Mänd

Allikas: Vikipeedia

See artikkel räägib männi perekonnast; Eesti metsades kasvava männiliigi kohta vaata artiklit Harilik mänd

Eldari mänd

Mänd (Pinus L.) on okaspuude perekond männiliste sugukonnast.

Perekonnas on umbes 115 liiki, kuigi eri autorite järgi on liikide arv 105 kuni 125. Eestis kasvab neist looduslikult ainult harilik mänd.

Männid on enamasti puud, kuid on ka põõsaid.

Mändidel on pehme puit, mida kasutatakse mööbli valmistamiseks.

Mäenduses on männipuit väga tähtis, sest ta on pikakiuline ja teeb suure koormuse all häält, hoiatades kaevureid, enne kui ta murdub.

Laevaehituses on männipuit üks enimkasutatuid Eestis.

Sisukord

1 Levik
2 Morfoloogia
- 2.1 Lehestik
- 2.2 Käbid
3 Ökoloogia
4 Klassifikatsioon
5 Eestikeelse nimega männiliikide loend
6 Männiliikide loend piirkondade järgi
- 6.1 Vana Maailm
- 6.2 Uus Maailm
7 Välislingid

[redigeeri] Levik

Hariliku männi (Pinus sylvestris) leviala

Männid on pärismaised suuremas osas põhjapoolkerast. Leviala ulatub metsapiirist Põhja-Norras kuni troopika liivaaladeni.

Euraasias ulatub nende levikuala Portugalist ja Šotimaast idas Venemaa Kaug-Ida, Jaapani ja Filipiinideni, lõunas Aafrika põhjaotsani, Himaalajani ja Kagu-Aasiani. Üks liik (Pinus merkusii) kasvab Sumatral ka pisut lõuna pool ekvaatorit.

Põhja-Ameerikas ulatub mändide leviala Arktikast lõunas Nicaragua ja Haiti saareni. Kõige liigirikkamad on Mehhiko ja California.

Mände istutatakse laialdaselt ka paljudes kohtades lõunapoolkeral.

[redigeeri] Morfoloogia

Harilik mänd

Männid on igihaljad ja vaigukad.

Enamiku mändide koor on paks ja kestendav, mõnel liigil on aga õhuke kestendav koor.

Oksad kasvavad korrapäraste ebamännastena väga tiheda spiraalina, kuigi okste rõngas paistab välja kasvavat ühest kohast. Paljud männid on uninodaalsed, st neil kasvab igal aastal ainult üks niisugune okstemännas selle aasta uue võsu pungadest, teised aga multinodaalsed, st neil kasvab igal aastal kaks või enam männast.

Oksad, lehed ja käbide kattesoomused kasvavad Fibonacci arvude proportsioonides.

Kevadisi noori võsusid nimetatakse männikasvudeks. Nad on algul heledat värvi ja püstises asendis. Hiljem nad tumenevad ja pöörduvad väljapoole. Männikasvude järgi hindavad metsnikud mullaviljakust ja puude elujõudu.

[redigeeri] Lehestik

Mändidel on nelja tüüpi lehti. Seemikutel on algul

4...20 idulehte, millele kohe järgnevad
noorte taimede juveniilsed lehed, mis on 2...6 cm pikkused, üksikud, rohelised või sageli sinakasrohelised ning paiknevad võsul spiraalselt. Kuue kuu kuni viie aasta möödudes asenduvad need
soomuslehtedega (makroblastidega), mis sarnanevad pungasoomustega ning on väikesed ja pruunid. Neis ei toimu fotosünteesi ja nad paiknevad nagu juveniilsed lehed. Viimane tüüp on
okkad, mis on rohelised, neis toimub fotosüntees, nad on 2...5 (1...6) okkast koosnevates kobarates (kimpudes), iga kimp kasvab välja väikesest pungast tillukesel võsul soomuslehe kaenlas. Need pungasoomused jäävad sageli kimbule alustupeks. Okkad püsivad olenevalt liigist 1,5...40 aastat. Kui võsu kahjustatakse (näiteks mõni loom sööb seda), siis kahjustusest vahetult allpool paiknevatest okkakimpudest kasvab välja pung, mis asendab kaotsiläinud osa.

Okaste arv kimbus on üks männiliike eristav tunnus.

Viie okkaga on näiteks:

valge mänd
alpi seedermänd

Kolme okkaga on näiteks:

pigimänd.

Kahe okkaga on näiteks:

must mänd
harilik mänd
mägimänd
hall mänd
keerdmänd

[redigeeri] Käbid

Männid on enamasti ühekojalised: isas- ja emaskäbid on samal puul. Mõned liigid on siiski subdiöötsilised: ühel puul on valdavalt, kuid mitte eranditult ühest soost käbid.

