorium 15. veebruar 1666
- Innico Caracciolo in pectore
- Carlo Roberti de' Vittori in pectore
- Giulio Spinola in pectore
- Vitaliano Visconti in pectore
- konsistoorium 7. märts 1667
- Giovanni Delfino
- Luis Guillermo de Moncada Aragón Luna de Peralta y de la Cerda
- Guidobald von Thun
- Louis de Vendôme
[redigeeri] Surm
Aleksander VII suri 22. mail 1667 Roomas neeru- või sapikivide tagajärjel tekkinud tüsistustesse.
| Eelnev: Innocentius X |
Paavst 1655–1667 |
Järgnev: Clemens IX |
