Aprioorsus

Allikas: Vikipeedia

Aprioorsuse all mõistetakse filosoofias näiteks otsustuse või propositsiooni tõesuse tunnetatavust sõltumatult kogemusest ("kogemuse-eelselt"), arutluse põhinevust aprioorsetel eeldustel, teadmise põhinevust aprioorsetel põhjenditel ja mõiste või kaemuse vormi omandatavust sõltumatult kogemusest. Aprioorsust omistatakse ka muudele tunnetusüksustele. Aprioorseks nimetatakse ka kogemusest sõltumatut tunnetusviisi.

Aprioorsusest hakkas esimesena rääkima Immanuel Kant, kasutades sõna "aprioorne" (saksa apriorisch) ladina väljendi "a priori" (mida ta enamasti kasutas) sünonüümina. Hiljem on Kanti aprioorsusekontseptsiooni sageli modifitseeritud.

Sisukord

1 Aprioorsuse eelajalugu
2 Aprioorsus Kanti filosoofias
3 Aprioorsus analüütilises filosoofias
- 3.1 Aprioorsuse määratlus
4 Vaata ka

[redigeeri] Aprioorsuse eelajalugu

Ratsionalismi ja empirismi vastasseisu uusaja filosoofias võib tõlgendada küsimuse kaudu, kas on olemas mittetriviaalne aprioorne teadmine. Laias laastus võib öelda, et ratsionalistide vastus sellele küsimusele on jaatav, empiristidel eitav. René Descartesi ja Gottfried Leibnizi järgi on teadmise allikas mõistus, mitte kogemus. Descartesi järgi on mina olemasolu võimalik teada aprioorselt (cogito-argument). John Locke aga luges ka refleksiooni kogemuse osaks, kaotades pinna aprioorsuse alt.

David Hume rääkis aprioorsest teadmisest kui teadmisest ideede vahekordade kohta.

[redigeeri] Aprioorsus Kanti filosoofias

[redigeeri] Mõiste selgitus

Oma aprioorsusemõistet tutvustas Kant esmakordselt "Puhta mõistuse kriitikas". Seda selgitatakse sissejuhatuses väljaandele A ja põhjalikumalt sissejuhatuses väljaandele B.

Kanti järgi saab tunnetus alguse koos kogemusega: esemed puudutavad meie meeli, tekitavad kujutlusi ning panevad arutegevuse neid kujutlusi võrdlema, seostama ja lahutama; nii töötleb arutegevus meeltemuljete tooraine esemete tunnetuseks, mida nimetataksegi kogemuseks. Ent kuigi ajaliselt ükski tunnetus kogemusele ei eelne, ei saa üksnes meeltemuljetega seletada üldise ning seesmiselt paratamatu iseloomuga teadmiste olemasolu: kogemus ei ütle, et asjad on paratamatult nii, nagu nad on. Selliste teadmiste olemasolu on seletatav sellega, et meil on võime tunnetada teatavaid asju igasugusest kogemusest sõltumatult. Sellist tunnetust ja selle tulemusi nimetab Kant aprioorseteks. Aprioorsed teadmised on iseenesest selged ja kindlad. Aprioorsele teadmisele vastandub aposterioorne ehk empiiriline teadmine, mille ainus allikas on kogemus.

Kant rõhutas, et ta peab silmas sõltumatust mis tahes kogemusest. Ta vastandab oma keelepruuki kaasaegsele üldkeelsele pruugile, milles võidakse nimetada a priori teadmiseks sellist teadmist, mis pole saadud vahetult kogemusest, vaid mingist üldreeglist, mis aga ise on saadud kogemusest. Nii näiteks öeldakse, et inimene, kes oma maja vundamenti õõnestab, võib a priori teada, et maja kukub kokku; peetakse silmas, et tal pole tarvis oodata, kuni maja tõesti kokku variseb. Ometi ei ole tegemist aprioorsusega selles mõttes, mida Kant silmas peab: seda, et kehad on rasked ning kui neil tugi alt ära võtta, siis nad kukuvad, tuli ikkagi õppida kogemusest.

