Aleksandr Alehhin
Allikas: Vikipeedia
Aleksandr Alehhin (vene keeles Александр Александрович Алехин (31. oktoober või 1. november 1892 Moskva – 24. märts 1946 Estoril) oli male maailmameister 1927–1935 ja 1937–1946.
Ei tema ise ega keegi ta sugulastest ei kasutanud 'e' peal täppe. Nii et eesti keeles peaks ta nime kirjutama just "Alehhin".
Sisukord |
[redigeeri] Elulugu
Aleksandr Alehhini isa oli maaomanik ja duuma saadik, ema töösturi tütar. Alehhin hakkas malet mängima 7-aastaselt ema ja venna õpetamisel. Suure elamuse ja tõuke tema malelisse arengusse andis see, kui ta 1. detsembril 1902 vaatas pealt Harry Pillsbury maailmarekordilist pimesimultaani Moskvas. Sellest simultaanist võttis osa ka ta vend.
Nii nagu hiljem Paul Kereselgi mängis Alehhini maletajaks kujunemisel suurt osa kirimale. Oma esimese turniiripartii mängis ta aga alles 1907, seni oli ta harjutanud kodus.
1909. aastal võitis ta Peterburis ülevenemaalise asjarmastajate turniiri. 1911–1914 õppis ta Peterburis ning omandas juristikutse. 1914. aastal saavutas ta Peterburi rahvusvahelisel turniiril suurmeistri nimetuse.
1914. aasta 1. augustil, kui Alehhin osales turniiril Mannheimis, kuulutas Saksamaa Venemaale sõja. Turniir jäi pooleli. Kõik venelastest osavõtjad interneeriti. Lõpuks 14. septembril lubati Alehhinil Saksamaalt lahkuda, aga näiteks Jefim Bogoljubov jäigi sinna elama. Oktoobri lõpuks jõudis ta Baseli, Genova, Londoni ning Stockholmi kaudu tagasi Peterburi.
[redigeeri] 1914 - 1921
1915. aastal suri Alehhini ema ja 1917. aastal isa.
1918. aasta sügisel võttis Alehhin ette tollel ajal ohtliku teekonna Kiievisse ja Odessasse. Sellel ajal oli peaaegu kogu Ukraina haaratud sõjategevusest ning olud muutusid väga sageli. Küll valitsesid Odessas Saksa - Austria-Ungari, siis Briti - Prantsuse väed, tuli Punaarmee, siis läks linn Mahno vägede kätte. Aprillis 1919 hõivas linna teistkordselt Punaarmee ning sooritas seal massilisi hukkamisi. Kokku hukati nelja kuu jooksul Odessas 1300 inimest. Arreteeriti ka Alehhin, süüdistatuna spionaažis. Juuli lõpus sõitis Alehhin tagasi Moskvasse. Sellel ajal lähenesid Odessale juba Denikini väed, mis hõivasid selle 24. augustil.
1920. aastal abiellus Alehhin endast vanema vene parunessiga. Ka alustas ta filmistuudios tööd näitlejana. Seejärel astus ta NLKP-sse ning 1920-1921 töötas ta 9 kuud Keskjuurdluses ning ka Kominterni tõlgina. 1920. aasta oktoobris tuli ta esimeseks Nõukogude Venemaa maletšempioniks.
[redigeeri] 1921 – 1939
1920. aasta oktoobris tutvus ta šveitsi ajakirjaniku Anneliese Rüeggiga, kellega abiellus 1921. aasta märtsis. Samal aastal lahkusid nad Venemaalt, algul Riiga, sealt Berliini ning Pariisi. Mõni kuu hiljem jättis ta ka oma teise naise maha. Venemaale ei pöördunud ta enam kunagi tagasi. Peaaegu 7 aastat (1914–1921) ei olnud Alehhinil võimalik kohtuda välismaiste tippudega.
1925. aastal sai ta Prantsusmaa kodakondsuse ning Sorbonne'i ülikoolis doktorikraadi. Samal aastal püstitas ta maailmarekordi pimemales, andes simultaani 28 laual. Ta võitis 22, viigistas 3 ja kaotas samuti 3 partiid. 1926. aastal abiellus Alehhin kolmandat korda, sedapuhku vene ohvitseri lese Nadežda Vassiljevaga.
1927. aastal võitis ta Buenos Aireses peaaegu kolm kuud kestnud 34-partiilises maailmameistrimatšis José Raúl Capablanca tulemusega +6 -3 =25. 1929. aastal kaitses ta tiitlit: matši Bogoljuboviga võitis ta +11 -5 =9. Bogoljuboviga kohtus ta tiitlimatšis veel teistki korda: 1934. aastal alistas ta vastase +8 -3 =15.
1933. aastal ületas ta Chicagos pimemale rekordi, andes simultaani 33 laual. Tulemuseks kujunes +19 =9 -4.
Temast sai Mehhiko armee aukolonel.
1934. aastal abiellus ta juba neljandat korda, sedakorda endast 16 aastat vanema ameeriklanna Grace Wishardiga. Nad kohutsid ühel turniiril, mille Wishard võitis ning mille auhinnaks oli Alehhini raamat.
