Eduard Wiiralt
Allikas: Vikipeedia
Eduard Wiiralt (kodanikunimi Viiralt) (20. märts 1898 Peterburi kubermangus – 8. jaanuar 1954 Pariis) oli eesti graafik.
Sisukord |
[redigeeri] Kronoloogia
- Wiiralt õppis Tallinna Kunsttööstuskoolis ja Pallases. Õpingud katkestas osalemine Vabadussõjas. 1924. aastal lõpetas Wiiralt Pallase graafiku ja kujurina ning töötas mõnda aega seal õppejõuna.
- Enne sõda elas Wiiralt 14 aastat Prantsusmaal, sh aasta Marokos. Teise maailmasõja elas ta üle Eestis.
- 1945 sattus Wiiralt Rootsi ja sealt edasi uuesti Pariisi, kus ta 1954. aastal suri. Ainsa eestlasena on ta maetud Père-Lachaise'i kuulsuste kalmistule.
- Wiiraltit peetakse kunstiajaloos selle sajandi esimese poole eesti graafika silmapaistvaimaks meistriks, kelle paljudest töödest on tuntumad "Põrgu", "Kabaree", "Neegripead", "Lamav tiiger" ja "Kaameli pea", millega ta tahtmatult tänu välisele sarnasusele president Lennart Meriga masside mällu kinnistus.
[redigeeri] Elukäik
Eduard Wiiralt sündis Peterburi kubermangus mõisateenijate pojana. Aastal 1909 siirdus perekond Eestisse, kus isa sai tööd Varangu mõisas Järvamaal. Maailmasõja puhkedes asusid nad elama Tallinna ning kunstikalduvustega noormees, kellele vanemad oleksid soovinud kantseleiametniku elukutset, valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli.
Pärast Tallinna Kunsttööstuskooli lõpetamist jätkas Wiiralt 1919. aasta oktoobrist oma õpinguid Tartus Pallases Anton Starkopfi skulptuuriateljees. 1922–1923 jätkas Wiiralt Pallase stipendiaadina õpinguid Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werneri juhatusel. 1923. aasta sügisel sõitis Wiiralt tagasi Tartusse.
Aastatel 1925–1939 elas ta Pariisis, seejärel tuli tagasi Eestisse. 1946. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi. Ta suri 55-aastasena ning maeti Père-Lachaise'i kalmistule Pariisis.
[redigeeri] Looming
Aastast 1916 pärinevad Wiiralti esimesed puu- ja linoollõiked ning 1917. aastast esimesed ofordi- ja estambikatsetused.
Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. 1923–1925 illustreeris Wiiralt Juhan Jaigi "Võrumaa jutud", 1925 Jakob Kõrvi "Muinasjutud", 1924–1925 Eduard Tennmanni usuõpetuse lugemikud, 1926 koguteose "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur" ja 1928 Aleksandr Puškini "Gabrieliidid". Võimeka graafikuna töötas ta puulõikes (kõrg- ja sügavtrükis), ofordis, akvatintas (ka kõrgtrükis), litos ja monotüüpias.
1925. aasta sügisel, olles saanud Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse üheaastase stipendiumi, sõitis Wiiralt enesetäiendamiseks Pariisi. Sellest ajast tööd: "Põrgu" (1930–1932, ofort, vasegravüür), "Kabaree" (1931, ofort, vasegravüür), "Jutlustaja" (1932, lito), realistlikumad: "Neegripead" (1933, kuivnõel), "Claude" (1936, puugravüür), "Lamav tiiger" (1937, pehmelakk).
Sõjapäevadel sündisid "Eesti neiu" (1942, pehmelakk, värviline akvatinta), "Viljandi maastik" ja "Virve" (mõlemad 1943, kuivnõel), "Monika" (1942, metsotinto) ja teised tööd.
[redigeeri] Näitused
Wiiralt on esinenud näitustel Helsingis, Pariisis, Lübeckis, Kielis ja Königsbergis (1929), Kölnis ja Kopenhaagenis (1930), Marseille's (1933), Moskvas (1935), Riias ja Kaunases (1937), Varssavis (1933, 1936), Krakówis (1936), Brüsselis, Clevelandis (1935), Chicagos, Bostonis, Baltimore'is ja New Yorgis (1936), Strasbourg'is (1932, 1939), Amsterdamis (1935, 1939), Johannesburgis (1939), Roomas, Varssavis ja Antwerpenis (1939) jne.
[redigeeri] Muu
Kunstniku 100. sünniaastapäevaks valmis Mai Levini abil album "Eduard Wiiralt", milles on põhjalik monograafia, ulatuslik valik reproduktsioone ning kokkuvõte prantsuse, inglise, saksa ja vene keeles.