Isaskäbid on väikesed, tavaliselt 1...5 cm pikkused. Nad on puu küljes lühikest aega (tavaliselt kevadel, mõnel liigil ka sügisel) ning kukuvad alla, niipea kui nad on õietolmust lahti saanud.

Emaskäbidel läheb pärast tolmnemist tavaliselt 1,5...3 aastat küpsemiseks. Viljastumine toimub aasta hiljem. Igal käbil on palju kattesoomuseid, mis paiknevad spiraalselt. Iga viljakandva soomuse küljes on kaks seemet. Käbi aluse ja tipu juures paiknevad soomused on väikesed ja ilma seemneteta. Seemned on enamasti väikesed ja tiivulised ning neid kannab laiali tuul, kuid mõnel liigil on nad suuremad ja ühe jäänuktiivaga ning neid kannavad laiali linnud. Küpsed käbid enamasti avanevad ja lasevad seemned välja, kuid mõnel liigil, mille seemneid kannavad laiali linnud (näiteks valgetüveline seedermänd), tulevad semned välja alles siis, kui lind käbi katki teeb. On ka selliseid mände, mille seemned on käbis varjul, kuni metsatulekahju puu hävitab; seejärel vabaneb tohutu hulk seemneid, et põlenud maa taasasustada.

Käbid on kas tünnikujulised (püramidaalsed või ümarad) või väga saledad ja banaanikujulised (täiskasvanud puudel).

[redigeeri] Ökoloogia

Üraskid Dendroctonus ponderosae on hävitanud need keerdmännid Kanadas.

Männid kasvavad hästi happelistel muldadel, mõned ka lubjarikastel muldadel. Enamik liike vajab kuiva mulda, eelistades liivaseid muldasid, kuid üksikud, näiteks keerdmännid taluvad halva äravooluga niiskeid muldasid.

Üksikud männiliigid, näiteks kanaari mänd, ajavad pärast metsatulekahjusid võrseid. Mõned männiliigid, näiteks piiskopimänd, vajavad uuenemiseks metsatulekahjusid ning aladel, kus metsatulekahjudega võideldakse, nende populatsioon aeglaselt väheneb.

Mitmed liigid on kohastunud ekstreemsetele tingimustele mägedes ja põhjapiirkondades. Nende seas on kääbus-seedermänd, mägimänd, valgetüveline seedermänd ning Balfouri mänd ja rühma Balfourianae liigid ohteline mänd, igimänd ja Balfouri mänd.

Rühm Cembroides (pähklimänd, üheokkaline mänd, neljaokkaline mänd ja teised) ja hulk muid mände, sealhulgas kreeta mänd, on eriti hästi kohastunud kuuma ja kuiva poolkõrbekliimaga.

Seemneid söövad tavaliselt linnud ja oravad. Mõned linnud, sealhulgas mänsak, kašmiiri mänsak ja männi-sininäär, on tähtsad männiseemnete levitajad uutele aladele.

Männiokkaid söövad mõned liblikalised, sealhulgas Thaumetopoea pityocampa, Bupalus piniaria, Panolis flammea ja Odontopera bidentata, samuti pidevkehaliste perekond Neodiprion.

[redigeeri] Klassifikatsioon

Männid jaotatakse käbide, seemnete ja lehtede tunnuste järgi kolmeks alamperekonnaks:

Alamperekond Strobus. Käbisoomus ilma sidemeta. Jämetipp terminaalne. Seemnetiivad ühinenud. Üks kinnine juhtkimp lehe kohta.
Alamperekond Ducampopinus. Käbisoomus ilma sidemeta. Jämetipp dorsaalne. Seemnetiivad liigendunud. Üks kinnine juhtkimp lehe kohta.
Alamperekond Pinus. Käbisoomus sidemega. Jämetipp dorsaalne. Seemnetiivad liigendunud. Kaks kinnist juhtkimpu lehe kohta.

Alamperekond Ducampopinus on mitmes suhtes kahe ülejäänud alamperekonna vahepealne ning võib olla nende esivanem. Paljudes klassifikatsioonides paigutatakse see alamperekonna Strobus alla, kuid samahästi võiks selle paigutada alamperekonna Pinus alla, nagu California botaanik J. G. Lemmon 1888. aastal tegigi. Et ta kummagi alla hästi ei sobi, on parem teha see omaette alamperekonnaks.

Üldiselt rõhutatakse käbide, käbisoomuste, seemnete, lehekimpude ja -tuppede morfoloogiat, mistõttu klassifikatsioon on arusaadav ning võimaldab tavaliselt hõlpsat äratundmist üldise välimuse järgi.