Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalne Naisklooster
Allikas: Vikipeedia
Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalne Naisklooster ehk Kuremäe klooster on õigeusu nunnaklooster, mis asub Illuka vallas Kuremäe külas. Klooster on rajatud aastatel 1892–1895.
Õigeusuliste legendi järgi nähti 16. sajandil Kuremäel ilmutust ning leiti hiljem iidse tamme alt õigeusu ikoon. Ilmselt oli tegu vadjalaste järglaste metsakabeli jäänustega, viimane on küll Peeter Kalduri poolt tema uurimuste põhjal avaldatud arvamus. Sest ajast hakati mäge kutsuma teise nimega: Pühitsa ehk pühitsetud koht.
1608 aastast on teada, et Kuremäel oli õigeusus kabel.
1888 saatis õigeusu kirik Kostroma Ipatjevi kloostrist nunn Varvara (Blohhina) kolme õe saatel Virumaale haigeid ravitsema. Aastal 1891 anti luba Pühtitsasse nunnaklooster rajada, mille esimeseks eestseisjaks saigi ema Varvara. Ehituse patroon oli Eestimaa kindralkuberner vürst Sergei Šahhovskoi, kes kaitses kloostri ehitust kohalike luterlastest mõisnike eest, kes seda takistada tahtsid. See oli esimene Eestisse rajatud õigeusu klooster.
Kloostri hooned on püstitatud tervikut silmas pidades: nunnade elumajad, talvekirik-söögimaja, haigla, Jumalaema Uinumise peakirik, kellatorn, Pühad Väravad, kool ja võõrastemaja. Koostriaias kasvab tamm tüveümbermõõduga 4,3 meetrit. See on usklike hulgas püha puu.
Kloostri tähtsaim ehitis on Moskva-Jaroslavli koolkonna sakraalehitisi jäljendav viiekupliline Jumalaema Uinumise (Uspenski) peakirik, mis ehitati aastatel 1908–1910. Selle arhitekt oli Mihhail Preobraženski. Kolmelöövilises kirikus on kolm altarit, rikkalik männipuust nikerdatud ikonostaas ja haruldasi seinamaalinguid. Seal on ruumi 1200 inimesele.
Pärast Eesti iseseisvumist konfiskeeris Eesti valitsus 1919 enamiku kloostri maadest ja allutas selle Eesti õigeusu kirikule, mis ei allunud Moskvale.
Teise maailmasõja ajal möödus rindejoon kirikust kõigest mõne kilomeetri kauguselt ja sakslased asutasid kloostrisse kontsentratsioonilaagri.
Kloostris elab üle saja nunna ja noviitsi.