Aprioorsete teadmiste seas eristas Kant selliseid, mis on puhtad: neisse ei ole segatud mitte midagi empiirilist: näiteks lause, et igal muutusel on põhjus, on küll aprioorne lause, kuid mitte puhas, sest muutuse mõiste tuleb võtta kogemusest.

Kogemus võib meile küll öelda, et miski on nii- ja niisugune, kuid mitte seda, et ta ei või olla teistsugune. Lause, mida mõeldakse koos oma paratamatusega, peab olema aprioorne otsustus.

Kogemus ei anna otsustustustele kunagi ranget üldisust, vaid üksnes oletatava üldisuse (induktsiooni kaudu): niipalju kui seni on täheldatud, ei ole reeglil erandeid. Otsustus, mida mõeldakse rangelt üldisena, ilma erandite võimalikkuseta, ei ole tuletatud kogemusest ning peab olema aprioorne.

Paratamatus ja range üldisus on aprioorse otsustuse kindlad tunnused ning käivad lahutamatult kokku.

[redigeeri] Aprioorsuse olemasolu

Kõik matemaatika otsustused on aprioorsed.

Otsustus, et igal muutusel on põhjus, on aprioorne: põhjuse mõiste sisaldab põhjuse ja tagajärje vahelise seose paratamatuse mõiste reegli range üldisuse mõiste.

Kogemusel ei saaks olla kindlust, kui kõik reeglid, mille järgi ta toimib, oleksid empiirilised, seega juhuslikud.

Ka mõisted võivad olla aprioorsed: kui kogemuslikust keha mõistest jätta kõrvale kõik empiiriline (värvus, kõvadus või pehmus, raskus, läbitungimatus), siis jääb ikkagi järele ruum, mida ei saa kõrvale jätta. Samuti, kui jätta kehalise või mittekehalise objekti empiirilisest mõistest kõrvale kõik omadused, mis on meile teada kogemusest, siis ei saa ikkagi kõrvale jätta neid omadusi, mille läbi me mõtleme teda substantsina või mõnest substantsist sõltuvana. Nii et ruumi mõiste ja substantsi mõiste peavad olema aprioorsed.

[redigeeri] Aprioorsuse roll Kanti filosoofias

Aprioorsed on Kanti järgi kaemuse vormid, kategooriad ning neil põhinevad mõtlemise printsiibid. Tunnetuse aprioorne komponent määrab ette ära võimaliku kogemuse vormi. Ta põhineb minal, kuid tekib alles koos kogemusega.

Empiirilise tunnetuse transtsendentaalsed eeldused on aprioorsed. Aprioorne tunnetus teeb empiirilise tunnetuse üldse alles võimalikuks. Aeg ja ruum on kaemuse aprioorsed vormid, millele kogemus peab põhinema. Aprioorsed teadmised, mille hulka kuuluvad matemaatilised teadmised on alati paratamatult tõesed, igavesti kehtivad.

[redigeeri] Aprioorsus analüütilises filosoofias

[redigeeri] Aprioorsuse määratlus

Analüütilises filosoofias vaadeldakse aprioorsust primaarselt uskumuse või teadmise õigustuse omadusena. Aprioorne õigustus on kogemusest sõltumatu õigustus.

Seejuures mõistetakse kogemust enamasti laiemalt kui meelelist kogemust, lugedes kogemuse alla ka näiteks mälu ja introspektsiooni (ning selgeltnägemise ja telepaatia, kui need peaksid olemas olema). Kogemuse alla ei saa selles seoses siiski lugeda kõiki teadlike vaimunähtusi ja -protsesse, sest aprioorse õigustuse teooriates räägitakse sageli aprioorsete väidete tõesuse või paratamatuse ratsionaalsest "tajumisest". Sageli tuuakse välja, et aprioorse õigustuse korral peavad tunnetuse objektid olema abstraktsed objektid, mille eksistents ja omadused ei sõltu võimaliku maailma valikust; nad ei saa olla tunnetusseisunditega põhjuslikus seoses. See aga ei kehti juhul, kui möönda kontingentsete aprioorsete propositsioonide olemasolu.