Ootamatult kaotas ta 1935. aastal tiitli Max Euwele +8 -9 =13. Räägitakse, et matši kaotuse üheks põhjuseks oli alkoholiprobleem. 1937. aastal võitis ta aga revanšmatši +10 -4 =11. Pärast revanšmatši võitu hakkas Alehhin planeerima naasmist NSV Liitu (sinna ta küll kunagi tagasi ei jõudnud). 1938. aastal hakkavad läbirääkimise Alehhini ja Mihhail Botvinniku vahelise maailmameistrimatši pidamiseks. Saavutati ka kokkulepe, kuid Teise maailmasõja tõttu jäigi matš pidamata.
[redigeeri] 1939 – 1946
Augustis 1939 tapeti Venemaal ta vend Aleksei (1888–1939). Alehhin ise viibis sõja puhkedes Buenos Aireses maleolümpial. Prantsusmaa võistkonna kaptenina keeldus ta mängimast Saksamaa võistkonna vastu. Jaanuaris 1940 mobiliseeriti Alehhin Prantsuse armeesse. Seal oli ta tõlk ja sanitaarohvitser.
Pärast Prantsusmaa lüüasaamist asus ta Marseille'sse. Oktoobris 1940 taotles ta luba sõiduks Kuubale, et mängida matši Capablancaga. Luba ta ei saanud. Seejärel kirjutas ta hulga natse ülistavaid ja juute halvustavaid artikleid. Aprillis 1941 sai Alehhin lõpuks loa sõita Lissaboni, aga luba jäi saamata ta abikaasal. Septembris 1941 lubas Saksamaa maleliidu president Ehrhardt Post, et kui Alehhin mängib Müncheni turniiril, siis lubatakse ta naisel temaga taas ühineda. Alehhin tegigi seda ning mängulaual seisis svastika.
1942. aasta juunis osales Alehhin Salzburgi turniiril, kuhu oli kutsutud ka Euwe. Viimane aga keeldus osalemast, kuna turniiril osales Alehhin, kelle juuditeemalised artiklid olid Euwe jaoks väljakannatamatud. Turniiri Alehhin võitis, teiseks tuli Keres.
1943. aasta jaanuaris haigestus Alehhin Prahas sarlakitesse ning ta paigutati samasse haiglasse, kuhu Richard Reti samasse haigusesse 1929. aastal suri. Oktoobris sõitis ta Madridi turniirile, kuhu ta aga hilines, sest paigutati sanatooriumisse alkoholismi ja vaimuhaiguse tõttu. Tegelikuks põhjuseks arvatakse olevat, et ta ei soovinud enam mängida Saksamaa eest. Oma elu lõpuni elaski ta Hispaanias ja Portugalis.
1944. aastal suri Moskvas ta õde Varvara.
Aastail 1939–1945 osales Alehhin Saksamaal ja Saksamaa poolt vallutatud aladel 23 turniiril ja matšil, millest võitis 19.
Äkitselt pärast sõja lõppu osutus ta täielikult maleelust eemale tõrjutuks. Ta üritas oma vanade sõprade kaasabil taas organiseerma hakata matši Botvinnikuga, kuid 1946. aastal suri Portugalis Estorilis vaesuses ja täielikus üksinduses. Päev pärast tema surma saabus kauaoodatud kutse Suurbritanniast maailmameistrimatšile Botvinnikuga.
Kinnitati, et ta lämbus lihatüki kätte. Hiljem aga ametliku surmatunnistuse välja andnud arst kinnitas, et Alehhin hoopis mõrvati ning Portugali valitsus käskis tal kirjutada surma põhjuseks südameataki. On oletatud, et Alehhini mõrvas Prantsuse vastupanuliikumine koostöö pärast natsidega.
Ta oli mõnda aega matmata, kuna keegi ei tundnud surnu vastu huvi. Lõpuks Portugali maleföderatsioon kandis matusekulud. 1956. aastal leppisid NSVL-i ja Prantsuse maleföderatsioon kokku tema ümbermatmise osas ning pärast seda sängitati ta ümber Montparnasse'i kalmistule Pariisis.
Ametlikel võistlustel mängis Alehhin vähemalt 1366 partiid. Ta oli suur male populariseerija. Ta andis palju loenguid ja simultaane, millel mängis kokku umbes 28 000 partiid.
1978. aastal nimetati asteroid nr. 1909 tema järgi. 1992. aasta nimetas Rahvusvaheline Maleföderatsioon Alehhini aastaks.
[redigeeri] Välislingid
- World Chess Championship 1937 Max Euwe - Aleksandr Alehhin
- World Chess Championship 1935 Aleksandr Alehhin - Max Euwe
- World Chess Championship 1934 Aleksandr Alehhin - Jefim Bogoljubov
- World Chess Championship 1929 Aleksandr Alehhin - Jefim Bogoljubov
- World Chess Championship 1927 José Raúl Capablanca - Aleksandr Alehhin
